Vabamu kutsub kooliõpilasi muuseumi kohtuma Siberisse küüditatutega, et kuulda nende isiklikke lugusid ja mõista inimsusevastaste kuritegude tõsidust. Järgmine kohtumine Vabamus toimub juba 25. märtsil 2024 kell 13.00.
Sel korral proovime varem edukalt toimunud formaati täiendada veel nn meelte tuuriga ehk õpilased saavad giidi kaasabil nii kuulata, kombata kui ka nuusutada üht küüditamislugu. Lisaks eksponeerime küüditatute sümboolset koduakent, mida katvad kardinad on koos nende omanikega käinud ära Siberis ning naasnud kodumaale.
Kui sarja esimesel üritus oli üles ehitatud klassikalises loenguformaadis, kus Murtud Rukkilille Ühingu liikmed jagasid Vabamu konverentsisaali alal oma lugusid ning ekraanil näitasime illustratsiooniks fotosid Vabamu kogudest, siis järgmisel kohtumisel valisime juba personaalsema “elava raamatukogu”-formaadi, kus roteerisime 7-8 inimesega laudkondades õpilasi, kes said väiksemas ringis ka esitada rääkijatele küsimusi ning kordamööda käia muuseumi keldrikorrusel vaatamas küüditamisvaguni ekspositsiooni, mis võimendas kuuldud lugude põhjal tekkinud ettekujutust küüditamisest. Oli näha, et väiksemates gruppides olid nii õpilased kui represseeritud julgemad rääkima/küsima ja paljudel represseeritutel oli kaasa võetud ka isiklikke esemeid, mille abil oma juttu näitlikustada.
Kõik Noorte Vabamu üritused on osalejatele tasuta, kuid kuna kohtade arv on piiratud, anna palun oma osalemisest märku siin
Tänavu jaanuaris ja märtsis toimusid Vabamus esimest korda noortele suunatud arutelud sarjast “Murtud rukkililled Siberi taigas” koostöös Murtud Rukkilille Ühinguga. Kahel kohtumisel oli Siberi-lugusid kuulamas klasside kaupa õpilasi Tamsalu, Kuusalu ja Tallinna koolidest.
Noored said küüditatute endi suust kuulda lugusid, kuidas märtsis 1949 alanud pikal rongisõidul külmale maale meeleolu lauluga üleval hoiti, hiljem Siberis looduse karmis rütmis toimetati ja hakkama saadi ning et pärast Stalini surma lubati kõik alla 16-aastased tagasi kodumaale.
“Nende inimeste lood tõid minus esile palju erinevaid emotsioone – kurbust, viha, pettumust,” kirjeldas hiljem üks üritusel viibinud õpilane. “Väga raske oli kuulata jutte inimeste nii rasketest üleelamistest. Mitte keegi ei tohiks olla sunnitud mitte kunagi midagi sellist läbi elama.”
“Nad on seest väga tugevad inimesed, sest sellist asja üle elada ei kujutaks keegi meist ette,” muljetas teine õpilane. “See pani mind mõtlema, kui palju lihtsam on meie elu praegu võrreldes minevikus toimunud sündmustega. Tuleb väärtustada ja hinnata asju, mis muidu tunduvad meile pisiasjadena, kuid tegelikult on need elutähtsad. Näiteks see, et meil on katus pea kohal, meil on köetud toad, söök laual ning rahu majas.”
“Vabamu arutelu teema puudutas mind väga südamelähedaselt,” lisas kolmas. “Minu vanem vanaisa, kes on tänaseks kahjuks surnud, elas läbi väga palju sarnast. Kui ta oli väike, võeti tema perelt ära raske tööga omandatud põllumaad ja ärid. Ema ja poeg küüditati ning isa lasti maha. Kokku küüditati teda kaks korda.”
