NoVa Põlvkondade kohtumiste sarja seitsmes üritus toimub taas Vabamus, kus Eestist 1944. aastal põgenenud ja nende järeltulijad meenutavad Eesti ajaloo üht rängemat sügist.
Põlvkondade kohtumiste sari toimub “elava raamatukogu”-formaadis, kus õpilased liiguvad umbes kümne kaupa ühest lauast teise, et esitada rääkijatele väiksemas ringis küsimusi ning kordamööda käia vaatamas muuseumi püsiekspositsiooni ruumi “Eksiilis”, mis võimendab kuuldud lugude põhjal tekkinud ettekujutust paadipõgenemisest.
Oma lugusid jagavad eestlased erinevatest maailma paikadest:
Tõnis Nõmmik põgenes perega Rootsi ja sealt edasi Argentinasse; 1955. aastast elas nende pere Kanadas. Kanadas lõpetas ta kaitseväe kaplanite kursused ning sai hiljem ka leitnandiks ja kapteniks. Aastatel 1998–2006 oli ta Eesti Kaitseväe peakaplan. Ta ülendati 1998. aastal majoriks, 1999. aastal kolonelleitnandiks ja 2003. aastal koloneliks. Ta on tegelenud Eesti ja väliseesti kirikute koostööga, pälvinud Kotkaristi IV klassi aumärgi, Kaitseväe teenetemärgi, mälestusmedali “10 aastat taastatud kaitseväge” ja palju muid autasusid. Viimase jutluse vaimulikuna pidas ta 90-aastaselt 7. aprillil 2024 Tallinna Jaani kirikus.
Tiia Raudma sündis ja kasvas üles pagulasperes Sydneys. Tema vanemad põgenesid septembris 1944 laevaga Saksamaale. Tiia oli aktiivne Austraalia pagulasühiskonna liige, tegeledes nii täienduskooli, skautluse ja Eesti-vabaks-poliitikaga, kuni tuli 1990ndate alguses (siis veel okupeeritud) Eestisse elama. Praegu töötab ta Haridus- ja Teadusministeeriumis.
Riina Kindlami vanemad sündisid Eestis ja põgenesid siit väikeste lastena 1944. Põgeneti paatidega üle tormise mere Rootsi, sõit oli kohutav ning oma elu kaotasid merel isa tädi ja tema poeg. Pärast 5-7 aastat Rootsis hakati liikuma Kanadasse, kuhu mitmed pereliikmed ei tahtnud minna, kuid sugulased olid ees ja kutsusid. Riina vanemad kohtusid suures Toronto eesti kogukonnas ja Riina sündis seal aastal 1969. Torontos elas ta kanada ja eesti kaksikelu, sest köitvaid eesti tegevusi ja armsaid sõpru oli rohkelt. Esmakordselt kolis ta Tallinna aastal 1995 ja nüüdseks on siin elanud pea 25 aastat. Tema lapsed on omakorda Eestis sündinud, kuid igal suvel käiakse Kanadas külas oma sugulastel ja teistel eestlastel.
Marju Rink-Abel sündis Saksamaal põgenikelaagris ja elab Marylandis, USA pealinna lähedal. Ta on kaua olnud aktiivne Ameerika eesti ühiskonnas. Tema vabtahtlik töö: Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (eestlaste keskorganisatsioon) liige ja endine pikaajaline esimees; USA ajalehe “Vaba Eesti Sõna“ väljaandja juhatuseliige; poliitiliselt aktiivne Ühendatud Balti Ameerika Komitees (JBANC) ja Kesk- ja Ida Euroopa Koalitsioonis Washingtonis. Lisaks Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu abiesimees, Eesti VM üleilmse eestluse koostöökomisjoni liige.
Marika Lampi sündis USAs Marylandi osariigis aastal 1983. Kõik tema vanavanemad põgenesid Eestist Saksamaale 1944. aastal ja viibisid Geislingeni põgenikelaagris 1949. aastani, kui tekkisid töösponsorid Ameerikas. Mõlemad pered seadsid ennast sisse USA idarannikul, kus oli suur ja aktiivne pagulaseestlaste kogukond. Lapsena käis Marika igal nädalal Eesti Koolis ja igal suvel Eesti gaidi- ja skaudilaagris, lisaks osales ta enne Eesti taasiseseisvumist poliitilistel meeleavaldustel Washington, DCs. Tema elust ei olnud puudu ka koorilaul ja rahvatants. Marika külastas Eestit esimest korda 1996. aastal ning pärast ülikooli lõpetamist 2005. aastal otsustas ta tulla aastaks Tartusse. Ta jäigi Eestisse elama ja on 17 aastat töötanud välisministeeriumis, kus tal on au esindada Eestit maailmas diplomaadina.
Viido Polikarpuse vanemad põgenesid Eestist 1944, kui tema vend Kaido oli aastane. Viido sündis 1946. aastal Saksamaal Lübeckis ning 5-aastaselt kolis ta perega New Yorki ning hakkas käima kohalikus Lakewoodi lasteaias. Varasemad Eesti saabujad toetasid hiljem saabujaid: “Meil oli oma Eesti Maja, luteri kirik, saun ja skautide laagrid. Me, väliseestlased, kasvasime Eesti keskkonnas, rääkides eesti keelt ja käies nädalavahetustel Eesti koolis.” Viido astus 1964 ülikooli ning suundus koos kahe eesti sõbraga kaks aastat hiljem armeesse (USAs on sõjaväeteenistus vabatahtlik). Hiljem töötas ta aastaid vabakutselise illustraatorina ja juhtis programmi, mis aitab NYC kodututel leida elamispindu. 1994. aastal juhtis ta New Yorgi Eesti Maja, kus tutvus Eesti tollase kaitseväe ülemaga, kes kutsusid ta Eestisse peastaabi nõunikuks. Praegu elab ta oma talus Lõuna-Eestis ja maalib oma stuudios.
NoVa üritused on kõikidele osalejatele tasuta, aga kuna pakume ka suupisteid, siis palun anna enda tulekust teada siin