Käesolev näitus annab ülevaate kunstnik Toivo Kullese propagandaplakatitest ning näitab neid laiemas sotsiaalpoliitilises kontekstis, uurides, kuidas nõukogude võim kasutas kunsti oma ideoloogiliste sõnumite edastamiseks. Näitusel eksponeeritud originaalkavandid kuuluvad erakollektsiooni ning neid ei ole varem avalikult esitletud. Näituse eesmärk on avada propagandaplakatite olemust, nende mõju ja kunstniku rolli nõukogude süsteemis.

Näituse kuraator Aare Alver

Toivo Kulles (1918-1984)

Toivo Kulles oli Eesti graafik ja raamatuillustraator, kelle looming keskendus peamiselt kuivnõela ja litograafia tehnikatele. Ta kujundas raamatuid, lõi plakateid ja tarbegraafikat ning jäädvustas oma töödes nii Tallinna vanalinna kui ka kaevandusmaastikke.

Toivo Kulles sündis 3. jaanuaril 1918. aastal Jõhvis pere kuuenda lapsena, nende pere elas Virumaal Sompa külas ja tema vanemad olid põllutöölised. 1937. aastal lõpetas ta Jõhvi progümnaasiumi ja suundus seejärel õppima Riigi Kunsttööstuskooli, kus õppis kuni 1941. aastani. Teise maailmasõja puhkemise tõttu jäi tal kursus lõpetamata, kuid ta naases kunstiõpingute juurde 1945. aastal. Siis õppis ta Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis maali erialal, mille lõpetas 1948. aastal. Alates 1949. aastast oli Toivo Kulles Kunstnike Liidu liige. Kulles ei teinud oma töid kuulsuse pärast, vaid oli tagasihoidlik ja pühendus oma loomingule vaikselt ja järjekindlalt. Ta oli abielus moe- ja vaibakunstnik Hilja Kullesega ning tema pärand elab edasi Eesti muuseumide kogudes, kus on talletatud ligi sada tema teost.

Propaganda ja propagandaplakatid

Propaganda on ideede, veendumuste, õpetuste või teadmiste sihikindel selgitamine ja levitamine. Propagandat käsitletakse ka kui reklaami, mis teenib enamasti vaimseid ja aatelisi huve. Propaganda oli Nõukogude Liidus üks peamisi vahendeid  rahva meelsuse, hoiakute ja tegude soovitud suunas muutmiseks ja mõjutamiseks.

Nõukogude Liit ei erinenud selles osas oluliselt teistest terrorirežimidest, kusjuures eriti palju sarnasusi võib leida just Stalini-aegse Nõukogude Liidu suurima vastase, natsi-Saksamaa propagandavõtetega. Plakatid olid kõige otsesemad ja lihtsamad  parteilisele survele allutatav kunstliik, kuna plakat ühendab nii visuaalse kui ka tekstilise sõnumi.

Kuidas ja milliseid plakateid teha, anti nõukogude ametiasutuste poolt ette: ikoonilised eeskujud tulid Moskvast ja nende täitmist jälgis kohalik tsensor. Kuid sellegipoolest ei kibelenud kunstnikud korralikust tasust hoolimata plakatitellimusi täitma ning eelistasid võimaluse korral vähem tasuvaid töid. Samas polnud nende valikud eriti suured – süüdistus “loomingulises passiivsuses” võis põhjustada Kunstnike Liidust välja viskamise, mille järel kadus üldse võimalus kutseoskusega elatist teenida.

Kuid isegi see osa kunstnikest, kes enda institutsionaalse positsiooni tõttu olid sunnitud plakatitellimusi vastu võtma, hakkasid nende täitmisega venitama. Paraku ei olnud ka kunstnikel loomingulist vabadust, sest kõik plakatite teemad olid ette antud, mis omakorda võis kärpida kunstnike entusiasmi plakatite loomisel. Ning kahtlemata ei olnud vägae tähtis ka see, et kunstnike isiklikud maailmavaated ei ühildunud Nõukogude Liidu omadega.

Toivo Kullese propagandaplakatid

Toivo Kullese propagandaplakatid peegeldavad Nõukogude Liidu ideoloogilisi eesmärke ja suuniseid. Tema töödes on mitmed korduvad teemad, mis kajastavad nii sotsialistlikku ühiskonda kui ka rahvusvahelist poliitilist sõnumit. Mitmetel Kullese plakatitel on keskseks teemaks näiteks rahu ja rahvusvaheline sõprus.

1. “Meie tee on rahu tee”

2. “Rajame uusi puuvilja- ja marjaaedu kolhoosidesse!”

3. “Tervitame rahu eest võitlevat kogu maailma noorust!”

4. “Raamatusõbrad! Tellige kirjandust posti teel!”

5. Plakatite paar: “Valmis tööks ja NSVLi kaitseks!”

Plakatitel on kujutatud nõukogude sportlasi, kes propageerivad spordi tähtsust ja olulisust. Seda, et tegemist on just nõukogude sportlastega, rõhutavad ka suusamäel olevad punalipud. Plakati kavandite järgi läks taoline plakat trükki 1950. aastal.

Plakati kavandid peegeldab 20. sajandi keskpaiga poliitilist, sotsiaalset ja kultuurilist konteksti nii nagu ka teised plakati kavandid. Poliitiliselt mõjutas seda  Külm sõda, kus sporti võidi kasutada ideoloogilise võitluse ja kommunismi paremust tõestava vahendina. Loosung “VALMIS TÖÖKS JA NSV LIIDU KAITSEKS!” näiteks “Eesti NSV-s oli sportlastel 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel lisaks treeningutele spordivõistlustel osalemisele ja heade resultaatide saavutamisele ka teisi ülesandeid. Sportlasi kaasati ühiskondlikku ellu, neisse suhtuti kui eeskujudesse, kes kandsid endas nõukogude inimesele kohaseid iseloomuomadusi ning panustasid kehtinud korra arendamisse.

6. Plakatite paar: “Meie ei luba sõda!”

Need plakatid kutsuvad nõukogude rahavst üles rahu eest võitlema. Samuti sümboliseerib parempoolne plakat perekonna tähtsust ja ühtekuuluvust. Tüdrukul kaelasolev punane kaelarätt näitab, et ta on pioneer ning kaelarätt koos taustal lehvivate punalippudega olid tol ajal väga levinud nõukogude sümbolid.

7. Plakatite paar: “Meie sõprus on rahu!”

Nendel plakatitel on kirjas “RAHU” mitmes erinevas keeles. Sellega soovitakse rõhutada rahvaste sõprust, ühtkuuluvust ning ühist rahu eest võitlemist. Kokkuhoidvate tüdrukute erinevad nahatoonid rõhutavad samuti rahvaste ühtsust ja ühist võitlusvalmidust. Taustal lehvivad punalipud sümboliseerivad Nõukogude Liidu tähtsust ja ühtsust.

Plakatite kolmik: “Rahvaste sõprus!”