Kodanikualgatus kui iseseisvuse taastamise alustala
Kodanikuliikumine
Kodanikualgatus kui iseseisvuse taastamise alustala
Esimesed poliitilised organisatsioonid, mille eesmärk oli muuta süsteemi ning edendada demokratiseerumist ja rahvuslikke huve, loodi 1980ndate lõpus. Juba 1987. aasta sügisel tulid välja ettepanekuga, viia Eesti NSV üle täielikule isemajandamisele, mida lühendatult hakati kutsuma IME-ks. 1988. aastal tutvustati Rahvarinde ideed telesaates Mõtleme veel. Kui Rahvarinde eesmärgiks oli ühiskonna järkjärguline reformimine, siis aasta hiljem asutatud Eesti Kodanike Komitee seadis eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise ning sõjaeelse Eesti Vabariigi kodanike ja nende seaduslike järglaste registreerimise. 1989. aasta lõpuks oli see mõlema organisatsiooni ühine eesmärk. Kui alguses tegi otsused Eestimaa Kommunistlik Partei ja selle kontrolli all olev ENSV Ülemnõukogu ja teised said vaid nõuda ja väljendada kodanikualgatuse koorras soovi liikuda samm-samm haaval iseseisvuse poole, siis pärast 1988. aasta Ülemnõukogu valimisi hakkas eestimeelne hääl lõpuks jõudma ka Moskvasse. Kui võrrelda iseseisvuse taastamise protsessi 1918. aasta iseseisvuse välja kuulutamisega, siis üheks erinevuseks on kindlasti kodanikuühiskonna suur roll.
Enne veel, kui asud teemaga lähemalt tuvuma. Uuri ajatelge, kuhu on koondaud tollase perioodi olulisemad sündmused.
Isemajandav Eesti ehk IME
Sellel Eesti ettevõtte Marat toodetud dressipluusil on Ise Majandava Eesti logo . IME oli 1987. aastal ajalehes Edasi avaldatud artikkel “Eesti NSV üleminek täielikule isemajandamisele”. Artiklis käsitletud ettepaneku algatas Nõukogude Eesti Riikliku Plaanikomitee juht Edgar Savisaar, kes sai inspiratsiooni Nikolai Rõžkovilt visiidil Tallinna 1986. aastal. Rõžkov kutsus Eesti seltsimehi üles panustama uuenduslikke ideid, et parandada Nõukogude Liidu äpardunud majandust. Isemajandavat Eestit sellisena ei realiseerunud, kuid see äratas palju avalikkuse tähelepanu ja tekitas lootuse majanduslikule iseseisvusele. Ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja Siim Kallas on IME mõju kommenteerinud vastates küsimusele “Mis on eduka reformi tunnus?” – “Kõige olulisem on avalikkuse toetus.” 1990. aastate alguseks oli IME-st saanud sümbol, mida ei saanud rahareformi kavandamisel kõrvale jätta.
Foto: Vabamu
Eesti Muinsuskaitse Selts
Eesti Muinsuskaitse Selts asutati 28. novembril 1987. Kuupäev valiti vastavusse Eesti Vabadussõja algusega 1918. aastal. Seltsil oli oluline roll Eesti iseseisvumisele viinud protsessides. Nad värskendasid Eesti kollektiivset mälu erinevate ajalooliste kuupäevade ja sündmustega, mida Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal ei tähistatud ja mida püüti inimeste mälust kustutada. Näiteks Tartu Rahu aastapäeva tähistamine, mis kujunes 1988. aastal ulatuslikuks massiürituseks, mida võimud enam ära hoida ei suutnud. Ajaloost rääkimine, oleviku ja mineviku sidumine sai üheks iseseisvuse taastamise nurgakiviks. Paljude kodanikualgatuste taga olid ajalooharidusega inimesed, kellest kasvas välja hiljem ka uus poliitiline ladvik (ministrid, diplomaadid, riigikogulased, parteide esimehed jne).
Vaata ka lühivideo Muinsuskaiste Seltist!
