NoVa Põlvkondade kohtumiste sarjas toimusid septembris 2024 kaks erilist üritust seoses 80 aasta möödumisega suurest põgenemisest. 1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes sissetungiva nõukogude armee eest Eestist umbes 80 000 inimest, kellest paljud ei jõudnud kunagi sihtkohta. Kuna valdav osa põgenejatest lahkus Eestist meritsi, nimetatakse seda lahkumislainet ka paadipõgenemiseks.
Esimene üritus toimus Pärnus, sest just mereäärsetest sadamatest lahkus valdav osa Eestist 1944. aastal põgenenuid. Pärnus toimus septembri lõpus mitmeid teisigi suurpõgenemise mälestusüritusi, sh mälestusmärgi avamine, mis on koos Põlvkondade kohtumisega jäädvustatud ka hoogsas videoklipis:
Suurpõgenemisest eluga pääsenud jutustasid oma lugusid Pärnu õpilastele Pärnu muuseumi teise korruse saalis ning mõned päevad hiljem ka Vabamus, Tallinnas. Nagu kõik Põlvkondade kohtumiste sarja üritused, on tegu “elava raamatukogu”-formaadiga, kus õpikust teksti lugemise asemel saavad õpilased kuulata osteallikast inimeste endi lugusid, ning väiksemates laudkondades saab tekkida vahetu vestlus.
Oma lugusid jagasid eestlased erinevatest maailma paikadest:
Maie Barrow sündis Tallinnas 1942 aastal. Ta põgenes emaga Saksamaale 21. septmebril 1944 laevaga Lapland. Ülejäänud sõjaaja veetsid nad Baierimaal ja hiljem mitmes põgenikelaagris. Austraaliasse jõudsid ema ja tütar mais 1949. Ta kasvas üles Adelaide’i Eesti kogukonnas ja on olnud osa Eesti ühiskonnast tänapäevani, olles juhtinud mitut eestlaste organisatsiooni ja olnud 30 aastat Austraalia Eesti Arhiivi arhivaar.
Kristi Allpere on sündinud Pärnus, kust põgenes koos vanematega väikelapsena Rootsi. “Minu pere oli osa grupp pärnakaid, kes kogunesid kiirelt sel õhtul paksus talveriietuses, pisilapsed süles, pambud käes,” on Kristi meenutanud. “Peitsid end veoauto kastis vaikuses. Oli külm, oli pime. Tee viis Pärnu linnast Tõstamaa poole, kus ootas metsas kalurikülas salaja ehitatud 9-meetrine paat. Pärnu linn põles, ilus uus kaarsild hävitatud. Sakslased taganesid ja Vene väed ründasid. Paat lükati merre ja suunati Gotlandi saare poole. Hädaoht oli taevas ja vees. Lennukid, allveelaevad ei andnud armu põgenikepaatidele, mis loksusid lainetel.” Kristi pere liikus Rootsist paar aastat hiljem edasi Kanadasse, ületades Atlandi ookeani sümboolse nimega põgenikelaeval Pärnu, millest saab pikemalt lugeda Vabamu näitusel “Vabaduse tuuled”.
Marju Rink-Abel sündis Saksamaal põgenikelaagris ja elab täna USA idarannikul Marylandi osariigis. Ta on olnud aktiivne Ameerika Eesti kogukonna liige, juhtides vabatahtlikuna eestlaste keskorganisatsiooni Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, ajalehe Vaba Eesti Sõna väljaandja ja juhatuse liige, Ühendatud Balti Ameerika Komitee (JBANC) ning Kesk- ja Ida-Euroopa Koalitsiooni liige Washingtonis. Lisaks on ta Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu abiesimees ning üleilmse eestluse koostöökomisjoni liige.
Juta Ristsoo sündis pärast sõda põgenikelaagris Saksamaal ning emigreerus USAsse kaheaastaselt. Alguses elasid nad perega paaris talus, kuid hiljem kasvas ta üles New Yorgis, kus käis laupäeviti Eesti Koolis, pühapäeval Eesti kirikus ning tegeles gaidlusega. Vanemaks saades osales ta rahvatantsugrupis, laulis eesti kooris ning oli aktiivne balti organisatsioonis BATUN. New Yorgis töötas toimetajana suurtes naisteajakirjades “Family Circle”, “Good Housekeeping” ja “Country Living”. 1992. aastal kolis ta Tallinnasse, kus aitas asutada firma nimega Farwell mis toob maale restorani- ja baaritarbeid. Seejärel töötas ta välireklaamifirmas. 2005. aastal kolis ta Viljandimaale ja töötas vabakutselise tõlgina. Nüüd on ta pensionil ja kirjutab raamatut oma vanaemast ja tema kolmest tütrest, mille nimeks on “Lootuse Naised”, kuna vanaema neiupõlvenimi oli Lootus.
Helje Heitur Dungay sündis USAs Eesti põgenikeperekonda aastal 1957. Tema isa oli Eestist lahkunud Saksamaale ja seejärel USAsse, ema oli läinud Saksamaa kaudu Kanadasse ja sealt USAsse. Helje käis lapsena Wilmingtoni Eesti Koolis, skautide/gaidide laagrites, rahvatantsutrennis ja iluvõimlemises. Ta kolis oma pere – mehe ja kahe lapsega – 1992. aastal Tallinna, ning elab nüüd talus Viljandimaal.
