27. jaanuar on kuulutatud rahvusvaheliseks holokausti mälestuspäevaks, et austada miljoneid juute, kes hukati teise maailmasõja ajal Euroopas läbi viidud genotsiidis.

Eesti ajaloos on juutide jaoks ilmselt kaks kõige olulisemat hetke: kultuurautonoomia saamine 1925 ning “juudivabaks” kuulutamine 1942. aasta alguses. Võrreldes Eestis hukatud juutide numbreid naaberriikide omadega – nagu näha juuresolevalt Läti riigiarhiivist leitud teise maailmasõja ajal valminud kaardilt – võib tunduda, et Eesti juudid pääsesid üsna kergelt, tegelikult kaotas saksa okupatsiooni ajal elu iga neljas Eestis elanud juut, ülejäänud pidid siit põgenema või värvati nõukogude armeesse. Teadaolevalt jäi saksa okupatsiooni ajal Eesti territooriumil ellu kuni kaheksa juuti.

Üks neist oli Isidor Levin, kelle isiklik lugu on osa Vabamu püsinäitusest “Vabadusel ei ole piire”. Temal õnnestus ellu jääda tänu oma õppejõule Tartu Ülikoolist, Uku Masingule ja tema abikaasale Ehale, kes aitasid tal ennast varjata. Kahjuks ei läinud sama hästi teisel Levini-nimelisel eesti juudil (ei olnud omavahel sugulased), kelle lugu samuti Vabamu püsinäitus avab läbi tema lapsehoidja kirjade kodustele: Daisy hukati 1941. aastal 11aastasena koos teiste Pärnu juutidega. 

Juute on läbi aegade Eestis elanud suhteliselt vähe, kõige enam pärast II maailmasõda, mil nende arv küündis üle 5000, aga ometi on meil oma juudi muuseum, mis annab väga põhjaliku ülevaate juudi rahva ajaloost Eestis.

Ameerika Ühendriikides on juba algkoolis kooliprogrammis kohustusliku kirjanduse seas ka Anne Franki päevik, aga Eestis käitletakse holokausti kooliprogrammis põgusalt alles 9. klassis ühena paljudest maailma ajaloo teemadest.

Pakume holokausti teemal tunni läbi viimiseks välja mõned võimalikud aruteluteemad:

• Kui te käsitlete ajalootunnis teemana genotsiidi, siis milliseid näiteid (õpikutes) tuuakse ja kas/kuidas seda teemat tundides arutatakse?

• Kuidas eristada genotsiidi ja etnilist puhastust?

• Vabamu muuseum loomise idee oli 2003. aastal just see, et ka järgmistele põlvedele on vaja rääkida Eesti okupatsioonidest, et säärased ajalookoledused mitte kunagi ei korduks. Ometi on jälle siinsamas meie lähedal Ukrainas sõda ning Iisraelis samuti sõda. Kas ja kuidas on arusaam inimsusevastastest kuritegudest nende sõdade kontekstis muutunud?

• Mida me kõik eraldi ja koos saame teha, et rahvuse tõttu kedagi ei vihataks ega kiusataks?

Fotol eksponaat Eesti Juudi Muuseumist, mis kujutab Läti riigiarhiivist leitud teise maailmasõja ajal valminud kaarti, mis näitab, et esimese riigina Euroopas kuulutati Eesti “juudivabaks”.