Mõnikord peituvad vastused suurtele ajaloolistele küsimustele väikestes lugudes.

Kujuta ette, et ajalugu on hiiglaslik pusle, kus suured sündmused, nagu sõjad või revolutsioonid on pusle peamised osad. Kuid kui arvestada ainult neid suuri tükke, jääb siiski pilt puudulikuks ja pealiskaudseks. Mõnikord tasub mineviku mõistmiseks uurida nagu mikroskoobi all ühe tavalise inimese, sündmuse või väikese inimrühma elu. Nende väikeste pusletükkidega võib tekkida kaasavam arusaam sündmusest või ajastust.

Näiteks II maailmasõja ajalugu. Tavaliselt koolis räägitakse lahingutest, poliitikutest ja armee juhtidest. Kuid mikroajaloolise lähenemise juhul oleks Sul võimalus näiteks uurida oma eakaaslase päevikut, kes elas okupeeritud linnas. Kuidas ta sõja üle elas? Mida ta iga päev mõtles, tundis ja tegi? Mikroajalugu aitab meil vaadelda minevikku mitte ainult läbi mastaapsete sündmuste, vaid ka läbi tavaliste inimeste elu – samasuguste nagu mina ja Sina.

Mis asi on mikroajalugu ja kuidas selline lähenemine tekkis?

Mikroajalugu kui ajalookirjutuse suund tekkis 1970. aastatel Itaalias. Ajaloolastele pakuti alternatiivset uurimismeetodit, mis keskendus väikeste sündmuste, üksikisikute või kohalike kogukondade uurimisele. Kõik selleks, et mõista paremini laiemaid ajaloolisi protsesse.

Carlo Ginzburg on üks mikroajaloo rajajaid. Tema teosest “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm” (1976) on saanud mikroajaloolise uurimistöö klassikaline näide. Ginzburg analüüsis inkvisitsiooniga silmitsi seisnud itaalia möldri Menocchio maailmavaadet. See uuring näitas, kuidas religioossed, sotsiaalsed ja kultuurilised liikumised mõjutasid tavalist inimest ja tema ettekujutusi maailmast.

Menocchio või Domenico Scandella on ajalugu uurivate inimeste jaoks ikooniline tegelane. Milline hämmastav uskumuste segu valitses 16. sajandil lihtsa Friuli möldri peas ja mida selle uurimine meile anda võib – neid küsimusi esitas mikroajaloo isa Carlo Ginzburg. Selles osas räägib The Cynical Historian kanal kuulsa Itaalia teadlase kuulsaimast uurimusest ja demonstreerib, et ajalugu ei ole ainult “väljapaistvad inimesed”, vaid kõik meiesugused ka.

Miks valida mikroajalooline lähenemine?

1. Inimlikkus

Arusaadavad lood, mis on seotud tavaliste inimeste eluga. Tekib empaatia inimeste isiklike kogemuste vastu, me ei uuri ainult “suurt” ajalugu, vaid ka üksikisikute saatusi.

2. Marginaliseeritud inimrühmade uurimine

Traditsiooniline ajalugu keskendub eliidile, mikroajalugu keskendub tavalistele talupoegadele, naistele või teistele vähemustele. See muudab loo kaasavamaks ja mitmekesisemaks.

3. Ebatavaliste allikate kasutamine

Igapäevased dokumendid (isiklikud päevikud, kirjad, kohtuprotokollid) võimaldavad saada üksikasjalikuma ja elavama pildi inimeste elust ja nende kogemustest.

4. Mikro- ja makroajaloo ühendamine

Mikroajalugu aitab siduda kohalikke ja isiklikke ajalugusid suuremate ajalooliste protsessidega. See näitab, kuidas rohujuure tasandi sündmused võivad mõjutada globaalseid protsesse ja vastupidi – kuidas suured ajaloosündmused mõjutavad tavainimeste elu.

5. Kriitiline mõtlemine

Kuna mikroajaloos kasutatakse sageli piiratud ja/või mittetäielikke allikaid, on oluline osata väikesest infohulgast konstrueerida tõlgendusi, esitada küsimusi ja teha järeldusi. See kõik arendab analüüsioskust.

