Liberalism oma kaasaegsel kujul kujunes välja 17. sajandil, mil ühiskondliku lepingu teooria rajajad Thomas Hobbes ja John Locke avaldasid sel teemal mitu käsitlust. Just tänu neile alustas liberalism võidukäiku terves “läänemaailmas”, st Euroopas ja Põhja-Ameerikas. 19. sajandiks oli nii Ameerikas kui ka Prantsusmaal toimunud suur revolutsioon ning liberalism muutus maailmas dominantseks poliitiliseks ideoloogiaks. Antud kursusel toome välja mõned selle liikumise põhilised omadused, teooriad ja nimed.
Pilt: Flickr featherboa [CC BY-SA 2.0], illustration: Rebecca Bernbach Graves)
Individualism
Alustame individualismist, kõige tähtsamast liberalismi tunnusest. Tänases päevas tundub see enesestmõistetav, kuid kuni 17. sajandini ei olnud indiviidi roll ühiskondlikus elus eriti oluline; indiviidi huvid olid selgelt allutatud ühiskonna, monarhi või kogukonna huvidele.
Thomas Hobbes (1588-1679) oli esimene filosoof, kes iseloomustas ühiskondlikku korda kui üksikisikute vahelise kokkuleppe tulemust. Tema idee järgi algab korra ehitamine nn loomulikust või ürgsest seisundist, kus inimesed on permanentses omavahelises võitluses, mistõttu nad paratamatult kardavad üksteist. Seda seisundit nimetab Hobbes “kõikide sõjaks kõigi vastu”. Hobbes’i mõte oli selles, et sõdade vältimiseks ja ühiskondliku korra kehtestamiseks vajavad inimesed suverääni või valgustatud monarhi, kes juhiks inimeste elusid ja kaitseks neid.
John Locke (1632-1704) väitis, et inimesed on nõus andma valitsejale volitused valitsemiseks, kuid ainult väga konkreetsete ülesannete täitmiseks. Kui valitseja oma ülesandega toime ei tule, siis rahval jääb alati õigus seda valitsejat ka tagandada ja valida teine ja parem. Loomulikult rääkisid tol ajal filosoofid ikkagi ainult kõrgema klassi inimestest, nendest, kellel on eraomand ja kes (seetõttu) väärtustavad oma individuaalset vabadust. Seetõttu oli algne liberalism seotud eelkõige elitaarse või aristokraatliku mõtteviisiga.
Vabadus
Prantsuse filosoof Benjamin Constant (1767-1830) pakkus välja, et inimesed on alati tahtnud olla vabad, kuid moodsa aja inimesed tahavad olla vabad veidi teistmoodi. Vanasti prooviti vabadust saavutada teatud poliitilise ühenduse raames. Moodne vabadus on aga selline, kus igaühel on oma platvorm, oma vaimne ruum, milles igaüks meist on isiklikult vaba, ja see isiklik vabadus vajab teatud poliitilisi tingimusi.
Isaiah Berlin (1909-1997) nimetab seda tüüpi vabadust negatiivseks vabaduseks, see on olukord, milles ükski teiste inimeste poolt seatud piirang ei takista inimese tegevust. See vabadus on igasuguste piirangute vastand. Ja ses mõttes ei saa mitte keegi olla täiesti vaba, vabadus ei saa olla absoluutne. Selles kontekstis peame mõtlema eelkõige sellele, et keegi ei riivaks meie isiklikku vabadust. Positiivse vabaduse puhul püüame olla vabad koos teistega, tahame ühiselt tegutseda ja oma vabadust realiseerida.
Tolerantsus
Tung isikliku vabaduse poole pole liberalismi ainus omadus, kuid kindlasti üks olulisemaid. Kui igaüks meist on vaba tegema seda, mida ta tahab, siis me peame austama ka teiste inimeste vabadust. 17. sajandil teiste inimeste vabaduse all mõisteti eelkõige teisi religioosseid uskumusi. Hiljem see sallivuse või rahumeelse kooseksisteerimise põhimõtte levis juba usulistest erinevustest kaugemale. Liberalismi logika seisneb selles, et me peame kaitsma inimesi kõikides nende ilmingutes, sellel tingimusel, et need ilmingud ei sega kedagi teist.
