Vabamus kuni 2028. aastani avatud näitus “Ilmaküla eestlased” ootab jätkuvalt lugusid kaasmaalastelt, kes ise või kelle lähedased on saatuse sunnil või vabal valikul elanud Eestist eemal. Näitus jaguneb küll suuremate rändeperioodide järgi kolme ossa, kuid interaktiivses kaardirakenduses saab ajatelge nihutades lugeda üle ilma laiali pillutatud eestlaste lugusid nüüd juba kolmest sajandist.
Tänaseks on kaardirakenduses juba üle 500 loo, mis valdavalt räägivad eestlaste põgenemisest Rootsi või Saksamaale 1944. aastal ning sealt edasi, aga ka küüditatute lugusid Siberi avarustest ja ka tänaste maailmaavastajate lugusid.
Eestlased on alati rännanud
Näitus algab aastast 1850, mil paljud eestlased läksid Eestist vabatahtlikult tollase Vene impeeriumi kaugematesse küladesse, lootuses leida seal paremat elu. Oma säravate tuledega meelitas paljusid haritlasi ja kultuuritegelasi Eestile lähim suurlinn Peterburg, kust esimese eestlasena sai akadeemilise kõrghariduse maalikunstnik Johann Köler. Veidi hiljem korraldas Jakob Hurt just Peterburis elades eesti rahva lugude kogumisaktsiooni, umbes samal ajal jagasid noored kultuuritegelased Miina Härma, Hanna Haava ja Mari Raamot samas linnas elades-õppides isegi korterit.
Uue vabariigi sündides pöördusid paljud Venemaale läinud koju tagasi, kuid juba 1939. aastal algas uus suur väljaränne. Esmalt läksid Hitleri kutsel tuhanded baltisakslased, kes olid siin elanud aastasadu, seejärel viidi väevõimuga ära tuhandeid eestlasi. Ajaloolased on pakkunud, et 1941. aasta küüditamislaines ära viidud 10 000 eestlasest ei jõudnud 6000 enam kunagi koju.
Vastu tahtmist kodust kaugele
Näitusel on väljas Vabamu kogudesse kuuluv Aleksandra ehk Saime Kuldkepi kiri oma Eestis elavale sõbrannale Leidale, milles ta kirjeldab oma elu-olu Tomski oblasti kauges külas asuvas “onnis”. Ta kurdab, et rutiinne ja üksluine elu ajab teda juba hulluks: ainult söö, tee tööd ja maga. Arhiivimaterjalide põhjal on teada, et 1941. aastal küüditatud Saime vabastati asumiselt 17 aastat hiljem, kuid Eestisse tal tagasi tulla ei lubatud.
Samas kauges Tomski oblastis 1954. aastal sündinud Mare Tammeranna perekonnast on tänu tema lapselaste usinale uurimistööle näitusel jäädvustatud kümmekond lugu.
Mare ema Helga küüditati 1941. aastal 14aastase tüdrukuna koos kaksikõe Erika, vend Heino ja ema Wilhelmine ehk Villuga. Isa Rudolf eraldati perest juba raudteejaamas ja teda nad enam kunagi ei näinud. Ta viidi Sosva linnas asunud Gulagi-süsteemi kuulunud Sevurallagi, kus lasti maha juulis 1942. Perekond sai isa tegelikust surmapõhjusest ja -ajast teada alles aastakümneid hiljem, sest varem oli neile väljastatud Rudolfi surmatunnistus, mille järgi ta suri “1944. aastal kopsutoru vähki”. Vend Heino suri 20aastasena nälga. Vanaema Villu suri aastal 1958, napilt enne seda, kui perekond sai loa kodumaale naasta.
Mare isa Udo oli omakorda pistetud 11aastase poisina küüdirongi koos oma ema Mariaga. Ka tema isa oli saadetud Sosva vangilaagrisse, kus ta suri juba samal aastal. Ema töötas esialgu põllul, peale viljakoristust saadeti nuluoksi varuma. Siberi talved olid karmid, külma kuni -50, lund meetri jagu, tuisud. Selga-jalga panna polnud midagi. Järgmiseks kevadeks oli nende külas kolmandik väljasaadetutest ja naaberkülas enamus surnud.
“Vanaema Villu ja onu Heino jäid Siberi mulda. Isapoolne vanaema Maria oli 60, ema ja isa alla 30, mina nelja, vend kolme ja õde poole aastane,” meenutab Mare näitusel olevas tekstis. “Laevasõit mööda Obi jõge kahe päevaga Novosibirskisse. Mul läks praht silma ja kui arst abi andis, karjusin, et “babuska pamagi!”. Laeval oli karupoeg puuris. Miks ja kuhu ta viidi, ei tea.”
Esemed Vabamu kogudes
Lisaks lugudele on “Ilmaküla eestlaste” näitusel ka mõned füüsilised esemed Siberist, mis on Vabamu kogudele aegade jooksul annetatud. Näiteks 1949. aastal Omski oblastisse Tšerlaki rajooni asuvasse Ivanovka külla küüditatud Johannes (Juhan) Prosti poolt vana traktori kabiiniplekist valmistatud käsiveski. Valminud veski hakkas Ivanovka külas perest perre käima ning ka kohalikud, kes külas juba varem elasid, hakkasid veskit kasutama. Enam ei pidanud külarahvas teradele lihtsalt vett peale jooma.
Kui lugejal tekkis soov jagada oma lugu või mõnda eset Vabamu muuseumiga, siis palun võtke meiega ühendust: ede@vabamu.ee või liisi.ploom@vabamu.ee
Kui soovid jagada näitusele oma lugu, saada meile foto oma Eestist ja kirjelda paari lausega, kuidas Sinu pere, sõbrad ja kodukoht esindab Eestit. Nii võib ka Sinu lugu saada osaks üleilmsete eestlaste näitusest.
Näituse kuraatorid: Martin Vaino, Ede Schank Tamkivi ja Terje Toomistu.
Näituse loomist toetasid rahaliselt:
