Meediaanalüüsi alused

Milleks üldse on vaja analüüsida meedias ilmunud artikleid? Vastus on lihtne: et arendada kriitilist mõtlemist ja saada paremini aru maailmas toimuvast.

Alljärgneva juhendi järgi saad tuvastada ja analüüsida kolme kõige levinumat artiklitüüpi: uudised, temaatilised artiklid (sh reportaažid, olemuslood jne) ja arvamuslood. Nii saab hõlpsasti kategoriseerida erinevaid artikleid, kui nad sobivad ühte järgmistest kategooriatest.


Esmalt uurime, mis on kolme peamise artiklitüübi omadused.

Uudislugu

Uudisteartiklid pakuvad lugejatele põhiteavet (kes, mida, kus, millal, miks ja kuidas) erinevate päevakajaliste sündmuste kohta. Tavaliselt nad on kirjutatud nn pahupidi püramiidina, kus teave on esitatud tähtsuse kahanevas järjekorras. Pahupidi püramiidi kasutatakse selleks, et lugejale huvi pakkuda ja tema tähelepanu lõpuni hoida.

Näiteks: Läti-Vene piirile tekkisid veokitest 20 kilomeetri pikkused järjekorrad | Välismaa | ERR


Temaatiline artikel

Temaatilised artiklid on üksikasjalikumad kui tavalised uudisteartiklid. See formaat pakub autorile suuremat vabadust kasutada kirjanduslikke jutuvestmise tehnikaid, mida sageli saadab ka visuaal: fotod, illustratsioonid või erinevat tüüpi graafika.

Näiteks: “Pealtnägija”: hambakliiniku audit jäi mitmeks aastaks Kõlvarti sahtlisse | Eesti | ERR



Arvamuslugu

Erinevalt kahest eelmisest formaadist, mis peaksid olema objektiivsed, võimaldavad arvamusartiklid autoril võtta valitud küsimuses või arutelus oma seisukoha. Tihti kirjutab neid keegi, kes ei ole elukutseline ajakirjanik, kuid keda peetakse siiski käsitletava teema eksperdiks (näiteks haridusreformist kirjutav õpetaja).

Näiteks: Martin Rajasalu: tehisaru pole enam mänguasi | Arvamus | ERR


Õpetajale ja/või iseseisvaks tööks klassiruumis

Kui klassis tehakse meediaanalüüsi, siis esmalt võiks õpilastele näidata erinevaid tüüpi näiteid ja paluda väikestes rühmades määrata iga artikli kategooria. Seejärel saab alustada arutelu selle üle, miks rühmad tegid just sellise valiku ja kuidas nad seda põhjendavad.


Allpool on loetelu toetavatest küsimustest, mis aitavad Sul analüüsida erinevat tüüpi artikleid. Vastavalt artikli tüübile saad valida, millistele küsimustele vastad.

Üldised küsimused (kõigile kolmele tüübile):

Tuvasta artikli tüüp (kas uudis, temaatiline artikel või arvamuslugu)?

Millised artikli omadused (artikli eesmärk, stiil, faktid, visuaalne materjal, vorm jne) aitasid Sul teha valiku?

Millist teavet annavad pealkiri ja järgmised tekstiplokid? Kui on olemas fotod või graafikud, siis millist teavet need annavad?

Mis on artikli põhiidee?

Mis on artikli toon (asjalik, irooniline, kriitiline jne)? Kuidas lausete ehitus, kirjeldused ja tsitaadid seda stiili ja tooni määratlevad?

Milliseid tõendeid ja fakte esitab autor artiklis? Kuidas tõendid toetavad autori järeldusi?

Kui tõhusalt autor oma tõendeid kasutab?


Küsimused temaatiliste artiklite kohta:

Millisesse konteksti artikkel asetatakse (reportaaž, intervjuu, ürituse kirjeldus jne)?

Milliseid detaile või tehnikaid kasutab autor olustiku ja oma loo süžee edasiandmiseks, et lugejad võiksid artikli olemust paremini mõista?

Milliseid visuaalseid lisamaterjale autor kasutab? Kuidas see aitab artikli põhiideed edasi anda?