Tutvustame neid tugevaid inimesi, kes oma lugusid õpilastega jagasid:
Anne-Elss küüditati 1949. aasta märtsis 10aastasena koos 5aastase vennaga Võndre talust Helme vallast. Isa oli selleks ajaks vangilaagris surnud ja ema viibis mujal. Et lapsed ei peaks üksi minema, tuli isapoolne tädi vabatahtlikult kaasa. Novosibirski oblastis Ordõnski rajooni ühes sovhoosis elati üle kõik siberiaastate raskused. Pärast Stalini surma tuli Anne-Ells koos venna ja naabripoisiga 1954.a septembris ilma saatjata kodumaale tagasi. Tädi jõudis tagasi alles 1957. aastal. Kodumaal asuti elama ema juures Avinurmes. Anne lõpetas Eestis keskkooli, Tartu Pedagoogilise kooli algklasside õpetajana ning kaugõppes ülikooli ja töötas seejärel vene keele ja saksa keele õpetajana.
Hilma on sündinud 1936. aastal Venemaal Gatsina kandis eestlaste asumis. Sõjaeelsete repressioonide käigus tehti pere kulakuks. 1941. aastal, Leningradi blokaadi ajal küla põletati. Ema pani lapsed kelgu peale ja hakkas liikuma Eesti poole. Läbi hirmsate raskuste ja heade inimeste abiga jõuti Narva kanti. Sealt Järvamaale. Üks pere võttis nad kostile ja päästis lapsed surmasuust. 1942. aastal sakslased suunasid Venemaalt tulnud Soome, kus Hilma läks kooli. Pärast sõda nõudis vene valitsus need inimesed Soomelt tagasi. Eestis omandas Hilma Viljandi Pedagoogilises Koolis algklasside õpetaja kutse. Töötas Vara kandis algklasside, muusika, vene keele ja vajadusel mitme muu aine õpetajana.
Anu küüditati viieaastaselt 25. märtsil Tallinnast koos ema, emapoolse vanaema ja kahe vennaga (6- ja 4aastased). Isa oli pärast sõda arreteeritud ja viibis vangilaagris. Elama satuti Krasnojarski lähedale väga vaesesse kolhoosi. 1956. aasta juunis saadeti 12aastane Anu ja aasta noorem vend kahekesi kodumaa poole teele. Kui nad isapoolsete sugulaste ukse taha jõudsid, arvas onu, et kotipoisid on kerjama tulnud ning kupatas nad minema. Vanaema pilk tabas siiski Anu näost midagi tuttavat ja nad kutsuti õnneks tagasi. Sugulaste juures viibiti kuu aega ja päeval, mil lapsed pidi lastekodusse saadetama, saabus vangilaagrist vabaks saanud isa ja võttis lapsed enda juurde elama. Anu on lõpetanud Tallinna 2. keskooli, õppinud kangruks ja pereinimesena töötanud Põdrangu sovhoosis.
Milvi küüditati 25. märtsil koos ema ja 13aastase õega Vihula vallast Lahe külast. Samast külast küüditati ka nende kaks tädi ja vanaisa ning vanaema, meremehest isa oli juba 1939. aastal läinud välismaale. Pakkimiseks anti kaks tundi ja siis kamandati veoauto kasti. Ähmis peaga ei osanud nad suurt midagi kaasa pakkidagi. Väljasaatmisele kuulunud pered koguti esmalt Võsu vallamajja ja siis sõidutati Rakvere Alupere raudteele ning topiti loomavagunisse. Sõit tundmatusse algas kaks päeva hiljem ja kestis 11. aprillini.
Abakanis laaditi kõik maha, sõidutati viletsate puupaatidega üle hirmlaia jõe. Rahvast oli seal 8 vagunitäit. Umbes keskelt tõmmati nöör läbi ja olidigi jaotatud Altaiski ja Beiski rajoonide vahel. Sealt hakkasid majandite juhid endale tööjõudu valima. Ikka kõigepealt tööjõulisi noori inimesi. Vanureid ja väikeste lastega naisi ei tahtnud esialgu keegi. Nii satutigi lõpuks Beiski rajooni Krasnoje Ozero vaesesse kolhoosi. Paar esimest aastat oli kohutavalt raske. Nende külas surid kõik vanemaealised ja üks seitsmekuune laps. Hiljem läks elu kergemaks. Venemaal ei tulnud Milvil õppimisest suurt midagi välja. Külakooli neli klassi oligi kõik ja tööle.
