20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. Eesti oli taas vaba.

Eesti iseseisvus kadus tegelikult juba 1939. aasta augustis, kui kahe suuriigi vahel sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt, mille salajase lisaprotokolli alusel jagasid Stalin ja Hitler omavahel Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Balti riigid määrati Nõukogude Liidu mõjualasse ning toonased Eesti riigijuhid pidid alla kirjutama nn baaside lepingule, millega toodi sisse 20 000-pealine nõukogude vägi. Lõplikult kaotas Eesti oma iseseisvuse 1940. aasta suvel, kui lisaks siin juba paiknenud punaarmee vägedele tungis riiki veel ligi 100 000 nõukogude sõjaväelast ning nõukogude rezhiimi poolt võimule pandud nukuvalitsus kirjutas alla NSV Liiduga liitumise lepingule.

Neile, II maailmasõja keerises toimunud sündmustele, järgnes pool sajandit kestnud okupatsioonide periood.

Püüd iseseisvuse poole algas täpselt siis, kui olime sellest ilma jäänud, lihtsalt aastakümneid võideldi oma riigi, vabaduste ja väärtuse eest erinevalt – oli metsavendlus, kooliõpilaste levitatud lendlehed, väliseestlaste meeleavaldused Rootis, Ameerika Ühendriikides ja mujal, aga ka dissidentide hoopis aktiivsem tegevus 70ndatel. 80ndate teine poolel hakkasid iseseisvuspüüdlused muutuma üha realistlikumaks. Nõukogude Liit oli sattunud kriisi, raudne eesriie oli hakanud kõikuma, Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad hakkasid järk-järgult nõudma tagasi õigusi ja vabadusi, mis oli neilt ebaausate võtete ja vägivallaga ära võetud. Ka eestlased hakkasid aktiivsemalt ja sihipärasemalt töötama iseseisva riigi taastamise nimel.

Fosforiidisõda

Hirvepargi mälestusüritus 1987

Ettepanek viia Eesti NSV täielikule isemajandamisele

Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamine 1988

Muinsuskaitsepäevad

Tartu levimuusikapäevad

Loomeliitude kongress

Rahvarinne

ERSP

Öölaulupeod

Kodanike komiteed ja Eesti Kongress

Balti kett

Esimesed vabad valimised 1990

See loetelu on väga pikk. Iga selline tükk sai kiviks iseseisvuse taastamise alusmüüris. Eesti teed võiks nimetada mõõdukaks radikalismiks. Ühest küljest ei lastud provotseerida vägivalda. Teisalt ei loobutud lõppeesmärgist, milleks oli iseseisvuse taastamine. 

Lisaks kodanike aktiivsusele olid väga olulised ka riiklikud valikud ja administratiivsed sammud iseseisvuse taastamise teel. Esmalt tehti selge panus õiguslikule järjepidevusele.  

80ndate ja 90ndate lõppu nimetatakse ajalooraamatutes erinevalt: uus ärkamisaeg, taasärkamisaeg, laulev revolutsioon, iseseisvuse taastamise protsess. Erinev on ka see, millele keegi oma loos või ajaloonarratiivis keskendub. Veel 2000. aastate alguses ei pööratud väga palju tähelepanu perioodile 1987–1991, sest sündmusest oli möödas liiga vähe aega ja keeruline oli sellele ühiselt ja mõtestatult tagasi vaadata. 

Kui noortelt küsida, kuidas Eesti taas vabaks sai, öeldakse tihti: „Me ju laulsime end vabaks!”. Ja see on ka tõsi, ent selle varju kipub jääma tõsiasi kui palju tuli selleks tegelikult tööd teha ja kompromisse leida. Tööd iseseisvuse ja vabaduse hoidmise nimel peame tegema ka edaspidi, iga päev.

• Kopeeri link