Olga lugu

Vabamu asutaja Olga Kistler-Ritso elutee on ilmekaks näiteks, kuidas teinekord on kõige suuremad kodumaa patrioodid need, kes ei saagi saatuselöökide tõttu oma kodumaal elada. 

Olgat on Eesti meedias nimetatud “naiivseks väliseesti leskprouaks” ning tema uskumatust heldusest on sündinud lausa tegelasi ilukirjanduses, ometi on tema annetatud summa seni ilmselt suurim eraisiku tehtud annetus Eestis ning selle abil sündinud muuseumi külastanud sajad tuhanded lähiajaloohuvilised. 

“Proua Ritso ei põgenenud Eestist mitte kuldkohver käes, vaid ta lahkus siit oma teadmistega, mis tal olid Tartu ülikoolist ja mida ta täiendas põgenikelaagris Saksamaal,” nentis president Lennart Meri Vabamu muuseumi avamisel 2003. aastal. Tegelikult on Olga lugu veel palju keerulisem ja erilisem, aga omas ajastus mitte unikaalne.

Kus on kodu, mis on kodu?

Olga Ritso vanemad Eduard ja Olga

Olga Ritso sündis 1920. aasta 26. juunil Kiievis, tol hetkel Nõukogude Liidu ja Poola vahelise sõja tandriks kujunenud Ukrainas. Olga isa oli Viljandimaa taluperes sündinud ja Riia ülikoolis arstiks õppinud Eduard Ritso, kes oli I maailmasõja keerises rindearstina käinud läbi Venemaa kaugeimad kolkad. 1913. aastal abiellus ta Peterburis endast kaheksa aastat vanema Olga Elita von Wolskiga, kelle isa oli tsaari sõjaväe kindralmajor. Kui noorpaari abiellumisel vaadati viltu nende suurele seisuslikule ja vanusevahele, siis seitse aastat hiljem oli ühiskond pöördunud teise äärmusse: Vene tsaaririigist sai proletariaadi võimu ülistav Nõukogude Liit ja Olga aadlikest vanavanemad surid Peterburis nälga. 

Kui väike Olga oli napilt aastane, otsustas Eduard viia oma pere Eestisse, ent selleks pidid nad mõnda aega elama Moskvas, kus nende koduks oli esialgu raudteevagun. Saatuse irooniana pere Eesti poole teele asuda ei jõudnudki, sest Olga ema suri 1922. aastal grippi, sellal, kui isa Eduard kohalikus haiglas töötas. Paar nädalat hiljem vahistati Eduard bolševike poolt kahtlustatuna koostöös Eesti natsionalistidega ning saadeti kümneks aastaks Siberi vangilaagrisse. 

Olga oma vanema venna Aaduga ilmselt aastal 1922 Moskvas

“Nii jäin kuue aasta ja üheksa kuu vanusena koos kaheaastase õega Moskvasse oma korterisse edasi elama lapsehoidja, ja, kuna olime välismaalased, ka tšekisti ülemvalitsuse all,” meenutas Olga vend Aadu hiljem oma käsikirjalistes mälestustes. “Olime üsna omapead. Kõht oli sageli tühi. Meie maja vastas olevast Sokolniki pargi tiigist püüdsin aluspükstega kalu, lennukite järel joostes vigastasin vastu plekiäärt jala.”

Lõpuks leidis onu Juhan oma vennalapsed üles ja pani pisikesed sugulased rongiga teele Eesti poole. Oma isa sünnitallu Viljandimaal jõudnud õel-vennal olid kõhud alatoitumusest punsunud, juuksed täitanud ja riided kirpe täis. Kaheaastase Olga sõnavara koosnes venekeelsest lausest: “Palun tooreid kartuleid!”. Kasuvanaema Reeda juures elades õppisid Olga ja Aadu nüüd selgeks eesti keele. Lesestunud Reedale käis aga talupidamine ja kahe väikelapse kasvatamine üle jõu, ja nii otsustati Olga saata elama kasuperre. Äsja sama vana tütre kaotanud haritlaste perekond Ollik võttis Olga kiiresti omaks ning tüdrukust sai Tallinna Tütarlaste Algkooli ja hiljem Tütarlaste Gümnaasiumi eeskujulik õpilane. Pärast kooli lõpetamist otsustas ta isa Eduardi eeskujul saada arstiks jätkates õpinguid Tartu Ülikoolis. 