Eestisse tuldi koos emaga 1956. aasta jõuludeks. Vanem õde abiellus Siberis ja sai oma abikaasa ja tütrega kodumaale aasta hiljem. Võsul lõpetas Milvi õhtukooli.
1937. aastal sündinud Ahto ei ole küll Siberis käinud, kuid nende pere sai saksa sõjaväes olnud isa tõttu üsna palju räsida. Isa mobiliseeriti 1944. aasta alguses saksa sõjaväkke, kus langes septembris Porkuni lahingu ajal punavägede kätte vangi. Teda peeti kinni Volossovo vangilaagris, kuni saadeti aasta hiljem raske haiguse tõttu koju surema, kus imekombel siiski paranes.
Teist korda arreteeriti isa 1952 kolhoosi korrale vastu hakkamise, maksude tasumata jätmise jms pärast. Pere vara konfiskeeriti ja nad tõsteti kodust välja. Sugulased võtsid pere kolm nooremat poega enda juurde elama. Ahto vahetas kooli ja oli kostil tuttavate peres. Ema otsis juhutöid erinevates kohtades. 1953. aastal pärast Stalini surma isa vabanes ning leidis töö ja elamisvõimalus Tartusse. Kõik neli poega omandasid kõrghariduse.
Malle oli seitsmene, kui nende koju saabus tundmatu püssimees, ning paar päeva hiljem alustas ta ema, vanaema ja kahe väiksema õega Väike-Maarjast teekonda Siberisse. Rong oli rahvast pilgeni täis ja pika otsimise peale topiti neid 4. vagunisse. Viimane peatus ja mahalaadimine oli Abakanis, „orjaturg“ jõe ääres ja sattumine Altai rajooni Minusinski Tõulambakasvatuse sovhoosi. See oli väike vedamine, sest sovhoosides oli elu pisut kergem ja nälga nad ei tundnud. Ka kodumaalt saadetud pakid aitasid väga palju.
Esimesel aastal lapsed kooli ei saanud. Omamoodi oli see ka hea, sest veidi keeleõpet suhtlemisel kohalike lastega kulus enne ära. Hiljem sai ta kuus ja pool aastat vene koolis käia.
1956 vabanes isa Vorkuta vangilaagrist ja tuli pere juurde Siberisse. Vabaks saadi jaanuaris 1957 ja kodumaale tagasi jõuti kuu aega hiljem. Malle asus õppima Väike-Maarja Keskkoolis, mille lõpetamise järel jäi ülikooliuks siiski tema ees suletuks, kuna nende lend oli keeldunud järgimast üleskutset minna ühiselt kolhoosi tööle. Õnneks oli ka siis õpetajatest puudus ja nii sattus Malle asendama haigestunud õpetajat samas algkoolis, kuhu ta oleks ise pidanud 1949 sügisel minema esimesse klassi. Järgmisel aastal enam ülikooli astumiseks takistusi ei tehtud ning Mallest sai pärast TRÜ lõpetamist matemaatikaõpetaja Tamsalus – selles ametis töötas ta üle 40 aasta.
Enno oli veel kolmene, kui tema perele märtsis 1949 järele tuldi. Isa oli võidelnud Vabadussõjas, pidanud talu ja vanem vend oli metsavend. Juba ühest „patust“ oleks piisanud. Kodutallu tuldi öösel kell neli, anti pakkimiseks kaks tundi aega, püssimehed seisid kõrval. Sõit küüdivagunis Siberisse Irkutski oblasti söekaevandusse võttis aega 18 päeva. Elukohaks hõredate seintega barakid, üle mõistuse raske töö, toidupuudus, külm – kõik tuli vanematel ja lastel üle elada.
