Dokumentianalüüsi alused

Harjumus usaldada ainult õpikuid ja õpetaja sõnu või mehhaaniliselt korrata teiste inimeste sõnastusi ei aita Sul arendada kriitilise mõtlemise oskusi. Ainult oma vaimse ja uurimistegevuse käigus saab arendada oma loomingulist ja kognitiivset potentsiaali.

Ajaloodokumentide ja allikate tüpoloogiaid on erinevaid, kuid me ei lasku siinkohal liigsesse teoretiseerimisse ja pakume analüüsimiseks veidi lihtsustatud vormi. Esimestel etappidel uurija kogemuse saamiseks aitab see meetod Sul dokumentidega iseseisvalt töötada ja kujundada oma argumenteeritud arvamuse.

Siiski tuleb meeles pidada, et ajalooliste dokumentide faktid ei pruugi olla alati võrdsed tõeliste ajalooliste faktiga.

  • esiteks see kajastab vaid allika looja arvamust, 
  • teiseks ei anna allikas edasi tervikpilti, vaid ainult killukesi minevikust ning 
  • kolmandaks allika adekvaatne tõlgendus muutub koos ajastuse ja sotsiaalkultuurilise kontekstiga.

Sellegipoolest jääb ajalooallikate uurimine üheks peamiseks mineviku mõistmise viisiks ning uuringute kvaliteet sõltub nende analüüsi kvaliteedist.


Mis on primaarne (algallikas) ja mis on sekundaarne (teisene) allikas?

Samuti tasub mõista primaarsete ja sekundaarsete allikate erinevust. Ajaloouuringutes need mõisted on olulised, nii et kuidas neid siis ära tunda ja eristada.

Lühidalt võiks öelda, et primaarsed allikad pakuvad uusi andmeid ja sekundaarsed lihtsalt kommenteerivad või tõlgendavad olemasolevaid andmeid. Kuid erinevused primaarsete ja sekundaarsete allikate vahel ei ole alati ilmsed, sest primaarsete või sekundaarsete allikate määratlemisel olulist rolli mängib kontekst ja teaduslik uurimisvaldkond.


Dokumendi Analüüsi Vorm

Siinpool pakume Sulle iseseisva või klassitööks meie Dokumendi Analüüsi Vormi. Seda saab printida ja kasutada õppematerjalina klassiruumis.


Õpetaja jaoks!

Üheks ülesanneks õpilastele võib pakkuda luua oma dokumendianalüüsi vormi. Kusjuures antud vormi võib kasutada näitena. Sõltuvalt dokumendi tüübist küsimusi võib ka muuta ja täiendada. Samuti vormi võib eelnevalt täita mis tahes allika näitel ja näidata klassile. See aitab õpilastel mõista, kuidas täpsed ja üksikasjalikud vastused võiksid välja nägema.

Pidage meeles, et vormi täitmine on alles esimene samm dokumendi analüüsimisel. Analüüs on veelgi sügavam, kui õpilased saavad rühmas või individuaalselt oma ideid teistele selgitada ja ka teisi tõlgendusi kuulda. Pärast seda, kui õpilastel on olnud võimalus oma klassikaaslastega rühmades töötada ja oma ideid jagada, saavad nad oma vormidel olevad küsimused ja vastused üle vaadata ja vajadusel täiendada. Analüüsi tulemuste jagamine võib tekitada huvitavaid arutelusid dokumendi sõnumi ja tähenduse üle.

Meediaanalüüsi alused

Milleks üldse on vaja analüüsida meedias ilmunud artikleid? Vastus on lihtne: et arendada kriitilist mõtlemist ja saada paremini aru maailmas toimuvast.

Alljärgneva juhendi järgi saad tuvastada ja analüüsida kolme kõige levinumat artiklitüüpi: uudised, temaatilised artiklid (sh reportaažid, olemuslood jne) ja arvamuslood. Nii saab hõlpsasti kategoriseerida erinevaid artikleid, kui nad sobivad ühte järgmistest kategooriatest.


Esmalt uurime, mis on kolme peamise artiklitüübi omadused.

Uudislugu

Uudisteartiklid pakuvad lugejatele põhiteavet (kes, mida, kus, millal, miks ja kuidas) erinevate päevakajaliste sündmuste kohta. Tavaliselt nad on kirjutatud nn pahupidi püramiidina, kus teave on esitatud tähtsuse kahanevas järjekorras. Pahupidi püramiidi kasutatakse selleks, et lugejale huvi pakkuda ja tema tähelepanu lõpuni hoida.

Näiteks: Läti-Vene piirile tekkisid veokitest 20 kilomeetri pikkused järjekorrad | Välismaa | ERR


Temaatiline artikel

Temaatilised artiklid on üksikasjalikumad kui tavalised uudisteartiklid. See formaat pakub autorile suuremat vabadust kasutada kirjanduslikke jutuvestmise tehnikaid, mida sageli saadab ka visuaal: fotod, illustratsioonid või erinevat tüüpi graafika.

Näiteks: “Pealtnägija”: hambakliiniku audit jäi mitmeks aastaks Kõlvarti sahtlisse | Eesti | ERR



Arvamuslugu

Erinevalt kahest eelmisest formaadist, mis peaksid olema objektiivsed, võimaldavad arvamusartiklid autoril võtta valitud küsimuses või arutelus oma seisukoha. Tihti kirjutab neid keegi, kes ei ole elukutseline ajakirjanik, kuid keda peetakse siiski käsitletava teema eksperdiks (näiteks haridusreformist kirjutav õpetaja).

Näiteks: Martin Rajasalu: tehisaru pole enam mänguasi | Arvamus | ERR


Õpetajale ja/või iseseisvaks tööks klassiruumis

Kui klassis tehakse meediaanalüüsi, siis esmalt võiks õpilastele näidata erinevaid tüüpi näiteid ja paluda väikestes rühmades määrata iga artikli kategooria. Seejärel saab alustada arutelu selle üle, miks rühmad tegid just sellise valiku ja kuidas nad seda põhjendavad.


Allpool on loetelu toetavatest küsimustest, mis aitavad Sul analüüsida erinevat tüüpi artikleid. Vastavalt artikli tüübile saad valida, millistele küsimustele vastad.

Üldised küsimused (kõigile kolmele tüübile):

Tuvasta artikli tüüp (kas uudis, temaatiline artikel või arvamuslugu)?

Millised artikli omadused (artikli eesmärk, stiil, faktid, visuaalne materjal, vorm jne) aitasid Sul teha valiku?

Millist teavet annavad pealkiri ja järgmised tekstiplokid? Kui on olemas fotod või graafikud, siis millist teavet need annavad?

Mis on artikli põhiidee?

Mis on artikli toon (asjalik, irooniline, kriitiline jne)? Kuidas lausete ehitus, kirjeldused ja tsitaadid seda stiili ja tooni määratlevad?