Küsimused arvamusloole:

Kes on artikli autor ja milline on tema taust? Miks me võiksime tema arvamuse ära kuulata ja kuidas võib tema roll ühiskonnas või elukutse mõjutada tema poolt tehtud järeldusi?

Mis on artikli peamised argumendid?

Kas autori argumentatsioonis on nõrkusi või kallutatud suhtumist, nt ebapiisavad tõendid, liialdatud väited, liigne emotsionaalsus jne? Too näiteid.

Milliseid vastuargumente pakuksid ise autori põhiväidetele?


Kuidas edasi? Kuidas jätkata arutelu.

Kas see teema oli tähtis või ebaoluline minu või üldiselt meie ühiskonna jaoks?

Kuidas see võib mõjutada just minu elu?

Kust ma sain tõstetud küsimustele ka vastuseid või lisateavet?

Kui ma tahan teada ka vastupidist seisukohta, siis kust ma võiksin seda otsima?


Tööleht: pilved

Arutelus saab kasutada ka töölehe, mille abil saab määrata, millisesse kategooriasse antud artikkel kuulub ja analüüsida teksti sisu.

75 aastat märtsiküüditamisest

Tänavu 25.-28. märtsil möödus 75 aastat märtsiküüditamisest, mil nõukogude repressiivorganid viisid nelja päeva jooksul Eestist väevõimuga ära üle 20 000 inimese. Noorte Vabamu kutsus selle kurva sündmuse meenutamiseks kooliõpilasi Vabamusse kohtuma Siberisse küüditatutega, et kuulda nende isiklikke lugusid ja mõista inimsusevastaste kuritegude tõsidust. 

Jätkasime juba regulaarseks saanud üritustesarja, täiendades lugude jutustamist praktiliste töötubadega Siberis kasutusel olnud töövahenditega, mille võtsid oma isiklikest kogudest kaasa Murtud Rukkilille Ühingu liikmed. Noored said proovida töövahendeid, millega Siberis tehtli lambavillast lõnga, tehti jalanõude parandamiseks pigitraati ja jahvatati tangu. 

 “Meie vagunis olid sellised hästi hakkajad inimesed, kes panid kohe kõik tegutsema,” meenutas Malle Annus, kes küüditati 7aastaselt koos oma ema ja kahe noorema õega, mitu nädalat väldanud rongireisi detaile. “Ukse vastas oli keskel ahi ja teises küljes löödi põrandasse auk sisse, veeämbril põhi alt ära, käterätiga rõngas peale ja kuna ühel perel oli kaasas voodi reformpõhi, siis see pandi seina najale kaldu, tekk ümber, ja oligi käimla valmis!”

Eha Kaljuvee, kes küüditati väikese lapsena koos oma vanematega 25. märtsil 1949, näitas õpilastele käsiveskit, mille tegi tema isa Johannes Prost. Prost oli Eestis omal ajal kuulus kombainer, keda käisid kohalikud lehed ja raadiojaamad igal sügisel koduõuel intervjueerimas. Nõukogude rezhiim konfiskeeris esmalt kõik isa põllutööriistad ja saatis seejärel terve pere Siberisse. Tubli ja tugeva töömehena jätkas Johannes Prost ka Siberis töö rabamist, nii näiteks valmistaski ta ise käepärastest vahendidest – vana traktori kabiini plekist – käsiveski, mida kasutas terve küla. “Selle veski järele oli alati järjekord, alati koputas keegi ukse peale, et kas juba saab, ja ka kohalikud venelased kasutasid seda,” jutustab Eha viljajahvatajast, millest saab pikemalt lugeda siit.

