Täna, 1. märtsil 2024 toimuvad Moskvas Aleksei Navalnõi matused. Venemaa kõige kuulsama opositsioonipoliitiku surma asjaolusid ja põhjuseid me veel ei tea. Võime ainult oletada, kas ta tapeti 16. veebruaril tahtlikult või oli see süstemaatilise ja aeglase piinamise tagajärg. Selle üle võib vaielda, pakkuda erinevaid argumente, kuid vähemalt ühes on paljud inimesed vabas maailmas ühel meelel – Venemaa president Vladimir Putin kannab täielikku vastutust oma peamise vastase Aleksei Navalnõi surma eest.
Vabamu organisatsioon avaldab kaastunnet Aleksei Navalnõi perele ja toetajatele. Me mäletame, et poliitik külastas sageli Eestit ja rääkis alati suure austusega ja sümpaatiaga meie rahvast ja riigist. Ta imetles meid, et suutsime suurte loodusrikkusteta korruptsioonivabalt üles ehitada edukalt toimiva demokraatliku ühiskonna.
Samuti väljendame oma solidaarsust kõigi nendega nii Venemaal kui mujal, kes vaatamata jõhkratele repressioonidele leiavad jätkuvalt julgust rääkida tõtt ja võidelda oma õiguste eest.
Euroopa Parlamendi resolutsioon
29. veebruaril 2024 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, mille tekstis on otsesõnu öeldud, et Aleksei Navalnõi tapeti ning tema mõrva eest kannavad vastutust Venemaa võimud ja Venemaa president Vladimir Putin isiklikult.
Resolutsiooni toetas 506 saadikut, üheksa hääletas vastu ja veel 32 jäi erapooletuks.
Otsuse põhipunktid leiate siit.
24.02.2024. Tallinn. Meeleavaldus Venemaa agressiooni vastu Ukrainas. Sõja teine aastapäev. Venemaa saatkonna ees. Loo autor põletab ära oma sõjaväepileti. Foto: Eero Vabamägi / Postimees
Näitus #Vene Vastupanuvõitlejate Nägu
Eesti on oma vabaduse saavutanud ja suutnud seda hoida, kuid meie naaberriigis Venemaal on pimedad ajad tagasi. Võimu haaras terroristlik režiim, mis on mitte ainult reetlikult tunginud oma naabri territooriumile, vaid surub oma territooriumil julmalt maha kõik protestid ja kiusab taga teisitimõtlejaid. Vanglasse satuvad oma sõjavastaste tegude ja sõnade eest erinevad inimesed, ja need ei ole ainult poliitikud, vaid ka õpetajad, tudengid, kirjanikud ja pensionärid. Meie huvides on see, et vastupanuliikumine Venemaal oleks kasvav ja aktiivne, seega on vaja just nendest inimestest rääkida ka meil, et tunnustada nende kartmatust. Täna on meil kõigil üks ühine eesmärk – Ukraina võit sõjas. Usume, et igasugune sõjaline, informatsiooniline või vaimne vastupanu toob seda ainult lähemale.
Koos #Facesofrussianresistance algatusega ja vene poliit-emigratsiooni Reforum Space Tallinn kogukonnaga avasime paljude Eesti vastupanuvõitlejate jaoks sümboolses keldris näituse, mis jutustab 16 lugu vene poliitvangidest. Iga üksikjuhtum on traagiline, ent ka hirmust ülesaamise lugu. Ohverdades oma tervise, vabaduse ja isegi elu, ei jää need inimesed mitte ainult truuks oma südametunnistusele ja väärtustele, vaid päästavad oma tegudega ka oma kodumaa Venemaa au.
Solidaarsus
Üks traagilisema saatusega Eesti teisitimõtlejaid Jüri Kukk arreteeriti 1980. aasta märtsis ja mõisteti nõukogudevastases tegevuses süüdistatuna kaheks aastaks vangi. 1981. aaastal suri Jüri Kukk Vologda vanglahaiglas näljastreigi tagajärjel. Foto: Rahvusarhiiv
Solidaarsus ja koostöö Nõukogude Liidu poliitvangide vahel tekkis juba GULAGi vangilaagrites 1950ndate alguses, see suhtlus säilis ka pärast vabanemist. Alati tasub meenutada Nobeli preemia laureaati ja kuulsat Nõukogude dissidenti Aleksandr Solženitsõnit, kes siin Eestis, oma sõbra Arnold Susi talus, alustas tööd tuntud raamatu “Gulagi arhipelaag” kallal, kasutades teoses ka eesti poliitvangide mälestusi. 1970ndate algusest olid Eesti haritlaste mitteametlikud ringid tihedas sidemes Moskva inimõiguste kaitsjatega. 1972. aastal koostati Eesti dissidentide üks kõige olulisemaid tekste “Memorandum ÜRO Peaassambleele”, kus vabale maailmale tutvustati eestlaste peamist muret – riigi jätkuvat okupeerimist ning sellest tulenevat ohtu jääda oma kodumaal vähemuseks. Režiim vastas arreteerimiste ja repressioonidega, mis kulmineerusid Eestis 1975. aastal Sergei Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi, Artjom Juškevitši ning Arvo Varato kohtuprotsessiga.
Seistes vastu julmale ja ebainimlikule valitsussüsteemile võitlesid venelane Andrei Sahharov, leedulanna Ona Lukauskaitė-Poškienė, ukrainlane Ivan Dzjuba, eestlased Enn Tarto, Mart Niklus, Jüri Kukk ja paljud teised teisitimõtlejad koos oma oleviku ja meie tuleviku eest. Nad võitlesid demokraatlike põhiväärtuste eest, mis ühendavad kõiki vabu inimesi maailmas: õigusriik, vabad ja ausad valimised, vabadus mõelda, rääkida, laulda, kirjutada, koguneda ja teha oma valikuid.
Dissidentlusest ja vaimsest vastupanuvõitlusest Eestis alates 1960. aastate lõpust kirjutab pikemalt ajaloolane Peeter Kaasik.
#Vabadus poliitvangidele!