Milliseid tõendeid ja fakte esitab autor artiklis? Kuidas tõendid toetavad autori järeldusi?

Kui tõhusalt autor oma tõendeid kasutab?


Küsimused temaatiliste artiklite kohta:

Millisesse konteksti artikkel asetatakse (reportaaž, intervjuu, ürituse kirjeldus jne)?

Milliseid detaile või tehnikaid kasutab autor olustiku ja oma loo süžee edasiandmiseks, et lugejad võiksid artikli olemust paremini mõista?

Milliseid visuaalseid lisamaterjale autor kasutab? Kuidas see aitab artikli põhiideed edasi anda?


Küsimused arvamusloole:

Kes on artikli autor ja milline on tema taust? Miks me võiksime tema arvamuse ära kuulata ja kuidas võib tema roll ühiskonnas või elukutse mõjutada tema poolt tehtud järeldusi?

Mis on artikli peamised argumendid?

Kas autori argumentatsioonis on nõrkusi või kallutatud suhtumist, nt ebapiisavad tõendid, liialdatud väited, liigne emotsionaalsus jne? Too näiteid.

Milliseid vastuargumente pakuksid ise autori põhiväidetele?


Kuidas edasi? Kuidas jätkata arutelu.

Kas see teema oli tähtis või ebaoluline minu või üldiselt meie ühiskonna jaoks?

Kuidas see võib mõjutada just minu elu?

Kust ma sain tõstetud küsimustele ka vastuseid või lisateavet?

Kui ma tahan teada ka vastupidist seisukohta, siis kust ma võiksin seda otsima?


Tööleht: pilved

Arutelus saab kasutada ka töölehe, mille abil saab määrata, millisesse kategooriasse antud artikkel kuulub ja analüüsida teksti sisu.

Ööülikooli loengud lastele

Paljude raadiokuulajate lemmiksaade Ööülikool otsis erinevatel aastaaegadel Eestimaa erinevatest nurkadest üles juba raadiost tuttavad õppejõud, kes jutustavad seekord kaamera ees eelkõige lastele mõeldud huvitavaid ja harivaid lugusid.

Esimesel rännakul leiavad lapsed Muhumaalt sumiseva õunapuu alt üles hobimesinik Hannes Praksi, kes räägib mesilaste imedemaailmast:

Järgmisena minnakse Kesk-Vigalasse, Velise jõe äärde, tallu, mida on suure armastusega Reemannide poolt üles ehitatud 19. sajandi esimesest poolest alates. Praegu on Lõo talu koduks vanaema Ainole ja onu Jaagule, ning maakoduks vanaema 11 lapselapsele ning nende järeltulijatele. Külalistega liitub japanoloog Alari Allik, kes toob noorte ellu mõiste taoism, koos kulgetakse läbi suve päeva ja öö.

Kolmandas osas sõidavad lapsed rongiga Aegviitu, kus lähevad matkale koos matemaatik Kristjan Korjusega, kes räägib looduse näidete varal isesarnasusest ja kuidas herneterast võib saada lõpmatus:

Neljandas osas käivad lapsed ringi Tartus, kus kirjanik Mikä Keränen näitab Supilinna vaatamisväärsusi, näitleja ja tõlkija Peeter Volkonski oma raamatukogu ning üheskoos musitseeritakse Silver Sepaga:

Kaanefotol kuvatõmmis Ööülikooli rännakute teise osa videost.

75 aastat märtsiküüditamisest

Tänavu 25.-28. märtsil möödus 75 aastat märtsiküüditamisest, mil nõukogude repressiivorganid viisid nelja päeva jooksul Eestist väevõimuga ära üle 20 000 inimese. Noorte Vabamu kutsus selle kurva sündmuse meenutamiseks kooliõpilasi Vabamusse kohtuma Siberisse küüditatutega, et kuulda nende isiklikke lugusid ja mõista inimsusevastaste kuritegude tõsidust. 

Jätkasime juba regulaarseks saanud üritustesarja, täiendades lugude jutustamist praktiliste töötubadega Siberis kasutusel olnud töövahenditega, mille võtsid oma isiklikest kogudest kaasa Murtud Rukkilille Ühingu liikmed. Noored said proovida töövahendeid, millega Siberis tehtli lambavillast lõnga, tehti jalanõude parandamiseks pigitraati ja jahvatati tangu. 

 “Meie vagunis olid sellised hästi hakkajad inimesed, kes panid kohe kõik tegutsema,” meenutas Malle Annus, kes küüditati 7aastaselt koos oma ema ja kahe noorema õega, mitu nädalat väldanud rongireisi detaile. “Ukse vastas oli keskel ahi ja teises küljes löödi põrandasse auk sisse, veeämbril põhi alt ära, käterätiga rõngas peale ja kuna ühel perel oli kaasas voodi reformpõhi, siis see pandi seina najale kaldu, tekk ümber, ja oligi käimla valmis!”

Eha Kaljuvee, kes küüditati väikese lapsena koos oma vanematega 25. märtsil 1949, näitas õpilastele käsiveskit, mille tegi tema isa Johannes Prost. Prost oli Eestis omal ajal kuulus kombainer, keda käisid kohalikud lehed ja raadiojaamad igal sügisel koduõuel intervjueerimas. Nõukogude rezhiim konfiskeeris esmalt kõik isa põllutööriistad ja saatis seejärel terve pere Siberisse. Tubli ja tugeva töömehena jätkas Johannes Prost ka Siberis töö rabamist, nii näiteks valmistaski ta ise käepärastest vahendidest – vana traktori kabiini plekist – käsiveski, mida kasutas terve küla. “Selle veski järele oli alati järjekord, alati koputas keegi ukse peale, et kas juba saab, ja ka kohalikud venelased kasutasid seda,” jutustab Eha viljajahvatajast, millest saab pikemalt lugeda siit.

Tiia Niinemaa näitas noortele, kuidas sai niidi ja tõrvatüki abil teha pigitraati, millega parandati jalanõusid – nimelt kandsid lapsed tollal talvel vilte, mis kippusid läbi kuluma ja lekkima, eriti siis, kui nendega palju mööda jääd liugu lasti (mida muidugi ei võinud vanematele öelda). Pigikiht muutis niidi veekindlaks ja sellega parandatud vildid pidasid veel tükk aega Siberi karmis talves vastu:

Enno Uibo oli üllatunud, et noored tundsid huvi eelkõige selle vastu, kuidas oli pärast küüditamist kodumaale tagasi tulla. Napilt alla neljase poisikesena koos perega Siberisse saadetud Enno tuli Eestisse tagasi ema-isata, koos hulga teiste alaealistega 1950ndate keskel, mil pärast Stanilini surma anti amnestia kõigile alla 16aastastele küüditatutele. Paraku oma koju ei saanudki Enno minna, sest tema kodumajast polnud alles muud kui tükike vundamenti:

Kõik kohtumisel osalenud õpilased kinnitasid kui ühest suust, et Siberisse küüditatute isiklike lugude kuulamine tekitas neis vastakaid tunded: korraga kurbust ja viha selle ebaõigluse pärast, mida meie rahvas on pidanud läbi elama, samas suurt tänutunnet, et elu vabas Eestis on turvaline, ning lootust, et inimesed saavad alati hakkama.

