2025. aastal möödus 76 aastat märtsiküüditamisest ja 84 aastat juuniküüditamisest.
1949. aasta märtsi viimastel päevadel viidi Eestist ära üle 20 000 inimese, kes ei olnud nõus nõukogude korra poolt nõutava talude sundkollektiviseerimisega või keda peeti kulakuteks, st keskmisest jõukamaks.
Vaid kaheksa aastat varem oli eelmise suure küüditamislainega Eestimaa kodudest ära viidud 10 000 inimest.
NoVa “Põlvkondade kohtumiste” sarjas on kooliõpilastel võimalik tulla Vabamusse kohtuma või kutsuda oma kooli külla inimesed, kes pidid veetma oma lapsepõlve Siberis. Jagame siin viit lugu, mis on salvestatud koostöös Eesti Mälu Instituudi suulise mälu andmebaasiga “Kogu me lugu” 2024. aasta detsembrikuisel kohtumisel Paide Riigigümnaasiumi õpilastega ning 2025. aasta märtsis Tamsalus toimunud konverentsil “Eesti keel võõrsil ja kodus”.
Malle lugu
Malle Annus meenutab aega, mil ta 7aastaselt koos perega Väike-Maarjast rongi peale pandi ja Siberi poole teadmatusse saadeti:
Enno lugu
Enno Uibo oli 3,5aastane poisiklutt, kui alustas Võrust rongiga teekonda Baikali järve äärde, kus nende pere uueks eluasemeks sai jaapani sõjavangide ehitatud barakk:
Raimo lugu
Raimo Ladva perekond oli tähistamas just tema esimest sünnipäeva, kui tema pere kadedate naabrite pealekaebamise tõttu Siberisse küüditati. Vanematelt kuuldu ja isiklike mälestuste põhjal jagab ta oma pere lugu:
Anne-Elssi lugu
Anne-Elss Hiiop küüditati 1949. aasta märtsis 10aastasena koos 5aastase vennaga Võndre talust Helme vallast. Isa oli selleks ajaks vangilaagris surnud ja ema viibis mujal. Et lapsed ei peaks üksi minema, tuli isapoolne tädi vabatahtlikult kaasa. Novosibirski oblastis Ordõnski rajooni ühes sovhoosis elati üle kõik siberiaastate raskused. Pärast Stalini surma tuli Anne-Ells koos venna ja naabripoisiga 1954.a septembris ilma saatjata kodumaale tagasi. Tädi jõudis tagasi alles 1957. aastal. Kodumaal asuti elama ema juures Avinurmes. Anne lõpetas Eestis keskkooli, Tartu Pedagoogilise kooli algklasside õpetajana ning kaugõppes ülikooli ja töötas seejärel vene keele ja saksa keele õpetajana.
Anu Lugu
Anu küüditati viieaastaselt 25. märtsil Tallinnast koos ema, emapoolse vanaema ja kahe vennaga (6- ja 4aastased). Isa oli pärast sõda arreteeritud ja viibis vangilaagris. Elama satuti Krasnojarski lähedale väga vaesesse kolhoosi. 1956. aasta juunis saadeti 12aastane Anu ja aasta noorem vend kahekesi kodumaa poole teele. Kui nad isapoolsete sugulaste ukse taha jõudsid, arvas onu, et kotipoisid on kerjama tulnud ning kupatas nad minema. Vanaema pilk tabas siiski Anu näost midagi tuttavat ja nad kutsuti õnneks tagasi. Sugulaste juures viibiti kuu aega ja päeval, mil lapsed pidi lastekodusse saadetama, saabus vangilaagrist vabaks saanud isa ja võttis lapsed enda juurde elama. Anu on lõpetanud Tallinna 2. keskooli, õppinud kangruks ja pereinimesena töötanud Põdrangu sovhoosis.