Kui lahkumine on elu ja surma küsimus
Teine maailmasõda lõppes Eesti riigi jaoks katastroofiga: kõigepealt kaotasime iseseisvuse, seejärel küüditamiste, põgenemiste ja mobilisatsiooniga üle kümnendiku elanikkonnast.
1944. aasta septembris toimus meie riigi ajaloo suurim väljaränne. Erinevatel hinnangutel oli riigist sunnitud lahkuma rohkem kui 80 000 inimest, mis tol ajal moodustas umbes 8-9% kogu elanikkonnast. Nende teekond ei olnud kerge. Vaenlaste hävituslennukid, allveelaevad ja meremiinid ning tormine ilm olid põhjuseks, miks tuhanded põgenikud ei jõudnud kunagi turvalistele randadele. Ja isegi need, kes jõudsid, ei suutnud tol ajal veel veel mõista, et nüüdseks nad on kodumaast aastakümneteks eraldatud ja kõike tuleb alustada nullist. Nii hakkasid tekkima uued eesti kogukonnad Rootsis, Kanadas, Ameerikas, Austraalias ja mujal.
Vabamu muuseumi ruumis “Eksiilis” saab näha paati, millega põgenikud seilasid üle Läänemere Rootsi. Samuti on eksponeeritud palju isiklikke esemeid, mida põgenikud pakkisid enda kohvritesse. Need isiklikult traagilised, kuid samas ka elujaatavad lood aitavad meil paremini tunnetada tolle aja ajaloosündmusi, aga samas mõista ka ehk nende inimeste olukorda, kes on täna sunnitud oma riigist lahkuma.
Materjaliga tutvudes mõtle järgmistele küsimustele:
- Loetle põhjuseid, miks inimesed, nii tänasel päeval kui ajaloos, enda kodumaalt lahkuvad või lahkunud on?
- Miks tahtsid Eesti paadipõgenikud Teise maailmasõja ajal eelkõige Rootsi pääseda?
- Kuidas mõjutavad isiklikud lood, asjad ja mälestused meie arusaama ajaloolistest sündmustest?
- Millised sümptomid on seotud Ulyssese sündroomiga ja kuidas aidata pagulastel uues riigis kohaneda? (Mõtle Ukrainast pärit põgenike kontekstis Eestis)
Unikaalsed kaadrid ja pealtnägijate mälestused
2017. aastal võtsid Rootsi eestlased ühendust Vabamuga, et annetada muuseumile üks haruldane filmikatke. 1940ndate kohta ainulaadses värvilises filmilõigus võib näha Triina-nimelist purjelaeva, mille pardal oli ligi 600 põgenikku. Teiste hulgas olid ka tuntud Eesti kirjanikud Marie Under, August Gailit, Artur Adson ja August Mälk ning helilooja Eduard Tubin. Nendest haruldastest kaadritest inspireerituna sõitis ETV saate Pealtnägija kooskond Rootsi, et küsitleda sellel sõidul olnud reisijaid. Antud saatelõiku saab vaadata siin.
Mälestused ja e-näitus
Suulise ajaloo huvilistel soovitame kuulata Toivo Holsmeri meenutusi ohte täis teekonnast väikese kalalaevaga Hiiumaalt Ahvenamaale. Rohkem isiklikke lugusid saab kuulata Kogu Me Lugu projektist.
Suurest Põgenemisest Eestist II maailmasõja ajal saab rohkem lugeda ka Eesti Sõjamuuseumi näituse kodulehelt. Foto: ERM
Vabamu kogudest: põgenemisel kaasa võetud sametkleit
Kleit kuulus Silvia Airik-Priuhkale. Silvia põgenes 1944. aastal Eestist Soome kaudu Rootsi. Ta kirjeldab oma mälestustes pakkimist nõnda: “Ära küsi, miks; keegi polnud lausunudki sõna sõidust, aga ometi oleks nagu keegi käskinud mul seda teha. Riided, kingad, mu isiklikud hõbeasjad, fotod, tunnistused, dokumendid ja üks väike nahkkaantega raamatuke, milles olid üksikud Marie Underi ja Rabindranath Tagore kogudest maha kirjutatud luuletused”. Teel Soome olid paadis peale Silvia ka tema vend ning poiss-sõber. Pärast viite ööpäeva Jollase põgenikelaagris liiguti edasi Rauma linna poole. Sealt astus Silvia purjekale, mis sõitis Rootsi. Rootsis sai Silvia Airik-Priuhkast kirjanik ja luuletõlkija.
Infot eestlaste ja balti rahvaste saatusest pärast II maailmasõda Saksamaa põgenikelaagrites leiad Balti pagulaslaagrite arhiivist.
Vabamus saab näha ka 1945. aastal USA-st saadetud humanitaarabi pappkarpi. Selliseid karpe saadeti sadadele tuhandetele Ida-Euroopa põgenikele.
Odysseuse sündroom
Pagulusega sageli kaasneb inimese kohanemisvõimet ületav stress. Seda kroonilist stressi nimetatakse kreeka mütoloogiast tuntud kangelase järgi Odysseuse sündroomiks. Odysseus (ladina keeles Ulysses) rändas 20 aastat ihuüksi kaugetel maadel ja meredel, elades üle arvukaid raskeid hetki. Tänapäeval seisavad sõja eest põgeneva inimesed silmitsi samade või isegi tõsisemate ohtudega. Vaatamata sellele, et nad on lihtsalt lihast ja luust inimesed, käituvad nad ellu jäämiseks ja oma pere turvalisuse tagamiseks tihti nagu tõelised kangelased.