Üks kohtumisel osalenud õpilane võttis oma muljed kokku nii: “Allikal ning allikal on vahe. Ajalootunnis võib lugeda õpikust Nõukogude Liidu okupatsioonist, näha mõiste “küüditamine” lahtiseletust, kuulata õpetajat teemast rääkimas, kuid õppides elavast allikast – küüditamise läbielanud inimesesed – tekib emotsionaalne side. Faktid muutuvad lugudeks, küüditatute arv muutub paberi peal olevast arvust reaalseteks inimesteks, kellel on oma nägu, oma iseloom, oma elu. Oluline on mitte unustada küüditatuid ning nende lugusid. Samuti aitab kohtumine noorte perspektiivi muuta: aitab aru saada, kuivõrd hea on tänapäeva elu vabas Eestis.”

Teine õpilane kirjutas: “Kuigi see, mida küüditatud läbi elasid oli kohutav, oli kohtumine nendega väga meeldiv. Nad olid kõik väga armsad ja nende lood olid tõsiselt huvitavad. Sain paremini aru sellest, kuidas küüditamine päriselt toimus (öisel ajal, teekond võttis aega 2-4 nädalat ja tingimused olid kehvad). Lisaks sain teada et 1941 küüditamisel olid ohvriteks pigem haritlased, kultuuritegelased, poliitikud, aga 1949 need, kes ei olnud nõus kolhoosidega liituma või aitasid metsavendadel vastupanu osutada. Tundub küll loogiline, aga ma ei teadnud varem, et kahel küüditamisel nii selge vahe oli. Lisaks sain teada, et pärast Stalini surma hakati küüditatuid õigeks mõistma ning lastel lubati tagasi kodumaale minna. Arvasin, et Eestisse tulid tagasi vaid mõned üksikud.”

“Emotsioonid jagunesid kaheks: oli positiivset ja oli negatiivset,” võttis oma muljed kokku kolmas õpilane. “Osaliselt tundsin rõõmu ja tänulikkust, et olen saanud kasvada üles vabas Eestis. Samas tekitas nii palju kurbust, vastikust ja viha need jutud, mida rääkis meile vanem põlvkond oma lapsepõlvest. Kuna need inimesed, kellega me kohtusime, on osa viimasest põlvkonnast, kes on küüditamist kogenud ning olnud osa sellest, siis on oluline, et nad noorematele selle informatsiooni võimalikult realistlikult ja tõetruult edasi annaksid. Kui pole enam kedagi, kes otseselt küüditamisega seotud on, siis võib juhtuda, et see kaob mälestustesse ja me unustame kui jube see päriselt oli. Just mäletamise eesmärgil on sellised vestlused väga olulised.”

Põlvkondade kohtumise sari sai alguse 2023. aasta jaanuaris, mil Murtud Rukkilille Ühingu liikmed rääkisid esimest korda Vabamus kooliõpilastele oma Siberis kasvamise lugusid. Järgmistel kohtumistel oleme auditooriumist liikunud edasi “elava raamatukogu” formaadi juurde, kus õpilased vahetavad grupiti laudkondi. Nii saavad õpilased väiksemas ringis esitada rääkijatele küsimusi ning kordamööda käia muuseumi keldrikorrusel vaatamas küüditamisvaguni ekspositsiooni, et õpilastel tekiks kuuldud lugude põhjal ettekujutus, milline pikk sõit Siberisse küüdivagunis välja nägi.

Kuhu kõik naised jäid?

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamiseks ja Vabamu ajutise näituse “Välja ahju tagant! 150 aastat Eesti naisliikumiste ajalugu” viimase aruteluna kutsusime kõiki poliitikahuvilisi arutlema, kuhu naised poliitikas kaovad või miks nad sinna üldse ei tule.

Arutlemas oli esindajaid igalt poliitikatasandilt: Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraadid), riigikogu liige Hanah Lahe (Reformierakond) ja Saue vallavolikogu liige Diana Poudel (kandideeris Eesti 200 nimekirjas). Arutelu juhtis Noorte Vabamu tootejuht Ede Tamkivi.

Foto: Diana Poudel

Arutelu käigus tegime põikeid ajalukku, et mõista, kui palju on 150 aastaga naiste võrdsete võimaluste nimel ära tehtud, ent kui pikk maa on veel minna. Vaata arutelu videosalvestist NoVa FB-lehel.

1917. aasta autonoomia seaduse arutelul olevat Konstantin Päts Minni Kurs-Oleski ja Mari Raamoti kohta küsinud: „Miks need naised siin koosolekul viibivad?“ Nende kaitseks lausunud Lui Olesk, et ega siia ei tuldud looma riiki vaid meestele, vaid ka naistele. Päts leppis sellise selgitusega ja naised võisid jääda.

Kaks aastat hiljem loodud Asutavasse Kogusse naisi juba seitse: Marie Reisik Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast, Naisliidu juhatuse liige Johanna Päts vasaktsentristlikust Eesti Tööerakonnast ning Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk, Marie-Helene Aul, Emma Asson-Peterson ja Alma Anvelt-Ostra (hiljem Alma Ostra-Oinas) Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist. Asutavas Kogus oli kokku 120 saadikut, kokku käis aastaga sellest kogust läbi 173 inimest, sh 164 meest ja 9 naist.

Ajakirja Naiste Hääl 1926. aasta avasõna loob demokraatliku Eesti naise kuvandi: teadlik oma õigustest, teadlik ja otsustav kodu- või talumajapidamise küsimustes, sõnaõiguslik ka rahaküsimustes, riigi- ja rahvusmeelne, laste ja vanade eest hoolitsemisele orienteeritud, igatseb rahu, laia silmaringiga ja avatud maailmale. 

Sellest, kuidas naised 150 aasta jooksul Eestis demokraatlikku riiki ehitasid, saad lähemalt lugeda kursusel “Välja ahju tagant!”.

Hüppame aga ajas sada aastat edasi.

Staazhikas poliitik, endine minister ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles sügisel 2023 NoVa demokraatiapäeva arutelul: “Seal, kus on tõeline võrdsus, maksab mõistus. Seal, kus maksab toores jõud, kärkimine ja ülesõitmine, seal pole naistel midagi teha. Naised lähevad poliitikasse, et seal midagi konkreetset ära teha, mitte osaleda võimumängudes. Naistel ei ole aega oodata nii kaua, neil on nii palju muud teha.”

