Vabamu muuseumi avamisest möödub 2023. aasta suvel 20 aastat. Selle tähistamiseks avaldame peatüki raamatust “Ühe muuseumi lugu”, mis meenutab, kuidas tekkis ja sai teoks idee Eesti esimese eramuuseumi loomisest.
1990nda keskel hakkas Olga Kistler-Ritso üha rohkem mõtisklema selle üle, kuidas ta saaks vahepeal taasiseseisvunud Eesti heaks midagi teha. Ta hakkas oma Seattle’is elavate eestlastest sõprade ringis arutama võimalust panna välja stipendiume Eesti teadlastele ja tudengitele, ja jõudis seega ideeni luua Eestisse muuseum, mis räägiks meie okupatsioonide kõrval ka meie vabaduse saamise lugu.
1998. aastal saigi USAs Washingtoni osariigis registreeritud Kistler-Ritso Foundation ehk sihtasutus KRF. Olga panustas sihtasutusse ligikaudu kolm miljonit dollarit. Veidi hiljem registreeriti ka Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus.
Olga kirjutas 1999. aastal: “Meie Eesti Sihtasutus tahab uurida äsjaseid saksa ja vene okupatsiooni aegseid aastaid. Kuidas nad mõjutasid eesti rahva käekäiku, kultuuri, elutingimusi, rahvastiku koostist, majandust, haridust ja muud.”
KRFi nõukogu esimeseks tööks oli leida inimene, kes hakkaks juhtima Eesti sihtasutust ja seega ka muuseumi ehitust. Nõukogu liige Vello Karuks soovitas Olgal võtta ühendust endise vabadusvõitleja Heiki Ahoneniga, kes, olgugi hariduselt geodeet, oli 1980ndatel töötanud Pääskülas korstnapühkijana ning seejärel nõukogude-vastases agitatsioonis süüdi mõistetuna veetnud viis aastat vangilaagris Permi oblastis. Asumiselt vabanenuna sai temast üks Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse organisaatoritest, misjärel pagendati ta Rootsi ning 1989-1998 töötas ta Münchenis ja Prahas raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse toimetaja ja juhatajana.
“Tulin 1998 Eestisse tagasi ja töötasin kaks kuud Elektriside Inspektsioonis. Võis olla 1999. aasta hilissuvi või sügis, kui Olga mulle helistas ja tegi ettepaneku hakata muuseumi juhtima,” meenutab Ahonen, kelle sõnul tegi selle projekti juba algusest peale eriliseks see, et ei pidanud hakkama ise raha otsima, vaid eelarve oli ette antud.
Mida aga ei olnud, oli idee, milline see muuseum täpselt peaks olema, sest Eestis ei olnud kunagi ehitatud ühtegi hoonet spetsiaalselt muuseumiks. Kuigi riik oli teinud otsuse ehitada Eestile uus kunstimuuseum juba 1991. aastal, hakati KUMU ehitama alles 11 aastat hiljem ja see sai valmis kaks aastat pärast Okupatsioonide muuseumi.
Ahonen käis üle Euroopa läbi erinevaid muuseume ning erilist inspiratsioonipuhangut ei leidnud. “Enamasti on sellised repressioonide-teemalised muuseumid hästi kontrastsed, kõneledes ainult ühe grupiga, kes on seda ise läbi elanud. Muuseum peaks olema erinevatele sihtgruppidele ega tohiks minna ühte äärmusesse. Olles kolmandat põlve poliitvang, usun ma siiski, et me ei peaks kõiki endisi kommuniste – 1988. aastal oli Eestis neid 100 000, kellest pooled olid eestlased – häbiposti panema.”
Kõige sügavamat muljet avaldas Ahonenile Taani vabadusvõitluse muuseum, mis on väike, valge ja läbipaistev hoone. See räägib taanlaste võitlusest Saksa okupatsiooniga. “Nad räägivad avameelselt nn “vahukoore-kollaboratsioonist” – kui tahad vahukoort ka toidu peale, siis pidi koostööd tegema.” Just see eeskuju mõjutas ilmselt kõige enam Eestisse rajatavat muuseumi.