Rein Viira on praegu pensionär, aga on terve elu töötanud IT-alal ja peamiselt SEB pangas. SEBs tegeles ta pankade ostmise ja käima panemisega Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal ja Taanis. Ta elab vaheldumisi Rootsis ja Eestis ning on Rootsi reservohvitser erus.
Tõnis Nõmmik põgenes perega Rootsi ja sealt edasi Argentinasse; 1955. aastast elas nende pere Kanadas. Kanadas lõpetas ta kaitseväe kaplanite kursused ning sai hiljem ka leitnandiks ja kapteniks. Aastatel 1998–2006 oli ta Eesti Kaitseväe peakaplan. Ta ülendati 1998. aastal majoriks, 1999. aastal kolonelleitnandiks ja 2003. aastal koloneliks. Ta on tegelenud Eesti ja väliseesti kirikute koostööga, pälvinud Kotkaristi IV klassi aumärgi, Kaitseväe teenetemärgi, mälestusmedali “10 aastat taastatud kaitseväge” ja palju muid autasusid. Viimase jutluse vaimulikuna pidas ta 90-aastaselt 7. aprillil 2024 Tallinna Jaani kirikus.
Tiia Raudma sündis ja kasvas üles pagulasperes Sydneys. Tema vanemad põgenesid septembris 1944 laevaga Saksamaale. Tiia oli aktiivne Austraalia pagulasühiskonna liige, tegeledes nii täienduskooli, skautluse ja Eesti-vabaks-poliitikaga, kuni tuli 1990ndate alguses (siis veel okupeeritud) Eestisse elama. Praegu töötab ta Haridus- ja Teadusministeeriumis.
Riina Kindlami vanemad sündisid Eestis ja põgenesid siit väikeste lastena 1944. Põgeneti paatidega üle tormise mere Rootsi, sõit oli kohutav ning oma elu kaotasid merel isa tädi ja tema poeg. Pärast 5-7 aastat Rootsis hakati liikuma Kanadasse, kuhu mitmed pereliikmed ei tahtnud minna, kuid sugulased olid ees ja kutsusid. Riina vanemad kohtusid suures Toronto eesti kogukonnas ja Riina sündis seal aastal 1969. Torontos elas ta kanada ja eesti kaksikelu, sest köitvaid eesti tegevusi ja armsaid sõpru oli rohkelt. Esmakordselt kolis ta Tallinna aastal 1995 ja nüüdseks on siin elanud pea 25 aastat. Tema lapsed on omakorda Eestis sündinud, kuid igal suvel käiakse Kanadas külas oma sugulastel ja teistel eestlastel.
Marika Lampi sündis USAs Marylandi osariigis aastal 1983. Kõik tema vanavanemad põgenesid Eestist Saksamaale 1944. aastal ja viibisid Geislingeni põgenikelaagris 1949. aastani, kui tekkisid töösponsorid Ameerikas. Mõlemad pered seadsid ennast sisse USA idarannikul, kus oli suur ja aktiivne pagulaseestlaste kogukond. Lapsena käis Marika igal nädalal Eesti Koolis ja igal suvel Eesti gaidi- ja skaudilaagris, lisaks osales ta enne Eesti taasiseseisvumist poliitilistel meeleavaldustel Washington, DCs. Tema elust ei olnud puudu ka koorilaul ja rahvatants. Marika külastas Eestit esimest korda 1996. aastal ning pärast ülikooli lõpetamist 2005. aastal otsustas ta tulla aastaks Tartusse. Ta jäigi Eestisse elama ja on 17 aastat töötanud välisministeeriumis, kus tal on au esindada Eestit maailmas diplomaadina.
Viido Polikarpuse vanemad põgenesid Eestist 1944, kui tema vend Kaido oli aastane. Viido sündis 1946. aastal Saksamaal Lübeckis ning 5-aastaselt kolis ta perega New Yorki ning hakkas käima kohalikus Lakewoodi lasteaias. Varasemad Eesti saabujad toetasid hiljem saabujaid: “Meil oli oma Eesti Maja, luteri kirik, saun ja skautide laagrid. Me, väliseestlased, kasvasime Eesti keskkonnas, rääkides eesti keelt ja käies nädalavahetustel Eesti koolis.” Viido astus 1964 ülikooli ning suundus koos kahe eesti sõbraga kaks aastat hiljem armeesse (USAs on sõjaväeteenistus vabatahtlik). Hiljem töötas ta aastaid vabakutselise illustraatorina ja juhtis programmi, mis aitab NYC kodututel leida elamispindu. 1994. aastal juhtis ta New Yorgi Eesti Maja, kus tutvus Eesti tollase kaitseväe ülemaga, kes kutsusid ta Eestisse peastaabi nõunikuks. Praegu elab ta oma talus Lõuna-Eestis ja maalib oma stuudios.
Illustratsiooniks on kuvatõmmis Korstenfilms videoklipist, kus Rein Viira jutustab õpilastele oma vanemate Eestist põgenemise lugu.