Nagu alati, on Lauristinil tuline õigus. Eesti elanikest on 52,4% naised (Statistikaameti andmetel elab Eestis 698 398 naist ja 633 426 meest), aga poliitikas on endiselt domineerivaks mehed.

Alustame inimesele kõige lähemast, kohalikust tasandist: Eestis on 79 kohalikku omavalitsust, Eesti suurimas omavalitsuses, Tallinna linnavolikogus, on 2024. aasta alguses 79 saadikust 21 naist (27%).

EV valitsuses on kaheksa mehe kõrval viis naist, riigikogu 101 saadikust on naisi 30, samas esindab eestit Euroopa Komisjonis volinikuna Kadri Simson ja seitsmest Eesti saadikust Euroopa Parlamendis on kaks naised.

Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand vaatas veebruari viimasel nädalal ETV programmi ja tegi selle põhjal lühikese sisukokkuvõtte: 

“Esmaspäeval arutlesid VÄLISILMAS kaks meest Ukraina üle.

Teisipäeval olid saates IMPULSS neli meest, kes arutlesid arstiabi üle, arstide läbipõlemise üle, töö- ja pereelu ühidamise üle jne. Ka näide läbipõlenud arstist oli mees.

Kolmapäeval oli ESIMESES STUUDIOS energeetiakadebatt, milles osalesid kuus meest.

Vaatasin ja mõtlesin – mis toimub? Kus on naised? On ju ammu teada, et ühiskonna küpsust näitab naiste kaasamine. Eestis on piisavalt naisi, kes on pädevad rääkima Ukraina sõjast, Eesti arstiabist, energeetikast ja kõigil teistel teemadel, mis on ühiskonnas olulised. Kus nad olid? Miks me ei näinud neid?

Aeg on vaadata peeglisse – nii ETV-l kui ka erakondadel kui ka naistel endil. Naised, kui meie ei tee midagi, siis ei juhtugi midagi.

Ma tean, sest olen seda ise kogenud, et naisi on meestest raskem saada esinema paneelidesse ja konverentsidele, ilmselt ka ETV saadetesse. Aga see ei ole võimatu. Pingutagem selle nimel, et pooled esinejatest oleksid naised! ETV-d tuleb tunnustada selle eest, et saatejuhtide seas on naised.

Müncheni küberjulgeoleku konverentsidel oli esimestel aastatel oli esinejate suhe meeste ja naiste vahel 5/50 – viie naisesineja kohta oli 50 meesesinejat. Küsisin korraldajatelt, kuidas nii – miks on esinejate seas ebaproportsionaalselt vähe naisi? Mulle vastati, et ongi väga vähe naisi (et mitte öelda, et üldse ei ole), kes on pädevad rääkima küberjulgeolekust. Ma ei olnud korraldajatega nõus ja saatsin neile nimekirja 25 naisest, kes olid/on pädevad ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Viis aastat hiljem toimus Müncheni küberjulgeoleku konverentsi raames päev, kus esinesid ainult naised. See oli minu kogemuses üks huvitavamaid ja asjalikumaid päevi. Minul oli au intervjueerida endist USA välisminister Madeleine Albrighti.”

Viimati mainitu lausus 2006. aastal Hillary Clintoni presidendikampaaniat toetades kuulsad sõnad: “Põrgus on eriline koht naistele, kes ei aita teisi naisi.” (There is a special place in hell for women who don’t help each other.) Paraku Clinton kaotas tookord ülinapilt Donald Trumpile just seetõttu, et naised ei soovinud tema poolt hääletada. Ehk teisisõnu: kui naised ise ei aita naisi, ei aita mehed neid ammugi mitte.

NoVa arutelul jõuti üheskoos mõnede praktiliste soovitusteni, mille Diana Poudel sõnastas järgnevalt:

🗣️ Ära karda sõna võtta ja ära lase end vaikima sundida.

👩‍🎓 Kui oled juba mingi positsiooni ühiskonnas saavutanud, siis julgusta ka teisi naisi ja paku neile võimalusi.

💡 Kui miski häirib, siis ära kurda (ainult) FB-s, vaid paku välja lahendusi neile, kes muutust saavad luua.

🎤 Kui sulle pakutakse võimalust esineda, siis ära tunne valehäbi ega pisenda enda teadmisi, vaid võta see väljakutse vastu ja aita naisi igas eluvaldkonnas nähtavamaks teha.

👩‍🚀 Julgusta noori tüdrukuid proovima erinevaid rolle ning sekku kohe kui näed, et keegi üritab peale suruda stereotüüpe, mis meie tütarde valikuid ja võimalusi väiksemaks teevad.

Fotol hetk Vabamu näituse “Välja ahju tagant!” avamiselt märtsis 2023, autor Kristi Sits.

In Memoriam Aleksei Navalnõi

Täna, 1. märtsil 2024 toimuvad Moskvas Aleksei Navalnõi matused. Venemaa kõige kuulsama opositsioonipoliitiku surma asjaolusid ja põhjuseid me veel ei tea. Võime ainult oletada, kas ta tapeti 16. veebruaril tahtlikult või oli see süstemaatilise ja aeglase piinamise tagajärg. Selle üle võib vaielda, pakkuda erinevaid argumente, kuid vähemalt ühes on paljud inimesed vabas maailmas ühel meelel – Venemaa president Vladimir Putin kannab täielikku vastutust oma peamise vastase Aleksei Navalnõi surma eest. 

Vabamu organisatsioon avaldab kaastunnet Aleksei Navalnõi perele ja toetajatele. Me mäletame, et poliitik külastas sageli Eestit ja rääkis alati suure austusega ja sümpaatiaga meie rahvast ja riigist. Ta imetles meid, et suutsime suurte loodusrikkusteta korruptsioonivabalt üles ehitada edukalt toimiva demokraatliku ühiskonna.

Samuti väljendame oma solidaarsust kõigi nendega nii Venemaal kui mujal, kes vaatamata jõhkratele repressioonidele leiavad jätkuvalt julgust rääkida tõtt ja võidelda oma õiguste eest.


Euroopa Parlamendi resolutsioon

29. veebruaril 2024 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, mille tekstis on otsesõnu öeldud, et Aleksei Navalnõi tapeti ning tema mõrva eest kannavad vastutust Venemaa võimud ja Venemaa president Vladimir Putin isiklikult.

Resolutsiooni toetas 506 saadikut, üheksa hääletas vastu ja veel 32 jäi erapooletuks.

Otsuse põhipunktid leiate siit.

