NoVa kuulutas käesoleva aasta alguses välja konkursi “Minu Eesti”, mille käigus kutsusime Eestis ja mujal elavaid 15-25aastasi eestlasi saatma nii eesti kui inglise keeles kirjutatud kirjalikke lühivorme, mis jagaks autorite kogemusi ja emotsioone seoses paigaga, mida me kutsume Eestiks.
Kokku laekus 21 võistlustööd ning hindamiskomisjon valis nende seast välja järgmised eestikeelsed kirjatööd (ingliskeelsete tekstidega saab tutvuda siin):
Minu Eestimaa
EMILI TEESALU
Türi Põhikool 9.b
Öeldakse, et unenäod näitavad kõige õrnemaid unistusi,
et need peegeldavad sügavaid igatsusi.
Kord nägin ma sellist und:
oli varajane hommikutund,
voorestikke kattis eesriie udust,
põskedel tundsin päikese suudlust.
Sammal mu jalge all nõnda sametine,
linnulaul nii õnnelik, nii mänguline.
Jõevulin summutas hääled mu peas
ja enam ei tahtnud ma edasi liikuda ajavaos.
Tuul mu juustest lõi linnupesa,
õite tolm värvis seelikuserva.
Oma esivanemate sosinaid kõrvus ma kuulsin
ja nii üheks selle maaga ma sain,
mu loojaga,
mu emaga.
Ja siis ma sellest unest ärkasin.
Vihmapiisad vastu akent peksid,
võõra suurlinna hääled mu kõrvu lukustasid.
Ma uinuda uuesti tahtsin,
sest igatsusse ma end matsin.
Igatsusse selle maa vastu,
igatsusse kodu vastu –
koduigatsusse.
Ja armastusse su vastu, mu Eestimaa.
Nüüd saab sushit süüa Mustamäel?
Marilyn Kallasse
Kell oli kolm pärastlõunal. Ma olin just jälle maandunud Tallinnas. Polnud oma
kodulinna näinud kuid. Iga kord, kui lennuk on valmis Hollandist maanduma ja
esimesed Lasnamäe majad paistavad, on hing täis joovastust. Jälle siin, kodumaal.
Ma läksin Hollandisse õppima ja elama kui olin üheksateist aastat vana. Mul oli,
lihtsalt öeldes, kopp ees. Mu teismeliseiga oli veedetud Mustamäe paneelmajade
vahel ja uskuge mind, ma ei taha olla dramaatiline, aga Mustamäe paneelmajade
vaheline ala on maailma kõige igavam koht, kui sa oled viisteist ja mitte midagi peale
teleri vaatamise pole teha. Ma olen aus: muidugi mulle meeldis ka vahel ringi
jalutada sealsamas hallis igavuses ja romantiseerida oma hingepiinu ja tunda ennast
nagu piinatud kunstnik, kelle õlule oli pandud üleskasvamine… Mustamäel.
Ma tundsin, et ma ei kuulunud Eestisse, mis on mõnes mõttes klassikaline tunne kui
sa oled viisteist. Mul oli vaja minna ära. Ükskõik kuhu, ainult mitte Soome. Nii ma
leidsin ennast Hollandis. Imeline, lääne maailm oli korraga avatud mulle, minu
reaalsuses. Korraga olin ma eksootiline. “Wow, you come from Estonia, where is that
even?” Nii äge tunne oli, et teised inimesed arvasid, et Eesti on äge koht. Eesti on
koht kuhu minna, mida peab külastama, mille kohta inimesed olid kuulnud ainult
häid asju. Muidugi, mis on veel naljakam on see, et esimene päev teises riigis ja
korraga polnud mul ühtegi halba sõna oma koduriigi kohta öelda. Irooniline.
Nüüd olen ma olnud Hollandis peaaegu viis aastat. Välismaa üliõpilasest on saanud
väliseestlane. Imelik tunne või nii. Neli aastat välismaal elamist saabus koos sajandi
eksistentsiaalkriisiga. Nagu eestlastele kombeks, meeldib meil olla Eestiga suhtes,
mis ei ole alati kõige tervislikum. Neli aastat oli olnud mul uus suhe, uue riigiga, aga
õhtuti meeldis mulle ikka mõelda Eesti peale. Kuidas tal läheb? Mis ta teeb? Äkki ma
olin ta tembeldanud igavaks ja staatiliseks ilmaasjata? Muidugi meeldis mulle
mõelda, kuidas kõik on Eestis halvasti. Eestlastele meeldib kannibalism, teist
Eestlast süüa hommikusöögiks. Kuid siiski, oli igal halval mõttel kaasas ka
positiivsem, mis pani mind mõtlema, merest, metsast, Jaanipäevast, kartulisalatist ja
nii edasi.
