Sõda ja rahu

Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles on öelnud „Raskem on korraldada rahu kui võita sõda.“ Meie maailma ajalugu koosneb suuresti just sõdade loost, sõjad ja vallutused on saanud ajaloo periodiseerimise aluseks. Vaadates tagasi umbes 2000 aastat, tuleb tõdeda, et sellest on ülemaailmset rahu aega olnud vaid mõni sada aastat. Suuremate sõdadega kaasnevad enamasti suured muutused ühiskonnas ja tehnoloogias. Arvatavasti ei pääse maailm sõdadest ka tulevikus. Kuigi mõnikord on loodetud igavese rahuajastu saabumisele, on sellised teooriad osutunud unistuseks. Sellest hoolimata ei tohiks püüdlusi rahu suunas ja rahu hoidmisel pidada kasutuks.  

 
Sõdade põhjused on olnud läbi sajandite mitmekesised: näiteks territoriaalsed, majanduslikud, poliitilised, eksistentsiaalsest, religioossest või kultuurilisest vastasseisust tulenevad, aga enamasti on tegemist nende sümbioosiga ja üldisemalt võib sõdade põhjused taandada riikide või rahvaste huvide konfliktile. 

Vaadeldes sõdu ja inimõigusi paralleelselt, siis paratamatult tekivad vastuolud, sest raske on näha inimõigusi olukorras, kus inimeste elu tahtlikult hävitatakse või nende kannatusi peetakse paratamatuks Sõda tähendab inimväärikuse kokkuvarisemist. Sõda jätab tohutu hulga inimeste ellu kohutava ja kauakestva jälje. Konflikti ajal hukkunud on sellest ainult üks osa. Lisandub ka psühholoogiline trauma, füüsilise ja majandusliku taristu kokkuvarisemine, inimeste ümberasustamine, vigastused, haigused, toidu, vee või elektrienergia puudus, usalduse ja normaalsete inimsuhete purunemine. Selline mõju võib kesta mitmeid põlvkondi ning külvata vihkamist.  

Seoses riikidevaheliste sõdade vähenemise ja kodusõdade sagenemise ning uute sõjapidamismeetodite kasutamisega (nt massihävitusrelvad) on tsiviilelanikkond praegu rohkem ohustatud kui varem. Agentuuri UN Women hinnangul moodustavad tsiviilisikud tänapäeva konfliktides kuni 90% kõigist ohvritest. Enamik neist on naised ja lapsed. 

Global Conflict Tracker on interaktiivne juhend käimasolevate konfliktide kohta kogu maailmas. Kaardil kuvatakse peaaegu kolmkümmend konflikti koos tausta infoga.

Ülemaailmselt konfliktid ja vägivald on taas tõusuteel. ÜRO hoiatab, et rahu on kogu maailmas rohkem ohus kui pärast Teist maailmasõda. 2022. aasta aruanne analüüsib möödunud aasta andmeid poliitilise vägivalla ja meeleavalduste kohta kogu maailmas.

Kas sõjas on kõik lubatud? Ei ole! Nii kaua kui on sõdu peetud on üritatud ka sõjapidamist reguleerida. Sõjapidmist reguleerib rahvusvaheliste õigusnomride kogum, mida teame humanitaarõiguse nime all.  

Humanitaarõigusega kaitstakse nende inimeste huve, kes otseselt sõjategevuses ei osale – tsiviilelanikkonda, vigastatutega tegelevaid meedikuid ja haavatuid. Humanitaarõigus mõistab hukka laste kasutamise sõjalistes konfliktides. Lapssõdurid on alaealised võitlejad, kes on sageli oma kodudest röövitud ning sõjas osalemiseks välja õpetatud. Lapssõdurite kasutamise kohta on andmeid mitmest arengumaast, näiteks Kongost ja Afganistanist. Uuri lapssõdurite kohta lähemalt veebilehelt Save the Children.  