24.02.2024. Tallinn. Meeleavaldus Venemaa agressiooni vastu Ukrainas. Sõja teine aastapäev. Venemaa saatkonna ees. Loo autor põletab ära oma sõjaväepileti. Foto: Eero Vabamägi / Postimees


Näitus #Vene Vastupanuvõitlejate Nägu

Eesti on oma vabaduse saavutanud ja suutnud seda hoida, kuid meie naaberriigis Venemaal on pimedad ajad tagasi. Võimu haaras terroristlik režiim, mis on mitte ainult reetlikult tunginud oma naabri territooriumile, vaid surub oma territooriumil julmalt maha kõik protestid ja kiusab taga teisitimõtlejaid. Vanglasse satuvad oma sõjavastaste tegude ja sõnade eest erinevad inimesed, ja need ei ole ainult poliitikud, vaid ka õpetajad, tudengid, kirjanikud ja pensionärid. Meie huvides on see, et vastupanuliikumine Venemaal oleks kasvav ja aktiivne, seega on vaja just nendest inimestest rääkida ka meil, et tunnustada nende kartmatust. Täna on meil kõigil üks ühine eesmärk – Ukraina võit sõjas. Usume, et igasugune sõjaline, informatsiooniline või vaimne vastupanu toob seda ainult lähemale.

Koos #Facesofrussianresistance algatusega ja vene poliit-emigratsiooni Reforum Space Tallinn kogukonnaga avasime paljude Eesti vastupanuvõitlejate jaoks sümboolses keldris näituse, mis jutustab 16 lugu vene poliitvangidest. Iga üksikjuhtum on traagiline, ent ka hirmust ülesaamise lugu. Ohverdades oma tervise, vabaduse ja isegi elu, ei jää need inimesed mitte ainult truuks oma südametunnistusele ja väärtustele, vaid päästavad oma tegudega ka oma kodumaa Venemaa au.


Solidaarsus

Üks traagilisema saatusega Eesti teisitimõtlejaid Jüri Kukk arreteeriti 1980. aasta märtsis ja mõisteti nõukogudevastases tegevuses süüdistatuna kaheks aastaks vangi. 1981. aaastal suri Jüri Kukk Vologda vanglahaiglas näljastreigi tagajärjel. Foto: Rahvusarhiiv

Solidaarsus ja koostöö Nõukogude Liidu poliitvangide vahel tekkis juba GULAGi vangilaagrites 1950ndate alguses, see suhtlus säilis ka pärast vabanemist. Alati tasub meenutada Nobeli preemia laureaati ja kuulsat Nõukogude dissidenti Aleksandr Solženitsõnit, kes siin Eestis, oma sõbra Arnold Susi talus, alustas tööd tuntud raamatu “Gulagi arhipelaag” kallal, kasutades teoses ka eesti poliitvangide mälestusi. 1970ndate algusest olid Eesti haritlaste mitteametlikud ringid tihedas sidemes Moskva inimõiguste kaitsjatega. 1972. aastal koostati Eesti dissidentide üks kõige olulisemaid tekste “Memorandum ÜRO Peaassambleele”, kus vabale maailmale tutvustati eestlaste peamist muret – riigi jätkuvat okupeerimist ning sellest tulenevat ohtu jääda oma kodumaal vähemuseks. Režiim vastas arreteerimiste ja repressioonidega, mis kulmineerusid Eestis 1975. aastal Sergei Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi, Artjom Juškevitši ning Arvo Varato kohtuprotsessiga. 

Seistes vastu julmale ja ebainimlikule valitsussüsteemile võitlesid venelane Andrei Sahharov, leedulanna Ona Lukauskaitė-Poškienė, ukrainlane Ivan Dzjuba, eestlased Enn Tarto, Mart Niklus, Jüri Kukk ja paljud teised teisitimõtlejad koos oma oleviku ja meie tuleviku eest. Nad võitlesid demokraatlike põhiväärtuste eest, mis ühendavad kõiki vabu inimesi maailmas: õigusriik, vabad ja ausad valimised, vabadus mõelda, rääkida, laulda, kirjutada, koguneda ja teha oma valikuid.

Dissidentlusest ja vaimsest vastupanuvõitlusest Eestis alates 1960. aastate lõpust kirjutab pikemalt ajaloolane Peeter Kaasik.

#Vabadus poliitvangidele!

Infosõja kaevikutes

Koostöös Demokraatia Akadeemiaga toimus 5. aprillil NoVa arutelu “Noored sõdurid infosõja kaevikutes”.

Arutelu juhatasid sisse Tallinna ülikooli sotsiaalmeedia teadurid, kes andsid ülevaate väärinfo levitamise võtetest tänases infoühiskonnas: milliseid tehnikaid kasutatakse publiku polariseerimiseks sotsiaalmeedias, millised on sõja kujutamisel kasutatavad propagandavõtted ning kuidas vältida netitrollide ja skämmerite võrku langemist.

Esimene grupp arutles teemadel:

  • Infosegadus: vale- ja disinformatsiooni levik
  • Kas filtrimullid on tõelised? 
  • Kajakambrid internetis
  • Propagandatehnikad, sh visuaalsed, nt sõjameemid
  • Mida üldse oodatakse sõda kujutavatelt piltidelt? Kuulsate sõjafotode näited
  • Mis on kaastundeväsimus? Kuidas iseennast emotsionaalselt ja psühholoogiliselt raskel ajal toetada?

Teine grupp arutles teemadel:

  • info üleküllus sotsiaalmeediamaastikul
  • igapäevased näited vale-, liba- ja disinformatsioonist
  • online-skämmerite ohvriks langemine
  • online-skämmerite vahelevõtmise meetmed
  • eksitava usaldusväärsuse tekitamine internetis
  • kuidas sellistest võrgustikest välja murda

Arutelu modereerisid TLU teadurid:

Jaana Davidjants on TLU Balti Filmi- ja Meediakooli külalisuurija. Oma doktoritöös keskendus ta sotsiaalmeedias leviva sõja- ja konfliktiaktivismi uurimisele Lähis-Ida ja Kaukasuse piirkonna näitel. Jaana on 15 aastat töötanud visuaalse kommunikatsiooni valdkonnas ning on eriti huvitatud piltide ja lugude jutustamise mõjust konflikti- ja kriisiolukorras. 

Foto: TLU

Patience Gombe on uurimisassistent Balti Filmi- ja Meediakoolis. Oma magistritöös keskendus ta valeinformatsiooni levitamisele sotsiaalmeediakanalites, ning eriti viisidele, kuidas skämmerid internetis endale usaldusväärset kuvandit luues pahaaimamatuid internetikasutajad ära kasutavad. Patience on 16 aastat töötanud erinevates valdkondades maailma eri paigus, sh televisioonis, sotsiaalmeedia- ja turundusvaldkonnas ning teda huvitan just see, kuidas meedia ühiskonda mõjutab ja muudab. 

