Nii 1941. aasta juuniküüditamine kui ka 1949. aasta märtsiküüditamine on Eesti ajaloomälus kesksed sündmused, sest nende raames pandi toime Eesti ajaloo räigeimad inimsusevastased kuriteod. Eestis ei ole ilmselt ka täna ühtegi inimest, kelle perekonda poleks küüditamised otse või kaude puudutanud. Küüditatute lugusid ei tohi ega saa me unustada, sest need on osa meie rahvuslikust eneseteadvusest.
Korraldame nii Vabamus kui teistes Eestimaa paikades põlvkondade kokkusaamisi, kus tänased kooliõpilased saavad kohtuda 1940ndatel Siberi avarustesse küüditatutega, et kuulda nende isiklikke lugusid ja mõista inimsusevastaste kuritegude tõsidust. Võimalusel ja vajadusel oleme toonud kohtumisele nii Vabamu kui jutustajate endi isiklikest kogudest kaasa Siberiga seotud esemeid – näiteks isetehtud käsiveski, pigitraat või takukoonal -, mis aitavad õpilastel mõista, kuidas inimesed tollal kaugel ja külmal maal elasid ja rasketes oludes ellu jäid.
Kuna aeg teeb oma töö, siis üha vähem on meiega inimesi, kes saavad ise oma lugusid jutustada, ja seda väärtuslikum on võimalikult paljude lugude jäädvustamine kirjasõnas, pildis, videos või helis. Muuseumid ja teised mäluasutused ongi täpselt need asutused, kelle töö on talletada inimeste mälestusi, et oleks, mida järgmistele põlvkondadele edasi jutustada.
Eesti Mälu Instituut on teinud suurepärast tööd Kogu Me Lugu videoteegi loomisel, kust iga huviline võib leida sadu videolugusid, milles kriitilistes ajaloosündustes ise osalenud inimesed jutustavad oma küüditamise või põgenemise lugusid. Samuti on Mälu Instituudi hallata kommunismiohvrite andmebaas, kust võib leida tuhandete Nõukogude režiimi poolt küüditatute ja tapetute nimed, ja see nimekiri on pidevalt täienev. Ilmselt ei suudeta kunagi kokku koguda kõikide kannatanud inimeste lugusid, aga Eesti mäluarhiivid on ühed maailma parimad digisäilikute hulga ja ligipääsetavuse poolest.
Vabamu kogudes on üle 40 000 eseme (kirjad, fotod, rõivad jm isiklikud esemed jne), millest valdav osa on seotud Nõukogude okupatsiooniaastatega. Paraku väga paljud neist esemetest ei jõua kunagi külastajate ette, sest selleks pole lihtsalt ruumi, küll aga saame erinevate ajutiste näituste raames tuua kogudest esile esemeid ning inimeste lugusid, mis omakorda räägivad konkreetsest sündmusest ajaloos.
Nii on Vabamus jaanuaris avatud näitusel “Ilmaküla eestlased” väljas lisaks mitmetele unikaalsetele esemetele ka interaktiivne maakaart, millel on tänaseks juba 500 lugu eestlastest, kes on kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt Eestist lahkunud. Paljud neist on tulnud omakorda ka tagasi, aga on ka palju neid, kes ei näinud igatsetud kodumaad enam kunagi.
Üks 1941. aasta küüditamisega seotud kiri Vabamu kogudest, mille koopia on meil ka näitusel väljas, on Aleksandra (Saime) Kuldkepi poolt 1946. aasta sügisel saadetud kiri oma Eestis elavale sõbrannale. Tema kirjadest, milles ta kirjeldab elavalt oma igapäevast eluolu Siberi karmis keskkonnas, õhkub täielikku meeleheidet: “Jällegi talv ja mina ikka siin ja see vist jääbki nii? Arvan, et see on mu viimane kiri veel, laevateega tuleb jällegi see kole vaheaeg, kus post ei käi. Nii igav siis. No tead, hulluks teeb juba see üksluine elu, ainult see kolm asja või tööd. Söö, tee tööd ja maga, ei midagi muud vaheldust, no ole lahke ja ole veel mõistusega inimene. Vist kõik kruvid juba logisevad.”
Saime küüditati koos vanemate ja kahe vennaga 1941. aastal Tomski oblasti Tšainski rajoonis asuvasse Sbornõi külla, kus nad pidid töötama kohalikus kolhoosis. Isa Ants Kuldkepp suri Siberis 1944. aastal, ülejäänud perekond vabastati asumiselt 1958. aastal, kuid Saime oli selleks ajaks Venemaal abiellunud ning tema edasisest saatusest pole paraku midagi teada.
Teine lugude kogum meie näituselt, mis mulle endale väga hinge läks, on perekond Kala saatus, mis jõudis näitusele tänu oma perekonna ajaloo vastu huvi tundnud kooliõpilase uurimistööle. Gümnasist Marta Marie Roosimägi leidis perekonna arhiivist oma vanavanavanaema ja tema kaksikutest tütarde kirjad kodustele, kus nad kirjeldavad oma eluolu Siberis. 14aastaste tüdrukutena 1941. aastal küüditatud Helga ja Erika isa Rudolf, kes oli töötanud Eestis politseinikuna, saadeti koos teiste endiste riigiametnikega Gulagi sunnitöölaagrisse Sosval, kus ta ebainimlikes tingimustes 1942 tõenäoliselt hukati, kuigi perekonnale aastaid hiljem väljastatud surmatunnistuses väideti, et ta suri “kopsutoru vähki”. Samal aastal suri tema poeg Heino 20aastaselt nälga. Vanaema Wilhelmine (Villu) Kala kirjad Eesti sugulastele katkesid aastal 1957, mil ta 57aastaselt suri; tütred Helga ja Erika aga naasid oma Siberis sündinud lastega Eestisse aasta hiljem, 1958, olles Siberis veetnud suurema osa oma noorusest, kokku 17 pikka aastat.
Foto näituselt “Ilmaküla eestlased”: Mare Tammeranna perekonnaalbumist aastast 1957. Pildil vasakult Helga oma tütre Marega, vanaema Vilhelmine ehk Villu süles on Helga poeg Andres; paremal Helga kaksikõde Erika koos oma poja Reinuga, kes sündis 1947.