1941. aasta 14. juuni varastel hommikutundidel koputasid NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad sadade majade ustel üle Eesti. Sumedal suveööl unest üles äratatud perekonnad ei saanud ilmselt täpselt aru, mida neile süüks pandi, kui repressiivametnikud lugesid ette määruse, mille alusel nad kuulutati arreteerituks ja kodumaalt välja saadetuks.
Inimestele anti paar tundi oma asjade kokku pakkimiseks – kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju – ning siis viidi nad veoautodega raudteejaama, kus ootasid selleks ette nähtud loomavagunitest koosnevad rongid. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit, mis seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised, lapsed ja vanurid. Suurem osa vagunitesse laaditud naistest, meestest ja lastest nägi sel hommikul oma pereliikmeid viimast korda.
Alguses sõitsid A- ja B-vagunid ühes rivis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed vagunid lahti ja mehed paigutati sunnitöölaagritesse Ukrainas, Sverdlovski ja Kirovi oblastis. Suurem osa vangimõistetuist hukkus ebainimlike tingimuste tõttu kaevandustes, metsatöödel või tee-ehitusel juba esimeste kuude jooksul, paljud tapeti. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500 vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.
B-vagunites olnud naised ja lapsed viidi asumisele Siberi küladesse, kust viie-kuue aasta pärast lubati Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949–1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad järgmise suurküüditamislainega uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950ndate aastate lõpul pärast Stalini surma.
Moskvast 13. juunil 1941 antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest, kuid kuna osadel õnnestus end varjata, viidi Eestist ära umbes 10 000 inimest. On arvatud, et 6000 neist hukkus. Puuduvad täpsed numbrid, kui paljud küüditatuist jõudsid lõpuks tagasi kodumaale.
Pisarate vagun
Foto: Eesti Inimõiguste Keskus
Juuniküüditamise aastapäeva mälestatakse Tallinnas igal aastal temaatilise installatsiooniga.
Küüditatute lood
Suur hulk Siberisse küüditatud eestlaste isiklikke mälestusi on talletatud Kogu Me lugu videoteegis
Üks paljudest traagilistest saatustest
Foto: Eesti Ekspress
Ettevõtja Joakim Puhki ja tema pere traagiline lugu seniavaldamata dokumentide, kirjade ja fotode valgel.
Võib kuulata ka tema loost “EV – 90” sarjas, mis tutvustab Eesti riigi sünni ja ülesehitamise juures olnud inimesi. Saatesarja autor on Piret Kriivan
17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid, kokku üheksa ešeloni, Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Igasse vagunisse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Millised need vagunid seestpoolt välja nägid, saab näha Vabamu püsiekspositsioonis.
Vabamu kogudest
Alljärgnevalt toome lugejani ühe paljudest lugudest, mis on kirjade ja fotode kujul talletatud Vabamu kogudes.
Aleksandra ehk Saime Kuldkepp (1914 – ?) ja Leida Lindre (1915 – 1993) olid olnud klassiõed Kaansoo algkoolis Pärnu maakonnas Vändra vallas.
Saime oli pärit suurest talust ning 1941. aasta juunis küüditati ta koos vanematega Tomski oblastisse Tšainski rajooni Sbornõi külla, kust ta vabanes alles juunis 1958. Saime saatis oma klassiõele Leidale Siberist kirju, milles kirjeldab oma keerulist elu-olu ja igatseb kodumaa järele.
Leida omakorda vangistati arvatavasti 1950. aasta sügisel, sest oli kohalikus kaupluses töötades seal toitnud metsavendi. Ta veetis mitu aastat Narva vanglas.
Foto autor on teadmata.
Muuhulgas saatis Saime Siberist klassiõele enda foto, mis oli tehtud Viljandis 1937. aastal. Foto tagaküljele on märgitud: „Jaanile! Kui meeldib, võid vahest vaadata ka – 29.12.1937 a. – Sannalt.
“Siberis 4.2.46a.
Kallis neiuke!
Oli siis minulgi jälle üle hulga aja ka üks õnnepäev: tuli Sinult kaks kirja korraga. Ja, ah palju tänu!
Aga kas tead ära imesta kui kiri täna tuleb nagu Saarjõgi oma käärudega. Oli ju kuu aega kodus puhkusel ja täna esimest päeva jälle oma kallite kaaslastega koos. On juures veel üks uus ja nimelt pr. Ott S-Jaanist. Osa kaaslasi juba üleval palati peal (on ehitatud lae alla) kuna pr. Ott juhatab laulukoori alt. No tulevad ikka need kõige rasvasemad mida meie vanad ajud on suutnud õppida. Alul, peale õhtusööki tuletasime meelde möödunud aegu siin kaunis Siberis ja siis läks lauluks lahti… No praegu on võimatu midagi mõistlikku kirjutada. Ja kas tead milline töö mulle külge poogiti, pean keetma kalameestele, ühesõnaga olen neile kokaks. Virisesin küll vastu kuid ei saanud kui tiriti alla siia ja (praegu käib laul “Viis juuti läksid reisima”) siin ma olengi. (ära teistele näita) (viimane salm “ja viies oli Taavit vit, vit, vit jne). Ära kohku kui loed, selline on meie elu. Ega ju nukrutseda ei maksa, kuniks elu!