Miks mikroajaloo lähenemist ikkagi kritiseeritakse?

1. Representatiivsuse puudulikkus

Ühe indiviidi uurimine ei pruugi olla piisav suurte ajalooliste protsesside mõistmiseks. On oht teha alusetuid üldistusi. 

2. Probleemid allikatega

Piiratud, killustatud, mittetäielikud või moonutatud allikad. Raskused andmete leidmisel ja kogumisel muudavad uurimistöö keerulisemaks. See võib võtta palju kauem aega.

3. Distantseerumine “suurest” ajaloost

On oht kaotada “konteksti”: väikeste detailide liigne rõhutamine võib varjata arusaamist sellest, kuidas need konkreetsed juhtumid on seotud laiemate ajalooliste suundumustega.

4. Empaatia kui probleem

Emotsioonide ja subjektiivsete kogemuste liigne rõhutamine võib viia teadusliku objektiivsuse moonutamiseni või “sentimentaalse” ajaloo tekkeni.

5. Raskused metodoloogiaga

Kattuvus teiste teadusharudega, nagu sotsioloogia, antropoloogia ja psühholoogia, hägustab distsipliini piire ja raskendab uuringute standardiseerimist.

Õpetajale! Kuidas kasutada klassis.

Algallika (või selle koopiaga) töötamiseks oleme loonud ka töölehe, mida saab vabalt alla laadida, printida ja tunnis kasutada.

Mikroajalugu Vabamust ja Eesti Meremuuseumist

Ühe pääsemise logiraamat

Tänavu möödub 80 aastat 1944. aasta sügisest, mil Eestist põgenes sõja ja pealetungiva Punaarmee hirmus umbes 80 000 inimest. Enamik inimesi lahkus Eestist meritsi, paljude jaoks oli sihtkoht Rootsi, mis oli II maailmasõja ajal neutraalne riik. Seal otsisid inimesed päästmist ja rahu. Kuid mitte kõigil on õnnestunud turvalistele randadele jõuda, ees ootasid vaenulikud allveelaevad ja sõjalennukid, aga ka Läänemere külm ja tormiline vesi.

Allpool esitame ühe päästeloo, ühe sündmuse mikroajalugu, kui 22. septembril, ehk viimasel päeval enne Punaarmee Tallinna saabumist väljus Kopli sadamast mootorpurjelaev Triina.

Algallikana võib kasutada isegi laeva logiraamatut ning kui siia veel lisada pealtnägijate mälestused, saab juba luua selle kauge sündmuse tunnetuse ja kronoloogia.

„Viimaks nõustus kapten teekonnale asumisega, olgugi vastumeelselt, sest Triina oli ikkagi veel mitmekordselt ülekoormatud. Väljumisel sadamast läks ka minul võhm välja ja magamata ööde ning viimaste päevade sekelduste pingest surmani väsinuna uinusin veel enne, kui olime Kopli sadamast möödunud,“ kirjutab Hilda oma teekonnast Rootsi. Väike purjekas oli tõesti ülekoormatud: ametlikult 80 eestirootslasele mõeldud laeval sõitis veel 450 eestlast, sh palju kultuuritegelasi (Marie Under, Artur Adson, August Gailit, August Mälk jt). „Minu mälestustes püsib mootorpurjek Triina palju suuremana, kui on mulje pilti vaadates. Laeva sisemuses olid kahekordsed narid mõlemal pool vahekäiku. Minu ase asus alumisel naril, kus olukord oli selline, et priitahtlikult küll ei oleks tahtnud seal viibida.“ Triinal filmitud filmilõiku näed ka Vabamus põgenike paadi taga oleval seinal.

Teise valikuna klassile võib anda võimaluse lõpetada Hilda loo ja seejärel vaadata selle saate katkendit, mis räägib tema edasisest elust.

“Pealtnägija” tõi vaatajate ette kaadrid eestlaste Rootsi põgenemisest | Eesti | ERR