Homoseksuaalsed, trans-inimesed, intellektipuudega inimesed jt vähemuste esindajad on alati olemas olnud, aga eri sajanditel ja riigikordade ajal on neisse suhtutud erinevalt. Järgnev õpiamps keskendub Eesti Vabariigi esimestele kümnenditele ja okupatsiooniperioodiele.  

Vabariigi alguskümnenditel kujundas Eestis avalikke arutelusid maailmas toona populaarne teadusvool eugeenika ehk rasside hierarhiaid kuulutav õpetus inimese tõutervishoiust. Selle valguses kujutati tänapäeva mõistes LGBTQI+ inimesi ehk kvääre haigete ja kurioossetena, mistap paljud neist inimestest eelistasid jääda avalikkusele võimalikult nähtamatuks. Samas huvi nende teemade vastu oli ning ajalehtedes ilmus mitmeid temaatilisi artikleid.  

Homoseksuaalsusest kirjutati kui sensatsioonist, meditsiinilisest nähtusest, perversioonist, ühesoolistes institutsioonides nagu sõjavägi või vangla levinud probleemist, geeniuseks olemise eeldusest, halvast abielumaterjalist ja eugeenilisest nähtusest.  Kvääride naiste kohta kasutati aga moesõna poisitar (garçonne), peamiselt küll Lääne kultuuritegelastest rääkides. Näiteks kirjutati seksuaalkultuurist avalikus ruumis, kus vaheldumisi liikusid nii seksi müüvad naised kui ka meest otsivad mehed. Kirjutati ülevaateid meditsiinist ja seadusandlusest, mis peamiselt käisid soolise ülemineku või homoseksuaalsuse lubamise ja keelamise üle.  

Tänapäevane seksuaalsust puudutav sõnavara oli sel ajal aktiivses kujunemises. Näiteks mõisted hetero– ja homoseksuaalsus mõeldi  välja juba 1869. aastal. Esimene neist tähistas kõrvalekallet, kui naine või mees naudib vastassoost inimesega seksimist ka väljaspool penetreerivat vahekorda; teine aga kõrvalekallet tahta seksida samast soost inimesega. 1920ndate-1930ndate vahel aga võeti kasutusel mõiste “interseksuaalsus”, mille asemel on praegu kasutusel “intersoolisus”, mis tähendab erinevate sugude tunnustega keha.  

Eestis jõustus homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine 1935. aastal, kuid erinevate sihtrühmade diskrimineerimine jätkus just egueenika võidukäigu tuules.  

Eugeenika võidukäik 

Eesti Vabariigis oli seksuaalsus ja rassiline kuuluvus omavahel seotud, mis muudab vanamoelisena kõlava sõnapaari “eesti sugu” äkitselt üsna tähenduslikuks. 

Vabariigi alguskümnenditel valitses avalikkuses seksuaalvähemuste küsimuses teaduspõhised hoiakud. Vastukaaluks professor Hirschfeldi ideedele levisid toona maailmas ja Eestiski eugeenika pooldajate arusaamad. Eugeenika on ühtaegu rassipuhtuse õpetus, mille eesmärk on aretada inimesi füüsiliselt tugevateks ja terveteks. 

Hans Madissoni “Tõutervishoid ja rahva tulevik” (1935). Autor/allikas: Paris Pin-Yu Chen

Vähem pooldati negatiivset eugeenikat ehk steriliseerimist. Viimase eestkostjad arutlesid, kuidas kujundada Eesti rahvast terve ja tugev inimmass, kelle seas pole homoseksuaalseid inimesi, lastetuid, vaimselt haigeid ega füüsiliste puuetega inimesi. Siiski said steriliseerimismeelsed Pätsi aja lõpus 1937.–1939. aastatel võimule. Steriliseeritavate kategooriasse kuulusid pärilikult vaimuhaiged, nõdrameelsed, raskelt langetõbised ja pärilike defektidega inimesed, kui nad oma sugutungi tõttu võisid olla ohtlikud endale või ühiskonnale. Teatakse, et Eestis sundsteriliseeriti 37 naist ja neli meest. Võrdluseks Läti, kus sundsteriliseeriti 60 inimest.  

Võrreldes mitmete teiste riikidega jäi egueenika võidukäik Eestis üsna lühikeseks, kuid steriliseerimised jätkusid.  

Soovi korral vaata eugeenika kohta ka õppevideo:

A. Oinatski 

A. Oinatski oli  Eesti avalikkusele kõige esimene tuntud trans-inimene. Ta annab 1929. aastal Postimehele intervjuu, mille kõrval ilmub see siin kasutatud pilt. A. Oinatski portree ilmus 1929. aasta augustis mitmes ajalehes üle riigi, muu hulgas pealkirja all „Kas Adam või Eva? Saladuslik naineTartus“. 