Oh Leida, kas see on siis ikka tõsi, et paljud meile külla sõidavad, ära aga Sina tule. Mina tahaksin ikka Sind seal külastada. Aga kas tead, mul oligi hirm sest ei saanud mitmel nädalal enam Sinult kirja. Mis tulid olid kirjutatud 18. dets ja 27. dets. Jah ole ikka pai ja kirjuta ka edaspidi nii tihti. Võibolla praegu tuleb midagi mõistlikumat meelde sest ettekanded lõppesid.
Jah on olnud siin lõpmata kurbi hetki kuid tihti ka väga rõõmsaid kus naera ja tee kõiksugu nalja. Hää ikka kui leidub lõbusaid kaaslasi kes ei lase tuju täielikult langeda. Oh kas tead, meil on praegu pöörane pakane. Aiateibad praksuvad, täna oli olnud -45C no kujuta siis ette. Meie kalamehed olid kodus, ei saa ju sellisega väljas töötada. Oh kas tead, haigutama ajab sest ülevalt palatilt kuuldub tasast laulujorinat “ahoi üle sinimere”. Oh meenuvad jällegi kõik endised ajad ja korraga on jälle see lõbus meeleolu kadunud. Vaat nii vaheldub siin meeleolu. Kas oleme veel inimesed? Aga siiski olen millegi üle õnnelik ja ka mu kaaslased tunnevad mulle kaasa. Sellest kirjutan hiljem, sest vara on veel rõõmustada. Ära siis midagi võimatut arva.
Muide elame ikka endiselt. Oli tõesti tore üle hulga aja kodus olla emaga koos. Aga näe ikka ei taha minu kaaslased ilma minuta olla ja niikaua nad nurusid kuni said mu jällegi siia. Sain vabastatud rasketelt töödelt kuid leidsid, et kokka on vaja ja brigadirile pealekäies leidsid nad mulle jällegi töö mida saan tehtud. Ema ka ikka terve endiselt ja Jüri ja Anton ka vanadel kohtadel.
Ole siis kallis ja kirjuta ikka minule ükskõik mida sest iga sõna on armas lugeda. Tervita kõiki keda tunnen. Aga tead, see teeb mulle muret, miks Luhakoodri memmi mulle enam ei kirjuta? Ootan ju temalt ka nii väga kirja.
Paikene, ole siis kallis ja kirjuta õige pea.
Tervisid palju Su kodustele ja Helmile perekonnaga!
Ole ise kõigerohkem tervitatud!
Saime.”
17. mail 1946 Narõmmist teele pandud kirjas toob Saime alustuseks välja, et sai eile kätte kaks kirja. Üle kuu aja ei saanud kodumaalt ühtegi teadet. Ta kirjeldab, et tuju on halb ning ei tea, mida teha või kuidas elada.
Seejärel mainib, et 1. mail läks üks Eesti neiu kohalikule kolhoosnikule mehele. Pulmalisteks olid kõik sealsed elanikud, ei ühtki oma. Noormees tuli paar kuud tagasi rindelt ja asi käis kiiresti. Ütleb, et tal on neiust kahju ning loodab, et see oli esimene ja viimane kord. Ise sureks ta ennem vanatüdruku surma.
Saime arvab, et tema ainukeseks seltsiliseks saab olema vesi, millega tahab sõpruses elada. Ta kirjeldab kuidas ta sõitis Obi peal, mis on üle 2 km lai, ning kuulis laineid ütlemas talle imelikke hääli ja sõnu. Kaaslased naernud ta välja, kuid temale meeldis see tunne väga.
Kirjas tuleb veel välja, et Saimel on valus, et Anton talle enam ei kirjuta. Samuti on talle raske ema kurtmine. Kirja lõpuosas loeb ta õpetussõnu, kuidas kõrvaldada orasest vett orast raiskamata.
Lõpus unistab Saime, et kui ainult oleks Leida ja keegi veel varasemast elust temaga. Palub teda mitte unustada, sest on kaugel maal täiesti üksi.
Saime kolmas kiri Siberi „onnist“ oma endisele klassiõele Leidale kannab kuupäeva 18.10.1946.
Saime kirjutab, et on kaugel väga üksi. Kõik peale tema lasti koju, ainult tema peab teiste tagasitulekuni valvama ning ilm on väga ebameeldiv. Ta mainib siiski, et pole siiski päris üksi, sest kaaslasteks on vana kass Kiska ja noor koer Mariaki. Üks valvab, et rotid liiga ei tee ja teine annab teada, kui õhus on võõrast lõhna.
Kõik muu on aga hirmus ja õudne. Möödunud pühapäeval võtsid tormilained ühe tema sakslasest kaasvõitleja, kellele sai saatuslikuks oskamatus sõita süstaga.
Seejärel toob Saime välja, et nüüd on veidi vaba aega, kuna kalapüük pandi seisma kuni jää alt püügini. Iseenesest on loodus päris kena, aga teha pole midagi ning üksinda on õudne. Saatis emale sõna, et too talle seltsiks tuleks. Kirjeldab oma äsja valmis saanud toitu ning mis ilm võib nüüdsest ees oodata.
Saime arvab, et see on tema viimane kiri, mis veel laevaga tuleb, sest tulemas on jälle see kole aeg, mil post ei käi. Kirja lõpuosas ütleb, et rutiinne ja üksluine elu ajab teda juba hulluks: ainult söö, tee tööd ja maga.
Foto: Jaanus Lensment