Kui ma siis kell kolm pärastlõunal jälle Eestis olin. Läksin ma jalutama. Ma olin
lennukis istunud nii kaua, et mul oli vaja lihtsalt pikemalt jalgu sirutada. Läksin siis
jälle, hinges viieteistaastane olles, oma igavasse naabruskonda jalutama. Imelik oli
olla. Olen ju siin üles kasvanud, aga kõik tundus võõras. Ma olin mitu korda
sealsamas Mustamäel olnud, peale ära kolimist, aga nüüd oli kuidagi aega süveneda.
Majad olid saanud uue kihi värvi. Kellegi maja ees seisis Tesla. Mustamäel? Mis ajast
me rikkad oleme? Jalutasin edasi. Keegi ei ütle kui imelik ja peaaegu pead pööritav
on olla tagasi kodus, mis ei ole sinu kodu. Selline tunne oli nagu seisaksin kahe
maailma vahel. Muidugi tundsin kõiki neid samu tundeid, mida olin alati tundnud,
aga füüsiliselt olin ma ainult külaline.
Läksin Maximasse, et pudel vett osta. Kassas makstes ütlesin kogemata poemüüjale
“thank you.” Nägu muutus automaatselt punaseks. Sammusin kiiremas tempos poest
välja. Kas ma olen veel eestlane? Muidugi pole ma ju hollandlane, aga mis teeb
minust minu, mis on minu identiteet? Jalutasin Sütiste metsa. Tegin suitsu ja
mõtlesin. Appi! Minu Eesti, aga kes olen mina Eestis? Muidugi tean ma kõiki
Smilersi laulude sõnu, olen vaadanud Lottet, käinud laulupeol ja kõike muud
traditsioonilist. Kuid korraga tundsin, et kõik on nii teistsugune ja et mina olen
teistsugune. Kuidas me teame, kuhu me kuulume?
Mida teha, kui igatsus ja kuuluvus saab korraga sundmõtteks, mida ei saa maha
raputada? Kuhu ma kuulun, kuidas ma seisan siin nüüd Mustamäel, igatsus hinges?
Kõige hullem tunne oli veel peale kauba, et ma igatsesin ka Hollandit. Mul oleks
olnud justkui salasuhe mõlema riigiga ja ma pidin neid üksteise eest saladuses
hoidma. Eestis olles pidin ma korraga olema nii ülevõlli eestlane, et keegi ei saaks
aru, et ma ei ela enam siin. Hollandis olles, pidin käituma nii hollandlasena, et keegi
ei saaks aru, et ma olen välismaalane. Ega ma pole seda tegelikult veel läbi mõelnud
enda jaoks. Ma ei tea kuidas ma ennast tunnen. Praegu väga Eestlaslikult meeldib
mulle kannatada ja vaadata, kuidas asi läheb.
Ja mis oli minu jalutuskäigu tipp? Mustamäel on sushi restoran. No tule taevas appi!
Kõik on ju siin Mustamäel muutunud, kas olen mina ka?
Minu Eesti
Kirke Triin Rajang, 18
New Jersey, USA
Väiksena oli mul häbi olla eestlane.
Ma tahtsin olla lihtne ameeriklane,
nagu kõik teised.
Aga enamus mu lapsepõlvest Ameerikas
on nagu udune pilt, mida ma ei suuda lõpuni teravaks tõmmata.
Mõned hetked tulevad tagasi
mitte rõõmuna,
vaid tunnetena.
Mu nimi oli teiste jaoks liiga võõras,
seda öeldi valesti, vahel naerdi üle ka.
Ja mina õppisin juba varakult nii,
et parem on jääda varju, mitte paista liiga siin.
Sõbrad ei tulnud lihtsalt,
teistel tundus see nii lihtne ja kindel alati.