Humanitaarõiguse järgi on kohustuslik kohelda tsiviilisikuid, sõjavange, meedikuid, haavatuid ja teisi, kes sõjategevusega seotud ei ole, humaanselt. Neid ei tohi vigastada ega tappa. Sõjavange või alistunuid ei tohi piinata, vajaduse korral tuleb neile võimaldada arstiabi. Keelatud on haiglate või kiirabiautode ründamine. 

Humanitaarõigus puudutab ka sõjapidamise põhimõtteid. Humanitaarõigus keelab pidada sõda tingimustes, kus tsiviilelanikud võivad kannatada saada. Sõduritel on keelatud tekitada liigseid vigastusi või kannatusi. Lubatud ei ole tekitada pikaajalisi keskkonnakahjusid, kasutada keemia- ja biorelva. 1997. aastal sõlmiti Ottawa leping ehk isikuvastaste maamiinide keelustamise konventsioon, mille on nüüdseks ratifitseerinud 157 maailma riiki. 

Rahvusvahelisel humanitaarõigusel kaks peamist voolu on:  

Haagi õigus, mis reguleerib sõjapidamise viiside ja vahendite valikut ja kasutamist 

Genfi õigus, mis käsitleb teatud relvakonfliktist mõjutatud isikute ja objektide kaitset 

Sõjakuriteod

Rahvusvahelise humanitaarõiguse kõige tõsisemateks rikkumisteks peetakse sõjakuritegusid. Sõjakuriteod on sedavõrd rängad rikkumised, et nende eest saab üksikisikuid kriminaalkorras vastutusele võtta. Esimene taoline kohtupidamine sõjakurjategijate üle toimus Nürnbergis pärast II maailmasõda, seal võeti ka kasutusele termin inimsusevastane kuritegu.  

Humanitaarõiguse järgi on inimsusevastane kuritegu ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrvamine, hävitamine, orjastamine, küüditamine, deporteerimine, rüüstamine, vabaduse võtmine, piinamine, vägistamine ja muud inimsusevastased teod, mis on toime pandud relvakonflikti ajal; samuti tagakiusamised poliitilisel, rassilisel või usulisel pinnal sõjakuritegude või rahu vastaste kuritegude toimepanemisel või seoses nende kuritegudega. 

20. sajandi teisel poolel tekkis soov moodustada alaline kohus, alguspunkt pandi sellega Nürbergi kohtuprotsessi käigus, mille põhikirjas defineeriti ära mõisted “sõjakuritegu” ja “inimsusevastane kuritegu”, kuid alles 1998. aastal võeti vastu Rooma statuut, mis lõi õigusliku aluse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamiseks. Kohus sündis 2002. aasta juulis ning asub Hollandis Haagis. 

Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene alaline rahvusvaheline kohus ning selle ülesanne on mõista õigust sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja agressioonikuritegude üle.  Kriminaalkohus mõistab õigust kuritegude eest vastutavate inimeste, mitte riikide üle. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Rooma statuudiga ühinenud 119 riiki, sealhulgas peaaegu kõik Euroopa riigid, aga mitte näiteks Ameerika Ühendriigid, India, Hiina ja Venemaa.  

