Rahvusvahelise naistepäeva tähistamiseks ja Vabamu ajutise näituse “Välja ahju tagant! 150 aastat Eesti naisliikumiste ajalugu” viimase aruteluna kutsusime kõiki poliitikahuvilisi arutlema, kuhu naised poliitikas kaovad või miks nad sinna üldse ei tule.
Arutlemas oli esindajaid igalt poliitikatasandilt: Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraadid), riigikogu liige Hanah Lahe (Reformierakond) ja Saue vallavolikogu liige Diana Poudel (kandideeris Eesti 200 nimekirjas). Arutelu juhtis Noorte Vabamu tootejuht Ede Tamkivi.
Arutelu käigus tegime põikeid ajalukku, et mõista, kui palju on 150 aastaga naiste võrdsete võimaluste nimel ära tehtud, ent kui pikk maa on veel minna. Vaata arutelu videosalvestist NoVa FB-lehel.
1917. aasta autonoomia seaduse arutelul olevat Konstantin Päts Minni Kurs-Oleski ja Mari Raamoti kohta küsinud: „Miks need naised siin koosolekul viibivad?“ Nende kaitseks lausunud Lui Olesk, et ega siia ei tuldud looma riiki vaid meestele, vaid ka naistele. Päts leppis sellise selgitusega ja naised võisid jääda.
Kaks aastat hiljem loodud Asutavasse Kogusse naisi juba seitse: Marie Reisik Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast, Naisliidu juhatuse liige Johanna Päts vasaktsentristlikust Eesti Tööerakonnast ning Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk, Marie-Helene Aul, Emma Asson-Peterson ja Alma Anvelt-Ostra (hiljem Alma Ostra-Oinas) Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist. Asutavas Kogus oli kokku 120 saadikut, kokku käis aastaga sellest kogust läbi 173 inimest, sh 164 meest ja 9 naist.
Ajakirja Naiste Hääl 1926. aasta avasõna loob demokraatliku Eesti naise kuvandi: teadlik oma õigustest, teadlik ja otsustav kodu- või talumajapidamise küsimustes, sõnaõiguslik ka rahaküsimustes, riigi- ja rahvusmeelne, laste ja vanade eest hoolitsemisele orienteeritud, igatseb rahu, laia silmaringiga ja avatud maailmale.
Sellest, kuidas naised 150 aasta jooksul Eestis demokraatlikku riiki ehitasid, saad lähemalt lugeda kursusel “Välja ahju tagant!”.
Hüppame aga ajas sada aastat edasi.
Staazhikas poliitik, endine minister ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles sügisel 2023 NoVa demokraatiapäeva arutelul: “Seal, kus on tõeline võrdsus, maksab mõistus. Seal, kus maksab toores jõud, kärkimine ja ülesõitmine, seal pole naistel midagi teha. Naised lähevad poliitikasse, et seal midagi konkreetset ära teha, mitte osaleda võimumängudes. Naistel ei ole aega oodata nii kaua, neil on nii palju muud teha.”
Nagu alati, on Lauristinil tuline õigus. Eesti elanikest on 52,4% naised (Statistikaameti andmetel elab Eestis 698 398 naist ja 633 426 meest), aga poliitikas on endiselt domineerivaks mehed.
Alustame inimesele kõige lähemast, kohalikust tasandist: Eestis on 79 kohalikku omavalitsust, Eesti suurimas omavalitsuses, Tallinna linnavolikogus, on 2024. aasta alguses 79 saadikust 21 naist (27%).
EV valitsuses on kaheksa mehe kõrval viis naist, riigikogu 101 saadikust on naisi 30, samas esindab eestit Euroopa Komisjonis volinikuna Kadri Simson ja seitsmest Eesti saadikust Euroopa Parlamendis on kaks naised.
Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand vaatas veebruari viimasel nädalal ETV programmi ja tegi selle põhjal lühikese sisukokkuvõtte:
“Esmaspäeval arutlesid VÄLISILMAS kaks meest Ukraina üle.
Teisipäeval olid saates IMPULSS neli meest, kes arutlesid arstiabi üle, arstide läbipõlemise üle, töö- ja pereelu ühidamise üle jne. Ka näide läbipõlenud arstist oli mees.
Kolmapäeval oli ESIMESES STUUDIOS energeetiakadebatt, milles osalesid kuus meest.
Vaatasin ja mõtlesin – mis toimub? Kus on naised? On ju ammu teada, et ühiskonna küpsust näitab naiste kaasamine. Eestis on piisavalt naisi, kes on pädevad rääkima Ukraina sõjast, Eesti arstiabist, energeetikast ja kõigil teistel teemadel, mis on ühiskonnas olulised. Kus nad olid? Miks me ei näinud neid?
Aeg on vaadata peeglisse – nii ETV-l kui ka erakondadel kui ka naistel endil. Naised, kui meie ei tee midagi, siis ei juhtugi midagi.
Ma tean, sest olen seda ise kogenud, et naisi on meestest raskem saada esinema paneelidesse ja konverentsidele, ilmselt ka ETV saadetesse. Aga see ei ole võimatu. Pingutagem selle nimel, et pooled esinejatest oleksid naised! ETV-d tuleb tunnustada selle eest, et saatejuhtide seas on naised.
Müncheni küberjulgeoleku konverentsidel oli esimestel aastatel oli esinejate suhe meeste ja naiste vahel 5/50 – viie naisesineja kohta oli 50 meesesinejat. Küsisin korraldajatelt, kuidas nii – miks on esinejate seas ebaproportsionaalselt vähe naisi? Mulle vastati, et ongi väga vähe naisi (et mitte öelda, et üldse ei ole), kes on pädevad rääkima küberjulgeolekust. Ma ei olnud korraldajatega nõus ja saatsin neile nimekirja 25 naisest, kes olid/on pädevad ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Viis aastat hiljem toimus Müncheni küberjulgeoleku konverentsi raames päev, kus esinesid ainult naised. See oli minu kogemuses üks huvitavamaid ja asjalikumaid päevi. Minul oli au intervjueerida endist USA välisminister Madeleine Albrighti.”
Viimati mainitu lausus 2006. aastal Hillary Clintoni presidendikampaaniat toetades kuulsad sõnad: “Põrgus on eriline koht naistele, kes ei aita teisi naisi.” (There is a special place in hell for women who don’t help each other.) Paraku Clinton kaotas tookord ülinapilt Donald Trumpile just seetõttu, et naised ei soovinud tema poolt hääletada. Ehk teisisõnu: kui naised ise ei aita naisi, ei aita mehed neid ammugi mitte.
NoVa arutelul jõuti üheskoos mõnede praktiliste soovitusteni, mille Diana Poudel sõnastas järgnevalt:
Ära karda sõna võtta ja ära lase end vaikima sundida.
Kui oled juba mingi positsiooni ühiskonnas saavutanud, siis julgusta ka teisi naisi ja paku neile võimalusi.
Kui miski häirib, siis ära kurda (ainult) FB-s, vaid paku välja lahendusi neile, kes muutust saavad luua.
Kui sulle pakutakse võimalust esineda, siis ära tunne valehäbi ega pisenda enda teadmisi, vaid võta see väljakutse vastu ja aita naisi igas eluvaldkonnas nähtavamaks teha.
Julgusta noori tüdrukuid proovima erinevaid rolle ning sekku kohe kui näed, et keegi üritab peale suruda stereotüüpe, mis meie tütarde valikuid ja võimalusi väiksemaks teevad.
Fotol hetk Vabamu näituse “Välja ahju tagant!” avamiselt märtsis 2023, autor Kristi Sits.