Filosoof John Stuart Mill (1806-1873) väitis, et indiviid ei peaks vastutama ühiskonna ees, kui tema teod puudutavad ainult tema enda huve. Inimene peaks ühiskonnaga arvestama ainult siis, kui see puudutab kellegi teise huve. Selle loogika järgi ei saa keegi keelata teisel oma tervist kahjustamist: kui ma tahan elu nautida tervist kahjustaval viisil, siis kellelgi pole õigust seda keelata. Minu vabadus lõppeb alles alles selles punktis, kus algab teise inimese vabadus, ja tingimusel, et meie vabadused on üksteise suhtes vastuolus.
Pluralism
Veel üks oluline liberalismi tunnus on pluralismi kaitse. Kui oleme valmis tolereerima erinevate inimeste erinevaid ilminguid, siis me tunnistame inimeste õigus olla erinevad. Liberaalid usuvad, et mida suurem on mitmekesisus või pluralism, seda rohkem on meil võimalusi üksteiselt õppida, nii me saaksime end ka täiendada, selle tulemusel me võime luua midagi uut, olla kreatiivsed.
Kuid ometi…
Liberalismi paradoks:
Kui liberalism on mitmekesisuse poolt, siis kas liberalism on valmis lubama neid, kes liberalismi ei luba?
Poliitiline liberalism vs. majanduslik liberalism
John Locke’i liberalism on poliitiline liberalism. Ta põhiidee seisneb selles, et valitseja võib valitseda ainult valitsetavate nõusolekul, kusjuures kui valitseja ei täida oma ülesandeid hästi, siis rahval pole mitte ainult õigus, vaid isegi kohustus talle vastu hakata.
Sa küsid, et ülestõus on ju seadusevastane tegu!? Selle peale Locke oleks vastanud, et ei ole sellist seadust, mille järgi võim võib teha mida tahab.
Vastupanuõigus pandi esmakordselt kirja USA iseseisvusdeklaratsioonis 1776. aastal.
That whenever any Form of Government becomes destructive of these ends, it is the Right of the People to alter or to abolish it, and to institute new Government, laying its foundation on such principles and organizing its powers in such form, as to them shall seem most likely to effect their Safety and Happiness.
Prantsuse 1789. aasta Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsiooni artiklis 2 on samuti mainitud, et õigus rõhumisele vastu seista on üks inimese loomulikke ja võõrandamatuid õigusi koos õigusega vabadusele, omandile ja turvalisusele.
Teisel pool on majandusliku liberalismi doktriin, mis tekkis 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sarnaselt poliitilise liberalismiga siin põhirõhuasetus on üksikisikule. Selle algne mõtte seisnes selles, et oma huvide maksimeerimisel ja realiseerimiseks igaüks meist püüab käituda ratsionaalseks. Teisi me näeme pigem kui vahendeid või ressursse meie vajaduste rahuldamiseks. Selleks, et need teised tuleksid meile vastu, me peame neile midagi vastutasuks pakkuma.
Nagu ütles üks majandusliku liberalismi rajajaid Adam Smith, kui me tahame kaupa, näiteks, lihunikult või pagarilt, me ei pöördu tema nö headuse poole või ei oota, et ta halastaks meid. Kui me vajame midagi nende käest, siis me pöördume nende egoismile. Kõige olulisem ühiskondliku korra loomise ülesanne on lepitada omavahel erinevaid isekaid inimesi.
Inglise ja prantsuse liberaalide tolleaegse majanduspoliitika võib kokku võtta järgmisel kujul: Laissez-fair, mis prantsuse keelest otsetõlkes tähendab, las asjad juhtuvad ise, või veel lihtsam, hoia käed eemal ja ära puutu midagi. Turg kui loomulik struktuur (või nähtamatu käsi) ületab ise kõik takistused, kui selleks on loodud vajalikud tingimused. Valitseja peab turgu kaitsma ja säilitama ning vajadusel takistusi kõrvaldama.
