Kui Vabamu 2018. aastal pärast ümberehitust taasavati, oli muuseumi kogudesse aastatega kogunenud üle 40 000 eseme ehk museaali, millest suurem osa ei olnud siis ega jõua ilmselt kunagi näitusesaali. Muuseumi avamisel 2003. aastal oli püsinäitusel 600 eset, aga pärast muuseumi ümberehitust on neid kõigest 140. Osad esemed jõuavad küll ajutiste näituste raames vitriini ning teised muuseumi sotsiaalmeedia postitustesse, kuid ometi jääb suurem osa (igaveseks?) avalikkuse eest varjule.

Siiski on igal esemel jutustada oma lugu, miks ta on üldse kogudesse sattunud. Olulisem kui ese ise ongi sageli just lugu, mis temaga kaasas käib.

Muuseumi loomise ajal 2000ndate alguses kutsuti inimesi perekondades hoitud esemeid annetama, samuti koguti esemeid tutvuste kaudu ja vanakraamilaatadelt. Mida aeg edasi, seda harvemaks jäävad juhtumid, kui mõni inimene tuleb ise muuseumi kohale ning soovib mõne ajaloolise eseme annetada. Sel juhul kutsub varahoidja inimese kontorisse ning vestleb temaga, et teada saada kõik olulised detailid eseme loo kohta: kes oli omanik, kuidas see annetaja kätte sattus ning mida tema selle kohta teab. Seejärel vormistatakse vastuvõtuakt, mis saadetakse ka annetajale, kes peab selle omalt poolt allkirjastama; misjärel tehakse kanne muuseumi andmebaasi Entu. Tasu annetuste eest ei maksta.

Alljärgnevalt ülevaade Vabamule annetatud esemetest, mida ei olnud 2018. aastani kordagi eksponeeritud, ning valiti tollaste töötajate poolt muuseumi taasavamise ajutisele näitusele oma erakordsete lugude tõttu:

Sööginõu/kruus
See omalaadne sööginõu on muuseumi kogude infosüsteemi Entu kantud kui esimene museaal koodiga 000001/000. Tegemist oli tee keetmiseks mõeldud nõuga, mis oli valmistatud Džezdõ sunnitöölaagris šveitsi kohvi purgist. Esimene teadaolev omanik oli metsavend Harald Kivilo, kes oli 1957. aasta lõpul mõistetud süüdi riigireetmises ja riigivastases tegevuses ning sai karistuseks 25+5 aastat sunnitöölaagrit. Vabanemisel 1985. või 86. aastal jäi kruus temast Permi maha ja selle järgmisteks omanikeks said
Artur Pupart, Arvo Pesti, Aldar Raskazov ja Jan Kõrb. Kõrb tõi kruusi laagrist kaasa ja andis 1988 Münchenis Heiki Ahonenile.

Kirjad vangikongidest kangajuppidel
Kirjad riidel: “Saadan samal moel teate riide peale kirjutades ja värvlisse õmmeldes. Suudlusi mõlemale, Jüri”, “Saada pliiatsi sütt keedetud või praetud muna sees. Saatsin eelmise pluusi varuka mansetis teate. Hoia ennast ja Anu. Jüri.”

Hans Pilvari poolt Nunne tänava vanglast pessu saadetud riiete sisse õmmeldud kirjad pärinevad aastast 1947. Hans Pilvar oli ametilt spordiinstruktor, kes tegutses Omakaitses. Ta arreteeriti 15. aprillil 1947 Tallinnas ning mõisteti kaks kuud hiljem süüdi §58-1a ning §58-11 alusel ehk riigireetmises ja riigivastases tegevuses. Talle mõisteti 10+5 aastat vabadusekaotust Karaganda oblastis Džezkazgani vangilaagris. Ta vabanes sealt märtsis 1956 ning suri Eestis 1981. aastal.