Kooli ei olnud. Õe ja venna haridustee lõppeski kodumaal saaduga. Aastad läksid. Vanemad kandsid hoolt, et Enno sai selgeks emakeeles lugemise-kirjutamise ja ka mõningase arvutamisoskuse. 1955. aastal saadeti viis last, sh kümnene Enno, kodumaa poole teele. Ümber tuli istuda Moskvas, siis jõuti Võrru ja sealt bussiga Mõnistesse sugulaste poole. Kooli võeti kohe teise klassi. Ülejäänud pere pääses Eestisse alles 1958. aasta augustis.
Mare sündis 1954 jaanuaris Siberis 40º pakasega, isa oli sel ajal 300km kaugusel metsatööl. Üks eesti naine oli kolhoosist hobusega Mare ja tema ema haiglast 25km kauguselt elukohta toonud.
Mare vanemad tutvusid taigas metsatöö barakis ja otsustasid luua oma pere. Nad olid olnud varateismelised, kui neid oma vanemate ja õe ning vennaga oma kodudest 14.06.1941 öösel loomavagunites tundmatusse viidi. Emaisa oli Jõhvis kriminaalpolitseinik, emaema Kodukaitses, isaisa Kadrina vallaametnik, isaema Neeruti kooliõpetaja. Kuu aega kestis sõit sihtkohta. Elukohaks sai Tomski oblast Vasjugani rajoon Maiski külanõukogu. Oma isasid ei näinud nad enam kunagi. Nad hukati aasta pärast Siberi vangilaagris. Äraviimised ja esimesed aastad olid hirmsad – nälg, lähedaste surm, teadmatus pereisade saatusest. Elus püsimine oli tõeline katsumus.
1958 tuli teade, et nende pere võib minna kodumaale. 17 aastat oli vägivaldselt võetud nende elust: vanaema oli koju jõudes 60, ema ja isa 30, Mare 4, vend 3 ja õde 6kuune. Kodumaale jõudes selgus, et neil ei olnud kodu. Kallid sugulased aitasid igati, kuigi elu ei olnud neilegi kerge. Isal oli lõpetamisel kaugõppes Moskvas tehnikum ja ta sai tööle Hulja sovhoosi, ema põllutööle ja lõpuks sai pere väikese korteri. Elu läks edasi nagu kõigil teistelgi.
Heino sattus küüdirongi kuuekuise imikuna. Vanaisa oli Kurvitsa vesiveski omanik ning isa töötas samas ettevõttes töölisena. 25. märtsi hommikul viidi kodust ära vanaema, ema, Heino ja tema nelja-aastane õde. Samal päeval küüditati eraldi ka vanaisa. Kodust ära olnud isa sai koduteel teada, et pere oli ära viidud. Pere sattus rongi, mis suundus Kaug-Itta Irkutski oblastisse. 18 päeva beebiga loomavagunis olid kohutavad. Kuidagi õnnestus lapse mähkmeid pesta, kuivatamiseks mähkis vanaema need endale ümber keha. Paraku mõjus see vanaema tervisele nii, et ta haigestus ja suri rongis. Elama satuti Tšerenhovo söekavandusse kirjeldamatult rasketesse tingimustesse.
Kodumaale jäänud isa oli veendunud, et pere viidi ära põhjendamatult ning hakkas tegutsema selle nimel, et nad kodumaale tagasi saada. Isa oli 1944 sundmobiliseeritud nõukogude armeesse, haavata saanud ning pälvinud mingi medali. Kõik see julgustas pöörduma vastava taotlusega võimuorganite poole. Nii õnnestuski perel 1952 oktoobris kodumaale tagasi saada. Edasine elu kulges Mõniste kandis.
***
Noorte Vabamu üritustesarjadest võib lugeda pikemalt nova.vabamu.ee õppimiskeskkonnast. Kui soovite tulla jagama enda lugu või kuulama teiste lugusid, kirjutage palun mulle: ede@vabamu.ee
Artikkel on valminud väljaande Memento palvel