Kaasaegne liberalism on keerulisem ja erineb klassikalist liberalismist
Alates 20. sajandi teisest poolest liberaalsed majandusteadlased juhivad tähelepanu sellele, et turg ei saa ilma erimeetmeteta puhtalt eksisteerida, turgu tuleb ikkagi kunstlikult toota ja toetada. Tänapäeval võimas riik mitte ainult kaitseb oma turgu vaenlaste eest, vaid oskab ka ise luua tingimused turgu kasvamiseks.
See tähendab, et erinevaid inimsuhete liike, mis varem ei olnud turu osaks, on nüüd võimalik muuta turuks. Näiteks, tervishoid või haridus. Miks arstid meid ravivad või miks õpetajad meid õpetavad? Majandusliku liberaali seisukoht on järgmine: arts ravib meid mitte missioonitundest, vaid sellepärast, et ta rahuldab olulise ühiskondliku nõudlust ja et ta saab selle eest adekvaatset tasu. Seda uut liberalismi hakati nimetama neoliberalismiks. Siin on oluline, et riik võimalikult vähe sekuks majandusse, see eeldab vaba turumajandust, õhukest riiki, madalaid makse, rahvusvahelist vabakaubandust ning finantssektori dereguleerimist, just nii sõnastas selle ideoloogia raamistiku selle tähtsamaid ideolooge Milton Friedman.
Neoliberalismi ohud
Läänemaailmas neoliberalismist sai domineeriv poliitiline ideoloogia. Ka Eestis. Valitsused nüüd loovad turutingimusi seal, kus ennem neid ei olnud. Inimesed realiseeruvad oma huve seni, kuni keegi neid ei takista. See tähendab, et oma huvide peale surumiseks inimesed on harjunud kasutada kõik nende käsutuses olevaid ressursse. Kas seaduslikult või ebaseaduslikult, see küsimus üksikindiviidi tihti ei huvita ega puuduta. See võib küll riike huve puudutada, kuid riikide valitsemise eest vastutavad sageli täpselt samad inimesed, kes proovivad kõigest jõust realiseerida oma huve. Ja nende huvides, et ressursside ümberjagamine oleks neile ka kasulik.
See ongi põhjus, miks maailmas suureneb ebavõrdsus. Teine probleem peitub selles, et üksikisikute huvide realiseerumine hakkab kummalisel kombel õõnestama ka sallivuse põhimõtet. Kui ma hoolin ainult enda huvidest, siis ühel hetkel võib mind teiste inimeste kohalolek minu ümber ärritada. Miks nad tulid minu vabadusi piirama? Miks ma peaksin seda taluma?
Majanduslikus liberalismis poliitiliste probleemide lahendamiseks inimesed ei pruugi tegutsema koos, poliitilise ühtsuse poole liikumine pigem takistab protsessi. Kõik see viib lõpuks tehnokraatiani. Veel üks liberalismi haigus. See on olukord, kus eksperdid hoiavad enda käes kõik olulised poliitilised positsioonid, kuid samal ajal igaüks nendest ei otsusta eriti midagi. Kõik need ohud õõnestavad usaldust liberaalse demokraatia idee vastu.
Kõige kiirem liberalismi test
Ajakiri Journal of Personality and Social Psychology avaldas psühholoogide uurimuse, milles leiti seose inimeste suhtumise ebatäiuslikesse geomeetrilistesse kujunditesse ja nende poliitiliste vaadete vahel. Sellel testil pole õiget ega vale vastust. Niisiis, kas oled liberaal või konservatiiv?
Kas see kujund on ring? Jah või Ei.
Oled otsustanud? Kui oled, siis vaatame, mida see ennustab sinusuguste suhtes.
Vastasid “jah”:
Oled liberaal. Teadlased on leidnud, et inimesed, kes suudavad seda kujundit ringina aktsepteerida, on tolerantsemad, kalduvad teisi aitama ja toetavad samasooliste abiellumiste ja pehmete narkootikumite legaliseerimist.
Vastasid “ei”:
Oled konservatiiv. Teadlaste sõnul inimesed, kes sellel joonisel olevat ringi ära ei tunne, peavad oluliseks, et riigil oleks tugev armee, ei meeldi illegaalsed immigrandid ning nad suhtuvad prostitutsiooni ja narkomaaniasse teravalt negatiivselt.