Minul oli iga väike samm kui risk ja tee,
mida ma ei julgenud alati ettegi näha see.
Ka minu vanematel polnud Ameerikas kerge tee,
nad pidid alustama uuesti, algusest peale veel.
Raha ja kolimised olid pidev taust,
ja kodud ei jäänud kunagi kauaks paigale.
Ei jõudnud neist ükski päriselt koduks saada,
enne kui juba pidi jälle edasi ma rändama.
Ma olin ebakindel,
mitte sest minuga oleks midagi valesti,
vaid sest ma ei leidnud oma kohta,
kuhu kuuluda päriselt kasti.
Aga Eestis ootas mind pere ja päris kodu paik,
ja suved suvilas jäid mälestuseks, mis jäi vaid laik.
Laagris olid sõbrad, kes tundusid päris ja head,
naer ja keel, mis sidus meid ilma küsimata pead.
Nüüd ma mõistan selgelt, kui tagasi vaatan ma:
kõik, mida otsisin, oli kogu aeg minu sees juba
Ja ma sain aru, et ma ei pea end väiksemaks tegema,
ega varjama seda, kes ma olen, et teistele meeldima.
Eesti ajalugu on täis neid hetki ja lugusid nii,
kus meid on proovitud väiksemaks suruda siin.
Väiksemaks muuta, justkui poleks meil õigust siin püsida,
aga ometi oleme jäänud, keeldudes alla andmast ja alistuda.
Eestlane olla on haruldane ja päris,
meid on nii vähe, et iga side on tähtis.
Paljud mu elus Ameerikas ei teadnud, mis on Eesti,
see nimi oli võõras, tundus kauge ja selgita.
Aga ma räägin sellest nüüd uhkelt, ilma varjamata end,
sest Eesti on väike, aga südames suur ja kindel lend.
Eesti läbi minu silmade
Ilo Maria Vanaküla 17.a
Minu Eesti on minu veri, minu kodu, minu hing.
Minu Eesti on siin ja ta on praegu.
Kuid ma näen oma Eestit kõige paremini siis,
kui vaatan oma kallitele silma.
Ma näen Eestit oma isa helesinistes silmades.
Ma näen külmi talvekuid, kui maapinda katab valge lumi.
Lumes ma näen metslooma jälgi ja valgus sädemeid, mis meenutavad briljante.
Isegi jõge katab paks ja karge jää, mille peal istuvad kangekaelsed kalamehed.
Nad kõik kannatavad talve jäise hõnguse käes, oodates, et neil lõpuks näkkab.
Ma näen Eestit oma ema rohelistes silmades.
Ma näen paksu männimetsa, mida valgustavad päikese kuldsed kiired.
Mändide tüvede vahelt paistab liivarand, soe ja kutsuv.
Puude ladvad õõtsuvad suvise mere tuule käes,
ning ma tunnen mändide uinutavat hõngu.
Ma näen Eestit oma tumesinistes silmades.
Ma näen sügavat merd, mis on valatud kõikide eestlaste pisaratest,
kõikide, kes on olnud siin enne meid, kes on siin praegu või alles sünnivad.
Sellesse merre on uhutud kogu igatsus, hirm, õnn ja ka uhkus.
See sinine meri hoiab meie Eestit oma kaitsvas sängis.
Minu Eesti on mulle kallis just tänu nendele silmadele.
Need silmad peegeldavad minu sünnikodu ja mu mälestusi.
Minu Eesti on minu veres, minu kodus ja minu hinges.
Minu Eesti on kõigis ja ta on igavesti.
Parimad kirjutajad saavad lisaks auhindadele võimaluse osaleda 19. augustil 2026 Toompeal Rüütelkonnahoones toimuval konverentsil „Parlament kui riikliku iseseisvuse taastaja ja hoidja“, kus võitjal on võimalus oma tööd esitleda. Reisikulud katab Eesti Vabariigi välisministeerium.
Hindamiskomisjon:
Liina Viies, Välisministeeriumi üleilmse eestluse nõunik
Piret Noorhani, Väliseesti Muuseum VEMU peaarhivaar
Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur
Ants Veetõusme, 20. augusti klubi liige
Iivi Zajedova, Tammepuu Klubi vedaja
Maja Soomägi, Vabamu programmijuht