Foto: Patience Gombe

Et olla aruteluks paremini valmis, soovitame lugeda artiklit noortest sisuloojatest, kes teadlikult või enese teadmata esinevad TikTokis infosõduritena

Aita vabatahtlikel puhastada Eesti inforuum propagandast: PropaStop

Vaata ka videotundi, milles Tartu ülikooli sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel ja doktorant Diana Poudel räägivad infosõjast kõikjal meie ümber:

Lisaks soovitame lugemiseks-kuulamiseks järgmisi materjale:

  1. Propaganda tööriistad:

Meediamanipulatsiooni käsiraamat

Mis võib juhtuda, kui internet ära kaob

Jagamismäng “Kõik võidavad”

Kuidas võita infosõda Venemaa vastu

Kuidas infosõjas ellu jääda

2. Arvamused/hoiakud vs teadmised/faktid:

Valeinfo toimib emotsioonide pinnalt

Kuidas mitte langeda valeinfo lõksu

Kuidas jõhker kallaletung Ukrainale rahuks jutustada

Vandenõukultuur “sotsiaalmeedia tõe” ajastul

Kuula Meedialooge

3. Sisuloojate ja sotsiaalmeedia võim

Sotsiaalmeedia võimendab valeinfot

Kuidas instagrammerid sõjast kasu lõikavad

Tiktokkerid kui uue ajastu infosõdalased

Ekstremismi ja vaenukõne levik TikTokis

Kuidas vene trollid kasutavad tsensuuri vältimiseks emotikone

Illustratsiooni genereeris OpenAI platvorm DALL-E2 korraldusele “a group of young people hiding from a myriad of information coming from the internet as a painting

Ideoloogiad: liberalism

Liberalism oma kaasaegsel kujul kujunes välja 17. sajandil, mil ühiskondliku lepingu teooria rajajad Thomas Hobbes ja John Locke avaldasid sel teemal mitu käsitlust. Just tänu neile alustas liberalism võidukäiku terves “läänemaailmas”, st Euroopas ja Põhja-Ameerikas. 19. sajandiks oli nii Ameerikas kui ka Prantsusmaal toimunud suur revolutsioon ning liberalism muutus maailmas dominantseks poliitiliseks ideoloogiaks. Antud kursusel toome välja mõned selle liikumise põhilised omadused, teooriad ja nimed.

Pilt: Flickr featherboa [CC BY-SA 2.0], illustration: Rebecca Bernbach Graves)


Individualism

Alustame individualismist, kõige tähtsamast liberalismi tunnusest. Tänases päevas tundub see enesestmõistetav, kuid kuni 17. sajandini ei olnud indiviidi roll ühiskondlikus elus eriti oluline; indiviidi huvid olid selgelt allutatud ühiskonna, monarhi või kogukonna huvidele.

Thomas Hobbes (1588-1679) oli esimene filosoof, kes iseloomustas ühiskondlikku korda kui üksikisikute vahelise kokkuleppe tulemust. Tema idee järgi algab korra ehitamine nn loomulikust või ürgsest seisundist, kus inimesed on permanentses omavahelises võitluses, mistõttu nad paratamatult kardavad üksteist. Seda seisundit nimetab Hobbes “kõikide sõjaks kõigi vastu”. Hobbes’i mõte oli selles, et sõdade vältimiseks ja ühiskondliku korra kehtestamiseks vajavad inimesed suverääni või valgustatud monarhi, kes juhiks inimeste elusid ja kaitseks neid.

John Locke (1632-1704) väitis, et inimesed on nõus andma valitsejale volitused valitsemiseks, kuid ainult väga konkreetsete ülesannete täitmiseks. Kui valitseja oma ülesandega toime ei tule, siis rahval jääb alati õigus seda valitsejat ka tagandada ja valida teine ja parem. Loomulikult rääkisid tol ajal filosoofid ikkagi ainult kõrgema klassi inimestest, nendest, kellel on eraomand ja kes (seetõttu) väärtustavad oma individuaalset vabadust. Seetõttu oli algne liberalism seotud eelkõige elitaarse või aristokraatliku mõtteviisiga.


Vabadus

Prantsuse filosoof Benjamin Constant (1767-1830) pakkus välja, et inimesed on alati tahtnud olla vabad, kuid moodsa aja inimesed tahavad olla vabad veidi teistmoodi. Vanasti prooviti vabadust saavutada teatud poliitilise ühenduse raames. Moodne vabadus on aga selline, kus igaühel on oma platvorm, oma vaimne ruum, milles igaüks meist on isiklikult vaba, ja see isiklik vabadus vajab teatud poliitilisi tingimusi.

Isaiah Berlin (1909-1997) nimetab seda tüüpi vabadust negatiivseks vabaduseks, see on olukord, milles ükski teiste inimeste poolt seatud piirang ei takista inimese tegevust. See vabadus on igasuguste piirangute vastand. Ja ses mõttes ei saa mitte keegi olla täiesti vaba, vabadus ei saa olla absoluutne. Selles kontekstis peame mõtlema eelkõige sellele, et keegi ei riivaks meie isiklikku vabadust. Positiivse vabaduse puhul püüame olla vabad koos teistega, tahame ühiselt tegutseda ja oma vabadust realiseerida.


Tolerantsus

Tung isikliku vabaduse poole pole liberalismi ainus omadus, kuid kindlasti üks olulisemaid. Kui igaüks meist on vaba tegema seda, mida ta tahab, siis me peame austama ka teiste inimeste vabadust. 17. sajandil teiste inimeste vabaduse all mõisteti eelkõige teisi religioosseid uskumusi. Hiljem see sallivuse või rahumeelse kooseksisteerimise põhimõtte levis juba usulistest erinevustest kaugemale. Liberalismi logika seisneb selles, et me peame kaitsma inimesi kõikides nende ilmingutes, sellel tingimusel, et need ilmingud ei sega kedagi teist.

Filosoof John Stuart Mill (1806-1873) väitis, et indiviid ei peaks vastutama ühiskonna ees, kui tema teod puudutavad ainult tema enda huve. Inimene peaks ühiskonnaga arvestama ainult siis, kui see puudutab kellegi teise huve. Selle loogika järgi ei saa keegi keelata teisel oma tervist kahjustamist: kui ma tahan elu nautida tervist kahjustaval viisil, siis kellelgi pole õigust seda keelata. Minu vabadus lõppeb alles alles selles punktis, kus algab teise inimese vabadus, ja tingimusel, et meie vabadused on üksteise suhtes vastuolus.


Pluralism

Veel üks oluline liberalismi tunnus on pluralismi kaitse. Kui oleme valmis tolereerima erinevate inimeste erinevaid ilminguid, siis me tunnistame inimeste õigus olla erinevad. Liberaalid usuvad, et mida suurem on mitmekesisus või pluralism, seda rohkem on meil võimalusi üksteiselt õppida, nii me saaksime end ka täiendada, selle tulemusel me võime luua midagi uut, olla kreatiivsed.

Kuid ometi…

Liberalismi paradoks:

Kui liberalism on mitmekesisuse poolt, siis kas liberalism on valmis lubama neid, kes liberalismi ei luba?


