Juuniküüditamine

14. juuni 1941 jäi tuhandetele eestlastele
viimaseks päevaks kodumaal

80 aastat tagasi, laupäevase 14. juuni varastel hommikutundidel koputasid NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad sadade majade ustel üle Eesti. Sumedal suveööl unest üles äratatud perekonnad ei saanud ilmselt täpselt aru, mida neile süüks pandi, kui repressiivametnikud lugesid ette määruse, mille alusel nad kuulutati arreteerituks ja kodumaalt välja saadetuks.

Inimestele anti paar tundi oma asjade kokku pakkimiseks – kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju – ning siis viidi nad veoautodega raudteejaama, kus ootasid selleks ette nähtud loomavagunitest koosnevad rongid. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit, mis seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised, lapsed ja vanurid. Suurem osa vagunitesse laaditud naistest, meestest ja lastest nägi sel hommikul oma pereliikmeid viimast korda.

Kuivõrd 1941. aasta küüditamisest ei ole fotomaterjali säilinud, on päises olev tundmatu autori foto tehtud aprillis 1949 vagunist nr. 45 Uurali taga.

Pisarate vagun

80 aastat juuniküüditamisest

Juuniküüditamise 80. aastapäeva tähistatakse Tallinnas Vabaduse väljakul temaatilise installatsiooniga.

Küüditatute lood

Vaata ja kuula

Suur hulk Siberisse küüditatud eestlaste isiklikke mälestusi on talletatud Kogu Me lugu videoteegis

Üks paljudest traagilistest saatustest

Siberis hukatud

Ettevõtja Joakim Puhki ja tema pere traagiline lugu seniavaldamata dokumentide, kirjade ja fotode valgel.

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid, kokku üheksa ešeloni, Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Igasse vagunisse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Millised need vagunid seestpoolt välja nägid, saab näha Vabamu püsiekspositsioonis.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes rivis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed vagunid lahti ja mehed paigutati sunnitöölaagritesse Ukrainas, Sverdlovski ja Kirovi oblastis. Suurem osa vangimõistetuist hukkus ebainimlike tingimuste tõttu kaevandustes, metsatöödel või tee-ehitusel juba esimeste kuude jooksul, paljud tapeti. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500 vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

B-vagunites olnud naised ja lapsed viidi asumisele Siberi küladesse, kust viie-kuue aasta pärast lubati Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 19491951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad järgmise suurküüditamislainega uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950ndate aastate lõpul pärast Stalini surma. 

Moskvast 13. juunil 1941 antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest, kuid kuna osadel õnnestus end varjata, viidi Eestist ära umbes 10 000 inimest. On arvatud, et 6000 neist hukkus. Puuduvad täpsed numbrid, kui paljud küüditatuist jõudsid lõpuks tagasi kodumaale.

Alljärgnevalt toome lugejani ühe paljudest lugudest, mis on kirjade ja fotode kujul talletatud Vabamu kogudes.

Kirjasõbrad kauge maa tagant

Aleksandra ehk Saima Kuldkepp (1914 – ?) ja Leida Lindre (1915 – 1993) olid olnud klassiõed Kaansoo algkoolis Pärnu maakonnas Vändra vallas.

Saima oli pärit suurest talust ning 1941. aasta juunis küüditati ta koos vanematega Tomski oblastisse Tšainski rajooni Sbornõi külla, kust ta vabanes alles juunis 1958. Saima saatis oma klassiõele Leidale Siberist kirju, milles kirjeldab oma keerulist elu-olu ja igatseb kodumaa järele.

Leida omakorda vangistati arvatavasti 1950. aasta sügisel, sest oli kohalikus kaupluses töötades seal toitnud metsavendi. Ta veetis mitu aastat Narva vanglas.

Muuhulgas saatis Saima Siberist klassiõele enda foto, mis oli tehtud Viljandis 1937. aastal. Foto tagaküljele on märgitud: „Jaanile! Kui meeldib, võid vahest vaadata ka – 29.12.1937 a. – Sannalt.“ Foto autor on teadmata.

4. veebruaril 1946 dateeritud kirja alustab Saima rõõmsa noodiga. Ta tänab oma kirjasõpra kahe varem saadud kirja eest. Ütleb, et oli kuu aega kodus puhkusel ja sai esmakordselt vanade heade kaaslastega kokku. Seejärel kirjeldab ta laagri tegevust ning mainib, et ilm on väga külm: -55 kraadi.

