Tänavu 25.-28. märtsil möödus 75 aastat märtsiküüditamisest, mil nõukogude repressiivorganid viisid nelja päeva jooksul Eestist väevõimuga ära üle 20 000 inimese. Noorte Vabamu kutsus selle kurva sündmuse meenutamiseks kooliõpilasi Vabamusse kohtuma Siberisse küüditatutega, et kuulda nende isiklikke lugusid ja mõista inimsusevastaste kuritegude tõsidust.
Jätkasime juba regulaarseks saanud üritustesarja, täiendades lugude jutustamist praktiliste töötubadega Siberis kasutusel olnud töövahenditega, mille võtsid oma isiklikest kogudest kaasa Murtud Rukkilille Ühingu liikmed. Noored said proovida töövahendeid, millega Siberis tehtli lambavillast lõnga, tehti jalanõude parandamiseks pigitraati ja jahvatati tangu.
“Meie vagunis olid sellised hästi hakkajad inimesed, kes panid kohe kõik tegutsema,” meenutas Malle Annus, kes küüditati 7aastaselt koos oma ema ja kahe noorema õega, mitu nädalat väldanud rongireisi detaile. “Ukse vastas oli keskel ahi ja teises küljes löödi põrandasse auk sisse, veeämbril põhi alt ära, käterätiga rõngas peale ja kuna ühel perel oli kaasas voodi reformpõhi, siis see pandi seina najale kaldu, tekk ümber, ja oligi käimla valmis!”
Eha Kaljuvee, kes küüditati väikese lapsena koos oma vanematega 25. märtsil 1949, näitas õpilastele käsiveskit, mille tegi tema isa Johannes Prost. Prost oli Eestis omal ajal kuulus kombainer, keda käisid kohalikud lehed ja raadiojaamad igal sügisel koduõuel intervjueerimas. Nõukogude rezhiim konfiskeeris esmalt kõik isa põllutööriistad ja saatis seejärel terve pere Siberisse. Tubli ja tugeva töömehena jätkas Johannes Prost ka Siberis töö rabamist, nii näiteks valmistaski ta ise käepärastest vahendidest – vana traktori kabiini plekist – käsiveski, mida kasutas terve küla. “Selle veski järele oli alati järjekord, alati koputas keegi ukse peale, et kas juba saab, ja ka kohalikud venelased kasutasid seda,” jutustab Eha viljajahvatajast, millest saab pikemalt lugeda siit.
Tiia Niinemaa näitas noortele, kuidas sai niidi ja tõrvatüki abil teha pigitraati, millega parandati jalanõusid – nimelt kandsid lapsed tollal talvel vilte, mis kippusid läbi kuluma ja lekkima, eriti siis, kui nendega palju mööda jääd liugu lasti (mida muidugi ei võinud vanematele öelda). Pigikiht muutis niidi veekindlaks ja sellega parandatud vildid pidasid veel tükk aega Siberi karmis talves vastu:
Enno Uibo oli üllatunud, et noored tundsid huvi eelkõige selle vastu, kuidas oli pärast küüditamist kodumaale tagasi tulla. Napilt alla neljase poisikesena koos perega Siberisse saadetud Enno tuli Eestisse tagasi ema-isata, koos hulga teiste alaealistega 1950ndate keskel, mil pärast Stanilini surma anti amnestia kõigile alla 16aastastele küüditatutele. Paraku oma koju ei saanudki Enno minna, sest tema kodumajast polnud alles muud kui tükike vundamenti:
Kõik kohtumisel osalenud õpilased kinnitasid kui ühest suust, et Siberisse küüditatute isiklike lugude kuulamine tekitas neis vastakaid tunded: korraga kurbust ja viha selle ebaõigluse pärast, mida meie rahvas on pidanud läbi elama, samas suurt tänutunnet, et elu vabas Eestis on turvaline, ning lootust, et inimesed saavad alati hakkama.
Üks kohtumisel osalenud õpilane võttis oma muljed kokku nii: “Allikal ning allikal on vahe. Ajalootunnis võib lugeda õpikust Nõukogude Liidu okupatsioonist, näha mõiste “küüditamine” lahtiseletust, kuulata õpetajat teemast rääkimas, kuid õppides elavast allikast – küüditamise läbielanud inimesesed – tekib emotsionaalne side. Faktid muutuvad lugudeks, küüditatute arv muutub paberi peal olevast arvust reaalseteks inimesteks, kellel on oma nägu, oma iseloom, oma elu. Oluline on mitte unustada küüditatuid ning nende lugusid. Samuti aitab kohtumine noorte perspektiivi muuta: aitab aru saada, kuivõrd hea on tänapäeva elu vabas Eestis.”
Teine õpilane kirjutas: “Kuigi see, mida küüditatud läbi elasid oli kohutav, oli kohtumine nendega väga meeldiv. Nad olid kõik väga armsad ja nende lood olid tõsiselt huvitavad. Sain paremini aru sellest, kuidas küüditamine päriselt toimus (öisel ajal, teekond võttis aega 2-4 nädalat ja tingimused olid kehvad). Lisaks sain teada et 1941 küüditamisel olid ohvriteks pigem haritlased, kultuuritegelased, poliitikud, aga 1949 need, kes ei olnud nõus kolhoosidega liituma või aitasid metsavendadel vastupanu osutada. Tundub küll loogiline, aga ma ei teadnud varem, et kahel küüditamisel nii selge vahe oli. Lisaks sain teada, et pärast Stalini surma hakati küüditatuid õigeks mõistma ning lastel lubati tagasi kodumaale minna. Arvasin, et Eestisse tulid tagasi vaid mõned üksikud.”
“Emotsioonid jagunesid kaheks: oli positiivset ja oli negatiivset,” võttis oma muljed kokku kolmas õpilane. “Osaliselt tundsin rõõmu ja tänulikkust, et olen saanud kasvada üles vabas Eestis. Samas tekitas nii palju kurbust, vastikust ja viha need jutud, mida rääkis meile vanem põlvkond oma lapsepõlvest. Kuna need inimesed, kellega me kohtusime, on osa viimasest põlvkonnast, kes on küüditamist kogenud ning olnud osa sellest, siis on oluline, et nad noorematele selle informatsiooni võimalikult realistlikult ja tõetruult edasi annaksid. Kui pole enam kedagi, kes otseselt küüditamisega seotud on, siis võib juhtuda, et see kaob mälestustesse ja me unustame kui jube see päriselt oli. Just mäletamise eesmärgil on sellised vestlused väga olulised.”
Põlvkondade kohtumise sari sai alguse 2023. aasta jaanuaris, mil Murtud Rukkilille Ühingu liikmed rääkisid esimest korda Vabamus kooliõpilastele oma Siberis kasvamise lugusid. Järgmistel kohtumistel oleme auditooriumist liikunud edasi “elava raamatukogu” formaadi juurde, kus õpilased vahetavad grupiti laudkondi. Nii saavad õpilased väiksemas ringis esitada rääkijatele küsimusi ning kordamööda käia muuseumi keldrikorrusel vaatamas küüditamisvaguni ekspositsiooni, et õpilastel tekiks kuuldud lugude põhjal ettekujutus, milline pikk sõit Siberisse küüdivagunis välja nägi.