Poliitiline liberalism vs. majanduslik liberalism

John Locke’i liberalism on poliitiline liberalism. Ta põhiidee seisneb selles, et valitseja võib valitseda ainult valitsetavate nõusolekul, kusjuures kui valitseja ei täida oma ülesandeid hästi, siis rahval pole mitte ainult õigus, vaid isegi kohustus talle vastu hakata.

Sa küsid, et ülestõus on ju seadusevastane tegu!? Selle peale Locke oleks vastanud, et ei ole sellist seadust, mille järgi võim võib teha mida tahab.

Vastupanuõigus pandi esmakordselt kirja USA iseseisvusdeklaratsioonis 1776. aastal.

That whenever any Form of Government becomes destructive of these ends, it is the Right of the People to alter or to abolish it, and to institute new Government, laying its foundation on such principles and organizing its powers in such form, as to them shall seem most likely to effect their Safety and Happiness.

Prantsuse 1789. aasta Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsiooni artiklis 2 on samuti mainitud, et õigus rõhumisele vastu seista on üks inimese loomulikke ja võõrandamatuid õigusi koos õigusega vabadusele, omandile ja turvalisusele.


Teisel pool on majandusliku liberalismi doktriin, mis tekkis 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sarnaselt poliitilise liberalismiga siin põhirõhuasetus on üksikisikule. Selle algne mõtte seisnes selles, et oma huvide maksimeerimisel ja realiseerimiseks igaüks meist püüab käituda ratsionaalseks. Teisi me näeme pigem kui vahendeid või ressursse meie vajaduste rahuldamiseks. Selleks, et need teised tuleksid meile vastu, me peame neile midagi vastutasuks pakkuma.

Nagu ütles üks majandusliku liberalismi rajajaid Adam Smith, kui me tahame kaupa, näiteks, lihunikult või pagarilt, me ei pöördu tema nö headuse poole või ei oota, et ta halastaks meid. Kui me vajame midagi nende käest, siis me pöördume nende egoismile. Kõige olulisem ühiskondliku korra loomise ülesanne on lepitada omavahel erinevaid isekaid inimesi.

Inglise ja prantsuse liberaalide tolleaegse majanduspoliitika võib kokku võtta järgmisel kujul: Laissez-fair, mis prantsuse keelest otsetõlkes tähendab, las asjad juhtuvad ise, või veel lihtsam, hoia käed eemal ja ära puutu midagi. Turg kui loomulik struktuur (või nähtamatu käsi) ületab ise kõik takistused, kui selleks on loodud vajalikud tingimused. Valitseja peab turgu kaitsma ja säilitama ning vajadusel takistusi kõrvaldama.


Kaasaegne liberalism on keerulisem ja erineb klassikalist liberalismist

Alates 20. sajandi teisest poolest liberaalsed majandusteadlased juhivad tähelepanu sellele, et turg ei saa ilma erimeetmeteta puhtalt eksisteerida, turgu tuleb ikkagi kunstlikult toota ja toetada. Tänapäeval võimas riik mitte ainult kaitseb oma turgu vaenlaste eest, vaid oskab ka ise luua tingimused turgu kasvamiseks.

See tähendab, et erinevaid inimsuhete liike, mis varem ei olnud turu osaks, on nüüd võimalik muuta turuks. Näiteks, tervishoid või haridus. Miks arstid meid ravivad või miks õpetajad meid õpetavad? Majandusliku liberaali seisukoht on järgmine: arts ravib meid mitte missioonitundest, vaid sellepärast, et ta rahuldab olulise ühiskondliku nõudlust ja et ta saab selle eest adekvaatset tasu. Seda uut liberalismi hakati nimetama neoliberalismiks. Siin on oluline, et riik võimalikult vähe sekuks majandusse, see eeldab vaba turumajandust, õhukest riiki, madalaid makse, rahvusvahelist vabakaubandust ning finantssektori dereguleerimist, just nii sõnastas selle ideoloogia raamistiku selle tähtsamaid ideolooge Milton Friedman.


Neoliberalismi ohud

Läänemaailmas neoliberalismist sai domineeriv poliitiline ideoloogia. Ka Eestis. Valitsused nüüd loovad turutingimusi seal, kus ennem neid ei olnud. Inimesed realiseeruvad oma huve seni, kuni keegi neid ei takista. See tähendab, et oma huvide peale surumiseks inimesed on harjunud kasutada kõik nende käsutuses olevaid ressursse. Kas seaduslikult või ebaseaduslikult, see küsimus üksikindiviidi tihti ei huvita ega puuduta. See võib küll riike huve puudutada, kuid riikide valitsemise eest vastutavad sageli täpselt samad inimesed, kes proovivad kõigest jõust realiseerida oma huve. Ja nende huvides, et ressursside ümberjagamine oleks neile ka kasulik.

See ongi põhjus, miks maailmas suureneb ebavõrdsus. Teine probleem peitub selles, et üksikisikute huvide realiseerumine hakkab kummalisel kombel õõnestama ka sallivuse põhimõtet. Kui ma hoolin ainult enda huvidest, siis ühel hetkel võib mind teiste inimeste kohalolek minu ümber ärritada. Miks nad tulid minu vabadusi piirama? Miks ma peaksin seda taluma?

Majanduslikus liberalismis poliitiliste probleemide lahendamiseks inimesed ei pruugi tegutsema koos, poliitilise ühtsuse poole liikumine pigem takistab protsessi. Kõik see viib lõpuks tehnokraatiani. Veel üks liberalismi haigus. See on olukord, kus eksperdid hoiavad enda käes kõik olulised poliitilised positsioonid, kuid samal ajal igaüks nendest ei otsusta eriti midagi. Kõik need ohud õõnestavad usaldust liberaalse demokraatia idee vastu.


Kõige kiirem liberalismi test

Ajakiri Journal of Personality and Social Psychology avaldas psühholoogide uurimuse, milles leiti seose inimeste suhtumise ebatäiuslikesse geomeetrilistesse kujunditesse ja nende poliitiliste vaadete vahel. Sellel testil pole õiget ega vale vastust. Niisiis, kas oled liberaal või konservatiiv?

Kas see kujund on ring? Jah või Ei.

Oled otsustanud? Kui oled, siis vaatame, mida see ennustab sinusuguste suhtes.

Vastasid “jah”:

Oled liberaal. Teadlased on leidnud, et inimesed, kes suudavad seda kujundit ringina aktsepteerida, on tolerantsemad, kalduvad teisi aitama ja toetavad samasooliste abiellumiste ja pehmete narkootikumite legaliseerimist.

Vastasid “ei”:

Oled konservatiiv. Teadlaste sõnul inimesed, kes sellel joonisel olevat ringi ära ei tunne, peavad oluliseks, et riigil oleks tugev armee, ei meeldi illegaalsed immigrandid ning nad suhtuvad prostitutsiooni ja narkomaaniasse teravalt negatiivselt.