Põgenemine ja uus elu teisel pool Suurt Lompi

Olga noore tüdrukuna Eestis

Olga oli jõudnud napilt aasta Tartus tudeerida, kui algas II maailmasõda. Eesti arvati esmalt Nõukogude Liidu, seejärel Saksamaa koosseisu. Olgal õnnestus pidevast repressioonide hirmust hoolimata ülikool lõpetada ja alustada residentuuri silmaarstina. 1944. aastaks oli aga selge, et sakslased kaotavad sõja ja Eesti langeb uuesti NSV Liidu mõjusfääri. Sugulased, ja eriti Siberi vangilaagrist naasnud isa Eduard, soovitasid Olgal Eestist põgeneda. Sõbranna õe dokumentidega sai ta ühele viimastest Tallinnast lahkunud Saksa sõjalaevadest, mis pääses napilt vene lennukite pommirahest. Nende ees liikunud teine laev Moero sai aga pommiga pihta ja uppus, viies märga hauda 3000 haavatud saksa sõdurit ja eestlastest sõjapõgenikku. 

Olga sattus Saksamaal Erlangeni põgenikelaagrisse, kus sai jätkata silmaarstiõpinguid ja -praktikat kohalikus ülikoolihaiglas. 1945 lõppes küll maailmasõda, kuid algas külm sõda ning Ameerika mõjusfääri jäänud Lääne-Saksamaal elades sai Olgale üha enam selgeks, et tal ei ole võimalik pöörduda tagasi raudse eesriide taha jäänud kodumaale. Nagu sajad tuhanded teised Euroopa väikeriikide sõjapõgenikud, jõudis ta 1949. aastal hoopis Ameerika idarannikule.  

Olga vahetult pärast Ameerika Ühendriikidesse jõudmist 1940ndate lõpus

Buffalos pidi ta aga uuesti alustama õpinguid, et saada luba New Yorki osariigis arstina töötada. 1954. aastal ta selle litsentsi lõpuks sai ning liitus dr Elisabeth Olmsteadi erapraksisega, mis oli tollal ainus naissoost silmaarstide keskus terves osariigis. Olgast sai kiiresti nõutud silmakirurg, kuid naisena pidi ta silmitsi seisma ühiskondlike topeltstandarditega: näiteks kohalikku klubirestorani ärikohtumisele minnes pidi ta hoonesse sisenema köögi kaudu, sest restorani peauksest võisid siseneda vaid meessoost kunded. 

Ka oma tulevase abikaasa Walter Kistleriga kohtus Olga tööpostil, sest nende kontorid asusid samas majas. Walter oli samuti äsja Ameerikasse emigreerunud šveitslasest insener, kes oli nii ühel kui teisel pool ookeani patenteerinud mitmeid täppismõõteriistu, mida hiljem kasutati ka USA kosmoseprogrammis. Küpses eas paar abiellus 1960. aastal ning 42aastaselt sünnitas Olga oma ainsa lapse, tütar Sylvia. 

“Pärast minu sündi jätkas ta silmaarstina kaks päeva nädalas oma praksises, töötas üle nädala vabatahtlikuna tasuta silmakliinikus ning oli ülejäänud aja pühendnud ema mulle,” meenutab Sylvia Kistler Thompson. “Ta jagas oma kire ja energia kahe rolli vahel: arst/kirurg ja naine/ema ning sai nende jagamisega imeliselt hakkama. Ta ei muretsenud pisiasjade pärast, mida tollal eeldati “ideaalsetelt koduperenaistelt”.” 1960ndate USA jäiku stereotüüpe eirates esindas Olga hoopis täiesti tänapäevast karjäärinaist, kes saab edukalt hakkama töö- ja pereelu ühildamisega.