III Reichi Raudrist, II klass, lindiga
Raudristid koos paljude dokumentide ja fotodega annetas muuseumile Anna Reyner, kelle isa Eduard Simson oli lõpetanud Eesti sõjakooli leitnandi auastmes ning värvati II maailmasõja ajal Saksa sõjaväkke, kus ta teenis rindel. Eduard Simson jõudis sõja lõpul Saksamaale ning sealt liikus edasi USAsse, kus omandas kõrghariduse Stanfordi ülikoolis ning hiljem Saksamaal Heidelbergi ülikoolis doktorikraadi psühholoogias.
Ta töötas aastaid kliinilise psühholoogina erinevates USA raviasutustes ning lektorina ülikoolides.

Lendurmajori viimane teade küüditamisrongist
Eesti ohvitseri Aleksander Brauni poolt küüditamisrongis kirjutatud ning rongiaknast välja heidetud kiri jõudis heade leidjate abiga tõepoolest adressaadini. Ümbrikule on kirjutatud: “Leidja, ava! Vesivärava 36-14, Tallinn, Linda Braun”. Kiri on kirjutatud Ida-Virumaal, “Kaseväljal oma käega” 26. juunil 1941 rongis, mis oli teel Venemaale ning mõistukiri soovitab pojal minna metsa heinale.
Kirja tõi muuseumisse Aleksander Brauni tütart Mercia Davidit Ameerikas hooldanud inimene, kellele ohvitseri tütar oli enne surma esitanud palve viia see kiri Eestisse ning anda esimesse teele sattuvasse muuseumi. Koos Mercia Davidi hiljem USAs välja antud Eesti Vabariigi isikutunnistusega jõudis ohvitseri kiri seega pika ringiga tagasi koju.

Suurpommitamise üle elanud plaadimängija
Pärast Tallinna märtsipommitamist läksid inimesed varemete vahele otsima, mis pommidest tekkinud tulekahjus alles jäi. Keegi leidis põlenud vene päritolu grammofonitoru, mille küljes oli kas ABB või AEG toodetud Saksa mootor. Puust kast on ilmselt hiljem uuesti ehitatud ning selle grammofoniga mängiti viiekümnedatel plaate Käesalu kultuurimajas.

Erinevate okupatsioonide plakatid
Eri okupatsioone kujutavad ja vastandavad propagandaplakatid on samas vormilt ja kujunduselementidelt üsna sarnased. Mõlemad okupandid rõhutavad rahvuslike elementide abil patriotismi ja sõjavastasust.
Kunstnik Enn Põldroos on nõukogude plakatikunsti kohta öeldnud, et sotsialistliku realismi kaanon oli fotolähedane ja sellega käis plakatite kujundajatel ning toimetajatel pidev võitlus. Tekkis vajadus ahistavast tsensuurist läbi murda ning vahel tekkis ka kohti, kus sai seda teha. Prooviti ennast teostada, omaks võtta läänelikku stiili ning kuigi tegelikkuses ei pruukinud tavainimene võimalikku uudsust tähelegi panna, siis oli see siiski midagi uut.

Esimene paar: Saksa okupatsioon: „Tee vabadusele 22. juuni 1941“. Esiplaanil sõdur haakristilipuga, tagaplaanil sõdurid „vabastatud“ riikide lippudega, ka sini-must-valgega. Propagandaplakat Saksa okupatsiooni ülistuseks. Plakat vasakust servast kolmandiku plakati ulatuses rebenenud.

Nõukogude okupatsioon: “Meie ei luba sõda!” Eesti Riiklik Kirjastus 1951. Autorid tuntud
raamatuillustraatorid Siima Škop ja Aino Bach.

2. paar: nõukogude okupatsioon: “Täname suurt Stalinit õnneliku lapsepõlve eest!” Autor tuntud
raamatuillustraator Siima Škop. Eesti Riiklik Kirjastus 1952.

Saksa okupatsioon: “Hitler päästja!”, Offsetdruck Carl Werner Reichenbach IV. 1940ndad.

3. paar:
Saksa okupatsioon: „Ühine panus kodumaa heaks. Mina rindel teie tagalas” R. Tohver & Ko. 1940ndad.

Nõukogude okupatsioon: “… ja tõusid õitsvaks sotsialismimaaks, et päikene su päevadesse paista saaks.” Eesti NSV hümnist. Tallinn 1962.