Interrinne
Interrinne ehk Interliikumine oli 1988. aasta juulis asutatud poliitiline liikumine, mille eesmärk oli säilitada Nõukogude Liit ühtse riigina. See oli vastasjõud rahvuslikule liikumisele, mis oli selgelt suunatud riikliku iseseisvuse taastamisele, mis tekitas etniliste vähemuste kogukondades ebakindlust ja hirmu. Interrindesse kuulusid valdavalt võõrtööjõuna sisserännanud muukeelse elanikkonna esindajaid, aga ka eesti emakeelega inimesi. Kardeti, et Eesti iseseisvumine toob kaasa töökohtade kadumise. Interrinne korraldas mitmeid streike ja protestikoosolekuid ning viis läbi provokatsiooniakte (nt väiksemad pommiplahvatused). See plakat pärineb 1989. aastal toimunu meeleavalduselt, kus protestisti keeleseaduse vastu. Seadusega kehtestati eesti keel ametlikuks riigikeeleks ja muudeti selle kasutamine suhtluses inimõiguseks. See tekitas pahameelt muukeelses kogukonnas, kellelt nõuti ootamatult teatud tegevustes eesti keelt. Pinged Interinde ja rahvuslike jõudude vahel kulmineerusid 1990. aasta mais, mil üritati tungida parlamendihoonesse. Katse ebaõnnestus ning Interrinde pooldajad lahkusid löödult Toompealt.
Foto: Vabamu
Vaata lühikest video, mis heidab pilgu Interrinde meeleavaldusele.
Eesti Rahvuslik Sõltumatuse Partei
ERSP asutati 20. augustil 1988. aastal. See oli esimene mittekommunistlik erakond Eestis, mille eesmärk oli taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) oli ERSP eelkäija. Seda organisatsiooni pidasid teised erakonnad, näiteks Eesti Rahvarinne, sageli liiga radikaalseks. ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liiduga poliitilise liikumise, mida tuntakse Eesti kodanike komiteedena. Eesmärk oli taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, registreerides Eesti Vabariigi kodanikud ja viies läbi Eesti Kongressi valimised ning kutsudes kokku Eesti Kongressi kui kodanikke esindava seadusandliku kogu.
Vaata ka lühivideo Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist!
Rahvarinne
Eesti Rahvarinne oli 1. oktoobril 1988 asutatud erakond, mis nõudis ühiskonna demokratiseerimist, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi juhtkonna väljavahetamist ja Eesti autonoomiat. 1989. aasta lõpus jäeti autonoomia idee seljataha ja asuti toetama Eesti iseseisvuse ideed. Kui Rahvarinne pooldas ülekaalukalt Eesti iseseisvaks kuulutamist sõjaeelse Eesti Vabariigi (1918–1940) õigusjärglasena, siis kodakondsusküsimusega seotud pingete maandamiseks kaaluti ka täiesti uue riigi väljakuulutamist. Nad toetasid tugevalt eesti keelt riigikeelena, kuid pooldasid suuremeelsemat suhtumist kodakondsusse, mis oleks parandanud Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse rännanud venekeelse elanikkonna väljavaateid. Kui Rahvarinne toetas üleminekut vabale turumajandusele, siis selle juhid pidasid riigi rolli heaolu tagamisel väga oluliseks. Rahvarinde juht oli Edgar Savisaar, liikumise tuumiku moodustasid loomeinimesed, majanduseksperdid ja Eestimaa Kommunistliku Partei iseseisvusmeelsed liikmed.
Vaata ka lühivideo Rahvarindest!
Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress
1989. aastal loodi kodanikualgatuse teel Eesti Kodanike Komiteed, mille eesmärk oli registreerida Eesti kodanikke Eesti Kongressi valimisteks. Tegemist oli kodanikke esindava seadusandliku organiga, mille eesmärgiks oli õigusliku järjepidevuse põhimõttele tuginev Eesti iseseisvuse taastamine. Eesti kodakondsus anti sünnijärgsetele Eesti kodanikele ehk neile, kes omasid Eesti kodakondsust juunis 1940 ja nende järglastele. Inimesed, kes nendele kriteeriumidele ei vastanud, kutsuti esitama kodakondsuse taotlust. 24. veebruaril 1990 toimus üle Eesti Eesti Kongressi valimised. Valimistel hääletas 557 613 registreeritud Eesti kodanikku. Lisaks oli valimistel õigus osaleda ka 34 345 kodakondsuse taotlejal. Valitud kongressil oli 499 delegaati 31 erakonnast. Enim kohti sai ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei). Teiste erakondade hulka kuulusid Eesti Rahvarinne, Muinsuskaitse Selts ja Eestimaa Kommunistlik Partei. 1991. aasta septembris moodustasid Eesti Kongress ja Ülemnõukogu Eesti Vabariigi uue põhiseaduse väljatöötamiseks mõlema organi võrdse arvu liikmetega Asutava Kogu. Uus põhiseadus kinnitati 1992. aasta juunis rahvahääletusel, kasutades Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse korras 1938. aasta põhiseaduses sätestatud põhiseaduse asendamise protsessi. Nii Eesti Kongress kui ka Ülemnõukogu saatsid end laiali 1992. aasta oktoobris, 1992. aasta septembris uue põhiseaduse alusel valitud Eesti Vabariigi esimese parlamendi ametivande andmisega.
Selle tunnistuse väljastas Eesti Kodanike Komitee Sirje Teraskile 6. detsembril 1989. Need kaardid toimisid Eesti kodakondsuse tunnustusena ajal, mil Eesti kuulus veel ametlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Need väljastati igale isikule, kes suutis tõendada, et tema või tema vanemad olid Eesti okupeerimise ajal Eesti Vabariigi kodanikud. Registreerimisprotsess hõlmas avaldusele isikliku allkirja andmist, mis tähendas isikliku avaliku vastutuse võtmist, tegu, mida võib pidada Nõukogude Liidu reetmiseks. Kaardil on peale Kodanikukomisjoni templi ka tempel, mis tõendab Sirje osalemist Eesti Kongressi valimisel 24. veebruaril 1990. aastal.
Foto: Vabamu
Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised
Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised toimusid 18. märtsil 1990. Need on tuntud kui esimesed valdavalt demokraatlikud valimised Eesti NSV-s, millest võtsid osa isegi kommunismimeelsete vaadetega kandidaadid. Hääletamisõigus oli kõigil Eesti territooriumil alaliselt elavatel valimisealistel elanikel, sealhulgas NSV Liidu relvajõududesse kuulunud isikutel. Edgar Savisaar valiti Eesti NSV Ülemnõukogu XII assamblee esimesel istungil Eesti valitsuse peaministriks. Ülemnõukogu otsustas märtsi lõpus häältega 73:0 (pärast 29 mitte-eestlastest saadiku väljamarssimist) mitte tunnistada Nõukogude okupatsiooni Eestis legitiimse reeglina ning rõhutas Eesti Vabariigi olemasolu de jure. kogu okupatsiooniperioodi vältel. Nõukogude ülemvõim Eestis kuulutati ebaseaduslikuks. Ülemnõukogu teatas ka, et on alanud üleminekuperiood ja see periood peaks lõppema Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimude moodustamisega.
Moskva reaktsioon Eesti iseseisvuspüüdlustele oli muidugi negatiivne. Aprilli alguses nõudis president Gorbatšov täpsemaid selgitusi ning ähvardas poliitilise ja majandusliku survega. Eesti NSV Ülemnõukogu ei andnud järele ja pakkus vahetuid läbirääkimisi Eesti suveräänsuse ja Eesti Vabariigi taasloomise küsimuses. Nõukogude Liit tegi omakorda ettepaneku, et Eesti saaks iseseisvumiskavatsusest loobumise korral uues rahvaste liidus erilise positsiooni. Eesti selle ettepanekuga ei nõustunud, misjärel kuulutas Gorbatšov Eesti iseseisvusotsuse üleminekuaja ebaseaduslikuks.