Hoonele sobiva asukoha leidmine ei olnud aga sugugi lihtne. Esialgu pakuti mitmeid olemasolevaid hooneid, kuid ükski neist polnud muuseumi jaoks sobiv. Tallinna linnavalitsus pakkus praegusest muuseumihoonest üle Toompea tänava jäävat krunti, kus veel 1990ndate lõpul tegutses legendaarne “Võiroosi” kohvik, mille varemed lammutati lõpuks vahetult enne muuseumi valmimist 2003. aasta kevadel. Uue muuseumi ehitamise kohviku asemele laitis aga maha muinsuskaitseamet, kuna tegemist on vanalinna kaitsetsooniga ja ehitis varjanuks vaate Rootsi-ajast pärinevale linna kaitserajatiste süsteemi kuuluvale Ingeri bastionile, mis on rahvasuus pigem tuntud Harjumäena.
Lõpuks pakuti välja teisel pool teed asuv Kaitseliidu territoorium, kus asus endine spordihoone, mis oli sõjas puruks pommitatud ja oli olnud kuni Eesti taasiseseisvumiseni nõukogude sõjaväe käes.
Seejärel kuulutas Kistler-Ritso SA koos arhitektide liiduga välja avaliku arhitektuurikonkursi, mille lähteülesandes rõhutati seda, et muuseum peab olema valgusrikas, mitmel otstarbel kasutatav hoone, mis mahutaks püsiekspositsiooni ning võimaldaks mitmesuguste ajutiste näituste korraldamist ja lubama läbi viia mitmesuguseid üritusi. Ühtlasi pidi muuseum tähistama memoriaali, mälestusmärki neile, kelle hauakohad on teadmata.
Konkursile laekus pretsedenditu hulk võistlustöid – 51. Žürii valis võitjaks Head Arhitektid OÜ eskiisprojekti. Noortele arhitektidele Siiri Vallnerile ja Indrek Peilile oli muuseum esimene võimalus oma ideid rakendada. Nende nägemuses oli näitusesaali madalam osa määratud püsinäituse jaoks. Kohe peaukse juurde planeeriti kohvik ja seminariruum, teisele korrusele raamatukogu ja kontoriruumid. Kui külastaja muuseumisse siseneb, astub ta kohe suurde saali, mis annab arhitektide käsitluses edasi liikumise ideed, ruum laotub lahti seda läbiva külastaja ees. Keldrikorrusele olid plaanitud hoidlad.
“Ma arvasin, et Okupatsioonide muuseumist tehakse üks sünge kast, kuhu keegi ei taha minna,” põhjendas võidutöö üks autoritest Siiri Vallner hilisemas dokumentaalfilmis, miks ta üldse otsustas osaleda konkursil. “Tundus nii intrigeeriv ülesanne see lahendada. Tallinna kesklinnas väga palju ei ehitata selliseid uusi hooneid ja see hoone võimaldab hästi suurt vabadust arhitektidele. Nii erilisi hooneid tuleb arhitektide elus ette harva, mõne arhitekti elus mitte kunagi.”
Krundil asunud vanade hoonete lammutamisega alustati kevadel 2002. Bastionide külje all korduvalt läbi kaevatud krundil lammutamine nõudis eraldi projekti ja luba ning võttis aega neli kuud. Nõukogude sõjaväe kasutuses olnud hoonetest tuli välja näiteks salajane kütusehoidla ja muid ootamatusi. Oktoobris 2002 pandi pidulikult paika nurgakivi.
Muuseumi avamisel 27. juunil 2003 rõhutas president Lennart Meri, et uus hoone peab teenima eelkõige vabadust: “Ma usun et see kaunis maja, millele üks eesti perekond pühendas kõik oma säästud, sest proua Ritso ei põgenenud Eestist mitte kuldkohver käes, vaid ta lahkus oma teadmistega, mis tal olid Tartu Ülikoolist ja mida ta täiendas põgenikelaagris Saksamaal. Ma mõtlen, et niisuguste säästude ja niisuguse ohvrimeelega loodud maja peab teenima vabadust. See on meie vabaduse maja ja ta peaks meile meenutama vaid ühte: kui nõrk ja habras on piir vabaduse ja vabaduse vastandi, ebademokraatia, vahel. Nimetagem seda hoonet eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse – vabadust pole maailmas kunagi liialt palju.”
Koos toonase peaministri Juhan Partsiga sümboolset okastraati läbi lõigates lausus Olga Kistler-Ritso, et vastavatud muuseumi eesmärgiks on tõsta nooren põlvkonna huvi, teadlikkust ja tähelepanelikkust ühiskonnas toimuvate protsesside vastu, hoidmaks ära ajaloo kordumist.