Kusjuures tema kohta kasutati tol ajal mõlemat sõna, nii meesnaine kui naismees. Sensatsiooniuudisena kirjutati, et 27-aastane naine osutus 20-aastaseks noormeheks, „kes lapsest saadik on esinenud tütarlapsena, sellena on ta mitmel pool maal tegutsenud teenijatüdrukuna, kokana jne., ilma et keegi oleks märganud tema õiget sugu“ ning „ta hääl, riietus ja ülalpidamine olid naiselikud. Pealiskaudse vaatluse järele tunnistas ka kohtuarst ta naiseks. Tal oli ka mingi tõendav dokument naise nimele“.  

A. Oinatskist avaldatud foto Postimehes. Allikas: Vabamu/Kadri-Nikopensius

Sõdadevahelises Eestis võrreldi teda Euroopas tuntud trans-inimestega. Avalikkuse tähelepanu alla sattus ta pisivargustega. Oinatski nimega koos käib teadusartiklites läbi ka Hans Madissoni nimi, Tartu Ülikooli õppejõud, kohtuekspert ja eugeenik. Meditsiiniajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklis „Perversse sugukalduvusega isikuid” andis ta ülevaate kahest transsoolisest patsiendist, kellest üks oli Oinatski. Nagu natsid, pidas ka Madisson kõiki isikuid, kes kaldusid kõrvale ühiskonna soo- ja seksuaalnormidest, võimalikeks kurjategijateks. Ta kirjutas: „Perversne sugukalduvus on olulisi tegureid paljude kuritegevuses. Röövmõrvade, tapmiste ja seksuaalroimade korral omab perversne sugutung saatuslikku mõju.” 

Analüüsides Oinatskit, tõi Madisson välja tolle „harimatuse, väikese intelligentsuse ja vargale omase võltsimise ja petmise”. Vaatamata asjaolule, et Madisson leidis, et Oinatski ei sobi „hingeliseks analüüsiks”, kasutas ta Oinatski elu iga detaili, et kujutada seda vaimselt (ja füüsiliselt) grotesksena.  Madisson leidis, et Oinatski identiteet tuleneb alaväärsuskompleksist ja veel mitte väljakujunenud seksuaalsetest tungidest. Ta nägi Oinatskis siiski (mingit) potentsiaali, märkides, et kui too astuks naisega vahekorda, võiks see (mingil määral) tema identiteeti korrigeerida. Madisson ei piirdunud aga ainult Oinatski sügavalt eraeluliste faktide lahkamisega kirjasõnas, vaid röövis patsiendi privaatsuse lõplikult, kui pani oma artiklisse pildi alasti Oinatskist, tehes temast n-ö vaatamisväärsuse. 

Oinatski vahetas millalgi 1930. aastate teisel poolel oma nime, kuid mitte sugu. Ta esitles end edaspidi mehena, abiellus naisega, sai lapsed ning kolis teise linna. Nõukogude Eestis olevat ta elanud paarkümmend aastat täiesti seadusekuulekat elu. 

Oinatski lugu peegeldab valikuid, millega paljud transinimesed on ajaloos silmitsi seisnud ja teevad seda jätkuvalt – kas vaatamata raskustele vastu pidada või assimileeruda?  

Saksa okupatsioon 

1941. aastal algab Eestis Natsi-Saksamaa okupatsioon. Tagakiusatavate rühmad muutuvad. Natsid tapavad Eestis peamiselt juute ja romasid, homoseksuaalseid inimesi vähemalt Eestis süsteemselt ei mõrvata, samuti vaimuhaigeid.  Sõdadevahelise aja Tallinna ja Tartu vähesed transsoolised ja homoseksuaalsed inimesed, kelle elukäike on praegu uuritud, teiste hulgas Oinatski, elasid veel aastakümneid pärast II maailmasõda ega sattunud okupatsioonide ajal vangi.  

Nõukogude okupatsioon  

Nõukogude Liidus taaskriminaliseeris Stalin meeste homoseksuaalsed seksuaalaktid 1933. aastal, see säte kehtis ka okupeeritud Eestis. 

Nõukogude okupatsiooni taastamisega sai eugeenika kui teadus surmahoobi. Kuigi eugeenika muutus tabuteemaks, jätkus eugeeniline praktika ka Nõukogude ajal ja isegi palju intensiivsemalt. Hinnanguliselt steriliseeriti tol perioodil Eestis ca 1000 inimest. Seda tehti sageli teiste operatsioonide n-ö. kõrvalsaadusena. Valdavalt steriliseeriti vaimuhaigeid ja teatud sotsiaalse näidustusega inimesi (nt. prostituute, keda väidetavalt Nõukogude ühiskonnas polnudki). 

Alates 1961. aastast oli Nõukogude Eestis kriminaalkoodeksis järgmine säte:   

„§ 118 Pederastia, mille eest (1) karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani. (2) Pederastia eest vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut seisundit või teadvalt alla kaheksateistkümne aasta vanuse isikuga – karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani ühes väljasaatmisega kuni kolme aastani või ilma selleta.“   

ENSV Justiitsministeeriumi arhiivist leitud statistika põhjal aastatel karistati 1961–1989  homoseksuaalsuse paragrahvi alusel ühtekokku 159 meest.  

