Sissejuhatus

Sõnakene suguõdedele

Hõisake, mu armsad suguõed, tõstke nüid ka tõesti rõõmu kisa: meil on ju  o m a  ajaleht! … Kui … üksteiselt elutarrkusi õppima, üksteisele neid õpetama, … ja sedasi üksteist tuetades ikka enam ja enam oma soo seisuste ja kohustele osavamaks, väärilisemaks inimeseks kasvama – on see orrjuse põlve ööpimedus, mis meile kõik seda lubab? Ei, ja tuhat korda ei! see on vabaduse koidu sära, mis meie vaiimusi rõõmu pärast värisema paneb! … Edasi suuremale vabadusele, kuidas kõrgama vaimuharidusega rahvaste naisterahhvad juba edasi jõudnud on! Jah, armsad suguõed, vällja ahju tagant, edasi lahkemasse elu õhku!

Nii kirjutas Eesti esimene feminist Lilli Suburg 1887. aastal oma ajakirja Linda avanumbri eessõnas. Tegu oli esimese eestikeelsele naissoost lugejale mõeldud kirjandus- ja eluoluajakirjaga, kus võeti teemaks ka ühiskondlikke küsimusi. Avasõnas julgustab Suburg Eesti naisi „ahju tagant“ välja astuma ja oma häält kuuldavale tooma kirjasõnas, et kummutada eeldus, justkui võiks ainult meestel olla selget mõistust. „Edasi!“ ütleb Suburg Eesti naistele, iseseisvaks olemise poole, nii igapäevaelus kui poliitikas. Võib öelda, et Linda 1887. aasta eessõna, pealkirjaga „Sõnakene suguõdedele“, on esimene Eesti feministlik manifest.