Saima kirjeldab oma uut töökohta kalameeste kokana, mis ei olevat küll sugugi meeldiv töö. Ta kirjutab: „Sain vabastatud rasketelt töödelt, kuid leidsid et kokka on vaja ja brigadirile peale käies leidsid nad mulle jällegi töö mida saan tehtud.“

Saima küsib, et kas temale küllatulek on tõsi ning seejuures lisab, et Leida ei tuleks, sest ta tahaks temaga Eestis kohtuda. Saima toob välja, et kuna ta ei saanud mitmel nädalal enam Leidalt kirja, siis tal tekkis hirm ning ta palub, et ta kirjutaks edaspidi sama tihti.

On olnud lõpmata kurbi hetki, kuid tihti ka väga rõõmsaid hetki koos naeru ja naljadega. Hea, kui on rõõmsameelseid kaaslasi, kes tujul langeda ei lase. Tujud vahelduvad kiiresti, kuid on siiski millegi üle õnnelik. Kirja lõpu poole toob Saima välja, et oli tõesti tore üle hulga aja emaga kodus koos olla, kes on endiselt terve.

Kokkuvõtvalt ütleb Saima, et Leida kirjutaks talle ükskõik mida, sest iga sõna on armas lugeda. Annab edasi mitmeid tervitusi.

17. mail 1946 teele pandud kirjas toob Saima alustuseks välja, et sai eile kätte kaks kirja. Üle kuu aja ei saanud kodumaalt ühtegi teadet. Ta kirjeldab, et tuju on halb ning ei tea, mida teha või kuidas elada.

Seejärel mainib, et 1. mail läks üks Eesti neiu kohalikule kolhoosnikule mehele. Pulmalisteks olid kõik sealsed elanikud, ei ühtki oma. Noormees tuli paar kuud tagasi rindelt ja asi käis kiiresti. Ütleb, et tal on neiust kahju ning loodab, et see oli esimene ja viimane kord. Ise sureks ta ennem vanatüdruku surma.

Saima arvab, et tema ainukeseks seltsiliseks saab olema vesi, millega tahab sõpruses elada. Ta kirjeldab kuidas ta sõitis Obi peal, mis on üle 2 km lai, ning kuulis laineid ütlemas talle imelikke hääli ja sõnu. Kaaslased naernud ta välja, kuid temale meeldis see tunne väga.

Kirjas tuleb veel välja, et Saimal on valus, et Anton talle enam ei kirjuta. Samuti on talle raske ema kurtmine. Kirja lõpuosas loeb ta õpetussõnu, kuidas kõrvaldada orasest vett orast raiskamata.

Lõpus unistab Saima, et kui ainult oleks Leida ja keegi veel varasemast elust temaga. Palub teda mitte unustada, sest on kaugel maal täiesti üksi.

Saima kolmas kiri Siberi „onnist“ oma endisele klassiõele Leidale kannab kuupäeva 18.10.1946.

Saima kirjutab, et on kaugel väga üksi. Kõik peale tema lasti koju, ainult tema peab teiste tagasitulekuni valvama ning ilm on väga ebameeldiv. Ta mainib siiski, et pole siiski päris üksi, sest kaaslasteks on vana kass Kiska ja noor koer Mariaki. Üks valvab, et rotid liiga ei tee ja teine annab teada, kui õhus on võõrast lõhna.

Kõik muu on aga hirmus ja õudne. Möödunud pühapäeval võtsid tormilained ühe tema sakslasest kaasvõitleja, kellele sai saatuslikuks oskamatus sõita süstaga.

Seejärel toob Saima välja, et nüüd on veidi vaba aega, kuna kalapüük pandi seisma kuni jää alt püügini. Iseenesest on loodus päris kena, aga teha pole midagi ning üksinda on õudne. Saatis emale sõna, et too talle seltsiks tuleks. Kirjeldab oma äsja valmis saanud toitu ning mis ilm võib nüüdsest ees oodata.

Saima arvab, et see on tema viimane kiri, mis veel laevaga tuleb, sest tulemas on jälle see kole aeg, mil post ei käi. Kirja lõpuosas ütleb, et rutiinne ja üksluine elu ajab teda juba hulluks, ainult söö, tee tööd ja maga. Juba logisevad kõik kruvid.

Kas see leht oli kasulik?