Samas tuleb arvestada, et ülekuulamise psühholoogilise surve all kaevati üksteise peale ja süüdistati pederastias sageli ekslikult, kuna ei teatud, et pederastia tähendab kriminaalkoodeksi mõistes ainult anaalvahekorda ja muud seksuaalsed tegevused, nagu masturbeerimine, suuseks jne, selle alla ei kuulu 

Kuna homoseksuaalsus oli nõukogude psühhiaatria seisukohalt haiguslik nähe, siis aeg-ajalt kasutati seda nagu teistegi vaimuhaiguste diagnoosi potentsiaalsete ja tegelike dissidentide vaigistamiseks.  

Kui rääkida Nõukogude ajal elanud inimestega, siis mäletatakse sageli mõnda samast soost paari, kes elas naabruskonnas. Kuna seadus kirjeldas homoseksuaalseid suhteid väga kitsalt ja ainult meestevahelised suhted olid keelatud, siis ilmselt ei leitud, et koos elav paar peaks vangi minema. See n-ö vaikiv aktsepteerimine ei tähenda, et samast soost paarid poleks saanud ülearust ebameeldivat tähelepanu. Enda homoseksuaalsue varjamiseks sõlmiti tihti ka fiktiivabielusid.  

Kuula või loe lähemalt Nõukogude okupatsioonist ja tagakiusamisest Levilast.

Esimehe lugu 

Esimees ehk Juhan Ojaste oli Nõukogude Eestis elanud II maailmasõja veteran, pereisa ja edukas kolhoosiesimees. Sõprade ja tuttavate seas Esimeheks kutsutud mees arreteeriti 1960. aastate keskpaiku kahtlustatuna homoseksuaalses tegevuses ja heideti seejärel Eestimaa Kommunistlikust Parteist välja.  Kaks aastat hiljem määrati talle sarnastel asjaoludel poolteist aastat vabadusekaotust. Ta kaotas oma ühiskondliku staatuse, pere, töö ja väärikuse, ta sai tööd vaid lihttöölisena. Kuid ühest küljest see teda ei morjendanud. Üsna ruttu  sai ta Tartu kohalikus geiringkonnas kurikuulsaks oma väljakutsuva käitumise poolest ja üsna avaliku geielu  elamise eest, trotsides valitsevaid norme ning kriminaalsüüdistust. 

Esimeest nähti langenud kommunistliku eesrindlasena, kellel olid n-ö moraalsest laostumisest hoolimata jäänud alles mõningad sõjakangelase seisusega kaasnevad privileegid ja eeldatavasti ka osaline kindlustunne, et midagi hullemat temaga ei tehta, sest karistus homoseksuaalse tegevuse eest oli juba kantud. Müüti toitis ka see, et ta oli varem parteisse kuulunud. Kas see talle hilisemas elus kasuks tuli või just vastupidi, on ebaselge. Omajagu kurikuulsust lisas kindlasti Ojaste keevaline iseloom, mis väljendus eriti juhtudel, kui asjad ei liikunud talle sobivas suunas. 

1990. aastal, kõigest aasta enne Eesti taasiseseisvumist ning homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist, Esimees suri oletatavasti sõjaväelasest meesprostituudi käe läbi.  

Kunstnik Jaanus Samma uuris Esimege lugu täpsemalt just kunsti kaudu. Uuri näituse kohta lähemalt siit. 

Jaanus Samma näitus Esimehest sümboliseerib kõiki neid inimesi, kelle seksuaalne identiteet oli nõukogude seaduse silmis kriminaalne ning kes olid eraelus sunnitud kasutama mitmeid allasurumis- ja kohanemismooduseid. Nende inimeste kohanemine peegeldab üsna ilmekalt laiemat sovetiaja toimetulekumustrit: sotsiaalse aktsepteerimise nimel oldi sunnitud valetama nii iseendale kui ka teistele. Selleks et ette kujutada, mis võib juhtuda inimese psüühikaga, kui tema intiimelu ja identiteet põhinevad pideval valel ja varjamisel, ei pea olema väljaõppinud hingeteadlane.  

Kasutatud allikad:

1. Vabamu näitus „Niisugustest“ LGBT-aktivismini”. Kuraator Rebeka Põldsam.
2. Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toimetajad: Rebeka Põldsam jt.
3. Heinaru, Ain. Geneetika. Tartu Ülikooli kirjastus. 2012.
4. Sajanditaguste kvääride elukäiku ümbritseb saladuseloor. Airika Harrik. 30.04.2020. ERR.
5. Transajaloo mustad peatükid ja nende järelelu nüüdisajal. Eha Emilia Oras. 16.05.2024. Müürileht.
6. Okupatsiooni järelelu. Katrin Kivimaa. 29.04.2016. Sirp.
7. Sõdadevahelises Eestis pulbitses omas ajas eesrindlik rahva tõuteadus. Andres Reimann. 24.07.2024. ERR.