Võitlus naiste õiguste eest

2023. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinna sai postuumselt Jina Mahsa Amini ning Iraani naiste vabadusliikumine “Naised, Elu, Vabadus!”. Jina Mahsa Amini oli 22-aastane kurdi päritolu aktivist, kes arreteeriti Iraani pealinnas Terehranis 13. septembril 2022, kuna ta väidetavalt eiras näokatte kandmise nõuet. Ta suri ülekuulamisel saadud vigastuste tõttu kolm päeva hiljem haiglas. Tema surma järel tulid kümned tuhanded Iraani naised tänavatele meelt avaldama karmide hijabi-kandmise nõuete ja muude isikuvabaduste piiramiste vastu, mis omakorda tõi kaasa sadu inimohvreid.

Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola ütles novembri keskel oma kõnes parlamendi plenaaristungil, et Euroopa Parlament seisab võrdsuse, väärikuse ja vabaduste eest Iraanis. “Me seisame nende eest, kes isegi vanglas viibides hoiavad “Naised, Elu, Vabadus!”-liikumist elavana. Sahharovi auhinnaga tunnustame nende võitlust, kes on maksnud oma vabaduste eest kõige kallimat hinda.”

Sahharovi mõttevabaduse auhinnale olid tänavu Euroopa Parlamendi saadikute poolt nomineeritud kolm naiste õiguste eest võitlemise algatust kolmest riigist:

  1. – Jina Mahsa Amini ja “Naised, Elu, Vabadus!”-liikumine Iraanis;
  2. – Vilma Núñez de Escorcia ja Bishop Rolando José Álvarez Lagos Nicaraguast;
  3. – Naiste abordiõiguste eest võitlevad Justyna Wydrzyńska Poolast, Morena Herrera El Salvadorist ja Colleen McNicholas USAst.

Euroopa Parlament annab 50 000-eurost Sahharovi auhinda välja alates 1988. aastast tunnustamaks üksikisikuid või organisatsioone, kes on pühendunud inimõiguste ja põhivabaduste eest võitlemisele. Auhinda antakse välja nõukogude vastupanuvõitleja Andrei Sahharovi auks, kes oli noore termotuumafüüsikuna aidanud välja töötada vesinikupommi, kuid hiljem võitles isikuvabaduste eest Nõukogude Liidus, mistõttu võimud saatsid ta dissidendina asumisele, mille käigus ta pidas ka näljastreiki ja pandi haiglas sundtoitmisele.

Lühike ülevaade Andrei Sahharovi elust ja tegevusest

Eelmisel aastal tunnustati Sahharovi auhinnaga vaprat Ukraina rahvast. Varasemate aastate Sahharovi auhinna võitjatest on mitmed hiljem osutunud ka Nobeli rahupreemia laureaatideks, sh Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidi lõpetaja Nelson Mandela, Pakistani haridusaktivist Malala Yousafzai, Kongo arst Denis Mukwege ja Iraagi inimõiguslane Nadia Murad. Iraani naised on kahel korral saanud Nobeli rahupreemia: 2003 Shirin Ebadi, ja 2023. aastal Narges Mohammadi. 

28. novembril korraldas Noorte Vabamu koostöös Euroopa Parlamendi Eesti esindusega Vabamus arutelul rääkisid oma kogemustest Iraani naiste õiguste eest võitlemisel Iraani Toetusorganisatsiooni esindaja Mal Keshmiri ja Tallinna Ülikooli doktorant Sandra Peets.

Mal Keshmiri

Mal Keshmiri on sündinud ja kasvanud Iraanis, ja on isiklikult kogenud diskrimineerimist ja allasurumist erinevates eluetappides. Mahsa Amini surm septembris 2022 tõukas teda kodanikuaktivimismile. Hetkel õpib Mal Tallinna ülikoolis sotsioloogia doktorantuuris ning on Iraani Toetusorganisatsiooni asutaja ja kõneisik. Nende eesmärgiks on toetada ja tutvustada Eestis tegutseva Iraani kogukonna tegevusi, et nihutada kultuurideülese mõistmise piire ja eelkõige võidelda naiste õiguste eest.

Sandra Peets on ligi kümme aastat olnud Iraani vaatleja. Oma doktoritöö raames uurib ta pärsiakeelseid poliitilisi kõnesid ning huvitub ka laiemalt Iraani ja Lähis Ida ühiskondadest ja poliitikast. Igapäevaselt töötab ta akadeemilise kirjutamise ja rahvusvaheliste suhete õpetajana Audentese Rahvusvahelises koolis. Ta on rääkinud pikemalt Iraani naiste meeleavaldustest ja nende mõjust ühiskonnale Tallinna Ülikooli videoülekandes “Ekspert eetris”:

Avasõnadega tervitas meid Euroopa Parlamendi saadik, sotsiaaldemokraat Sven Mikser:

Kestlikkus keskkonnas

🌿 Mis: Noorte Keskkonnaühisuse korraldatud kaasav aruteluüritus, mis ootab noori koos ettevõtjatega arutlema selle üle, kuidas tarbida kestlikumalt.

Käsitleme teemat kolmest aspektist: energia tarbimine (Utilitas), toidu tarbimine (ResQ Club) ja pakendi disaini mõju tarbimisele (Eesti Pakendiringluse OÜ). 

Võimalus on kuulata ettekandeid ja osaleda töötoas, kus esinejatega koos päriselu probleeme lahendada. 

🌿 Kus: Vabamus, Toompea 8b, Tallinn

🌿 Millal: 16. novembril kell 15.00-17.30

🌿 Kellele: Noorte Keskkonnaühisuse üritusi korraldavad noored noortele. Seega teemad, mida käsitletakse, on valitud välja kuulajate eakaaslaste poolt, vaadates maailma nendega sarnase mätta otsast. Üritustesarja eesmärk on aidata noortel end kurssi viia suurte globaalsete väljakutsetega, anda päevakajalistele teemadele uus vaatenurk, ja kes teab, äkki seeläbi lahendada nii mõnigi probleem siin maamunal.

Ajakava:
15.00 – 15.10 ametlik algus ja üleskutse noortele (Mari-Liis Vaher)
15.15 – 15.35 I miniloeng Utilitas (Dabrel Prits)

15.35 – 15.45 küsimused esinejale
15.45 – 16.05 II miniloeng Eesti Pakendiringluse OÜ (Alder Harkmann)

16.05 – 16.15 küsimused esinejale
16.15 – 16.25 paus
16.25 – 16.45 III miniloeng ResQ Club (Ingemar Essenson)

16.45 – 16.55 küsimused esinejale
16.55 – 17.15 töötuba
17.15 – 17.30 töötoa kokkuvõte, tagasiside, lõppsõnad