Kaugelt kodumaa heaks

1970. aastal kolis Walteri firma peakorter USA läänekaldale Seattle’isse. Olga, kes pidanuks USA seaduste järgi teises osariigis asuma arstilitsentsi taotlemiseks neljandat korda elus kursuseid läbima ja eksameid tegema, otsustas 50aastaselt oma edukast karjäärist loobuda ja temast sai Washingtoni osariigis perele pühendunud koduperenaine. Ometi ei jäänud ta vaid koduseinte vahele, vaid avastas muuseas kohaliku lääneranniku eestlaste kogukonna, mille üritustel ta aktiivselt osales. Huvitava saatuse keerdkäiguna kohtus ta siin Enid Vercameriga, kellega oli ühe suve töötanud koos Tartu silmakliinikus ja sattunud Eestist pagedes samale laevale. 

Olgast ja tervisekaitseametnikuna töötanud Enidist said elu lõpul parimad sõbrad – nad ei jätnud vahele ühtegi Seattle’i ooperiteatri uuslavastust ja suhtlesid tihedalt ka perekonniti. “Olime Kistleritega palju koos ja käisime ka igal aastal peetaval austamisõhtusöögil Walteri “Foundation for the Future” banketil,” kirjutas 92aastane Enid, kes lahkus meie seast tänavu märtsis. Walter oli nimelt 1996. aastal asutanud heategevusfondi, mis andis igal aastal välja 100 000-dollarilise autasu silmapaistvale reaalteadlasele, näiteks 2009 preemia sai samuti Eesti juurtega paleogeneetik Svante Pääbo. 

Olga korporatsiooniõdede ning tütar Sylvia ja tütretütar Christyga oma kodus Washingtoni osariigis

See viis omakorda Olga mõtted selleni, et temagi saaks toetada mõnd väärt algatust Eestis. “Minu ema hindas üle kõige vabadust ja muretses väga selle kadumise pärast. Ta luges iga päev ajalehti ja jälgis teleuudiseid. Ta teadis väga hästi, et võimas riigiaparaat, mis võib sulle ühel päeval anda kõik, võib selle järgmisel päeval sama hästi ära võtta. Siit sündiski okupatsioonide muuseumi idee,” jutustab tütar Sylvia.

Olga annetas 1998. aastal loodud Kistler Ritso Sihtasutusele kolm miljonit dollarit, millega ehitati valmis muuseumihoone ning toetati eksponaatide kogumist ja lähiajaloo teemalisi teadustöid. 15 aastat pärast avamist kulutas sihtasutus muuseumi püsiekspositsiooni uuendamisele veel 600 000 eurot.

Okupatsioonide muuseumi avamisel 2003. aasta juunis oli Olga kogu perega kohal ning lausus okastraati läbi lõigates, et loodab, et see muuseum tuletab järgmistele põlvkondadele meelde minevikus tehtud vigu, et need enam kunagi ei korduks. Ta külastas Eestit viimast korda 2005. aastal ja tundis siirast heameelt positiivsete muutuste üle siinses ühiskonnas. Eesti Vabariik omakorda tunnustas Olgat Punase Risti II klassi teenetemärgiga ning ta nimetati Tallinna linna aukodanikuks. Olga suri 93aastaselt oma kodus Seattle’is armastava pere keskel. 

Vabamu aga kannab edasi tema soovi panustada Eesti kultuuri ja olla kodanikuühiskonna eestvedaja. 

Antud tekst ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes Olga Kistler-Ritso 100. sünniaastapäeval 26.06.2020