Suhtumine sõdadesse

Suhtumine sõjapidamisse on aegade jooksul muutunud. Kui tänapäeval tundub enamikule sõda vastumeelse ja negatiivse tähendusega sündmus, pole alati nii arvatud. Sõda on peetud eluga kaasas käivaks või isegi igapäevaseks ja loomulikuks nähtuseks. Surma ja hävingu põhjustamise kõrval on sõda olnud ka suurte muudatuste aluseks. Alates 19. sajandist seda laialdasemalt ja sihipärasemalt, mil tekkisid esimesed patsifistlikud organisatsioonid. Alles pärast Esimest maailmasõda hakati süsteemsemalt ja teaduslikult otsima võimalusi sõdade ärahoidmiseks (nt Rahvasteliidu loomine). Patsifismi (ld pacificus) lahti mõtestades on ilmselt lihtsaimaiks selgituseks see, et tegu on vägivalla, sõja ning tapmise igasuguse vormi taunimisega. Selle kohaselt peaks olema sotsiaalne suhtlemine inimeste ja rahvuste vahel üdini rahumeelne ja vägivallata ning kõik konfliktid, mis võivad kerkida, tuleb kõrvaldada läbirääkimiste ja kompromisside kaudu. Absoluutse patsifismi kohaselt on rahu juba loomupäraselt inimsoo kohustuseks. Patsifismi ideed on edasi kandnud nii muusikasse, kirjandusse kui kunsti. Näiteks: Kurt Vonneguti romaan „Tapamaja, korpus viis”; Erich Maria Remarque’i romaan  “Läänerindel muutusteta” või Svetlana Aleksijevitši “Sõda ei ole naise nägu”. Üks tsitaat sellest raamatust:  

Kaks vigastatud mees lamasi lahinguväljal …..sakslane ja meie raskete põletushaavadega tankijuht. Läksin neid vaatama “Kuidas te end tunnete?”  

“Mul on hästi,” vastas tankijuht, “aga tema on tõsiselt vigastatud”  

“Ta on fašist …” 

“Ei, ma ei tea, aga tean, et ta on tõsiselt vigastatud.” 

Nad ei olnud enam vaenlased, nad olid inimesed, kaks vigastatud meest üksteise kõrval lamamas. Mingi inimlikkus oli nende vahel. Tõdesin üha rohkem, kui tihti see juhtub …”   

Svetlana Aleksijevitši raamatu «Sõda ei ole naise nägu» 

Analüüsi karikatuure

1. Miks on sõdurit kujutatud luukerena? 
2. Miks on aumedali üleandja tunduvalt väiksem kui luukere? 

William Gropper, Good Morning, June 12. 1919.  

Allikas: https://www.cartooningcapitalism.com/anti-war-and-anti-imperialist-cartoons  

1. Kuidas tõlgendada karikatuuri sõnumit “Rasvunud sõjaõudustest?  

Art Young, The Masses, July 1915.  

Allikas: https://www.cartooningcapitalism.com/anti-war-and-anti-imperialist-cartoons  

Sõjavastane muusika

Metallica 1989. aasta laul “One” ja sellele tehtud muusikavideo põhineb filmil “Johnny Got His Gun” (“Johnny haaras püssi” 1971, USA). Laul räägib Esimene maailmasõja sõdurist, kes on oma jäsemetest ilma jäänud ega suuda enam rääkida, näha ega kuulda, olles vangistuses oma mõtetes ning soovides, et surm teda vabastaks.  

“One” on Metallica üks silmapaistvamatest lauludest, mis pärineb nende neljandalt albumilt “… And Justice For All”. 1990. aastal võitis laul Grammy auhinna parima metalliesituse eest.   

Kui bändi vokalist/kitarrist James Hetfield alustas loo kirjutamisega, lähtus ta kontseptsioonist inimolendist kui “aju ja mitte midagi muud”, mis viitabki sellele, kuidas halvatud sõdur on vangistuses oma enda mõtetes.

Uuri lähemalt siit.

John Lennoni 1971. aasta laul “Imagine” on üks kõigi aegade kuulsamaid muusikateoseid. Üle 50 aasta hiljem on see jätkuvalt üks enim kaverdatud lugusid ning tõeline sümbol maailmarahu poole püüdlemisest. Laul valmis koostöös John Lennoni naise Yoko Onoga. 

Paljud tuntud artistid ja bändid nagu Elton John, the Queen, David Bowie, Dolly Parton, Lady Gaga ja ka Yoko Ono, on esitanud laulust oma versiooni.  Laul võitis 2011. aastal Grammy auhinna parima vokaalidega tehtud pop-koostöö eest.  

Uuri lähemalt siit.

Lisa vaatamiseks soovitame Tagasi Kooli video “Kas sõda on vanem kui rahu?” (Hellar Lill)