Tiia Niinemaa näitas noortele, kuidas sai niidi ja tõrvatüki abil teha pigitraati, millega parandati jalanõusid – nimelt kandsid lapsed tollal talvel vilte, mis kippusid läbi kuluma ja lekkima, eriti siis, kui nendega palju mööda jääd liugu lasti (mida muidugi ei võinud vanematele öelda). Pigikiht muutis niidi veekindlaks ja sellega parandatud vildid pidasid veel tükk aega Siberi karmis talves vastu:

Enno Uibo oli üllatunud, et noored tundsid huvi eelkõige selle vastu, kuidas oli pärast küüditamist kodumaale tagasi tulla. Napilt alla neljase poisikesena koos perega Siberisse saadetud Enno tuli Eestisse tagasi ema-isata, koos hulga teiste alaealistega 1950ndate keskel, mil pärast Stanilini surma anti amnestia kõigile alla 16aastastele küüditatutele. Paraku oma koju ei saanudki Enno minna, sest tema kodumajast polnud alles muud kui tükike vundamenti:

Kõik kohtumisel osalenud õpilased kinnitasid kui ühest suust, et Siberisse küüditatute isiklike lugude kuulamine tekitas neis vastakaid tunded: korraga kurbust ja viha selle ebaõigluse pärast, mida meie rahvas on pidanud läbi elama, samas suurt tänutunnet, et elu vabas Eestis on turvaline, ning lootust, et inimesed saavad alati hakkama.

Üks kohtumisel osalenud õpilane võttis oma muljed kokku nii: “Allikal ning allikal on vahe. Ajalootunnis võib lugeda õpikust Nõukogude Liidu okupatsioonist, näha mõiste “küüditamine” lahtiseletust, kuulata õpetajat teemast rääkimas, kuid õppides elavast allikast – küüditamise läbielanud inimesesed – tekib emotsionaalne side. Faktid muutuvad lugudeks, küüditatute arv muutub paberi peal olevast arvust reaalseteks inimesteks, kellel on oma nägu, oma iseloom, oma elu. Oluline on mitte unustada küüditatuid ning nende lugusid. Samuti aitab kohtumine noorte perspektiivi muuta: aitab aru saada, kuivõrd hea on tänapäeva elu vabas Eestis.”

Teine õpilane kirjutas: “Kuigi see, mida küüditatud läbi elasid oli kohutav, oli kohtumine nendega väga meeldiv. Nad olid kõik väga armsad ja nende lood olid tõsiselt huvitavad. Sain paremini aru sellest, kuidas küüditamine päriselt toimus (öisel ajal, teekond võttis aega 2-4 nädalat ja tingimused olid kehvad). Lisaks sain teada et 1941 küüditamisel olid ohvriteks pigem haritlased, kultuuritegelased, poliitikud, aga 1949 need, kes ei olnud nõus kolhoosidega liituma või aitasid metsavendadel vastupanu osutada. Tundub küll loogiline, aga ma ei teadnud varem, et kahel küüditamisel nii selge vahe oli. Lisaks sain teada, et pärast Stalini surma hakati küüditatuid õigeks mõistma ning lastel lubati tagasi kodumaale minna. Arvasin, et Eestisse tulid tagasi vaid mõned üksikud.”

“Emotsioonid jagunesid kaheks: oli positiivset ja oli negatiivset,” võttis oma muljed kokku kolmas õpilane. “Osaliselt tundsin rõõmu ja tänulikkust, et olen saanud kasvada üles vabas Eestis. Samas tekitas nii palju kurbust, vastikust ja viha need jutud, mida rääkis meile vanem põlvkond oma lapsepõlvest. Kuna need inimesed, kellega me kohtusime, on osa viimasest põlvkonnast, kes on küüditamist kogenud ning olnud osa sellest, siis on oluline, et nad noorematele selle informatsiooni võimalikult realistlikult ja tõetruult edasi annaksid. Kui pole enam kedagi, kes otseselt küüditamisega seotud on, siis võib juhtuda, et see kaob mälestustesse ja me unustame kui jube see päriselt oli. Just mäletamise eesmärgil on sellised vestlused väga olulised.”

Põlvkondade kohtumise sari sai alguse 2023. aasta jaanuaris, mil Murtud Rukkilille Ühingu liikmed rääkisid esimest korda Vabamus kooliõpilastele oma Siberis kasvamise lugusid. Järgmistel kohtumistel oleme auditooriumist liikunud edasi “elava raamatukogu” formaadi juurde, kus õpilased vahetavad grupiti laudkondi. Nii saavad õpilased väiksemas ringis esitada rääkijatele küsimusi ning kordamööda käia muuseumi keldrikorrusel vaatamas küüditamisvaguni ekspositsiooni, et õpilastel tekiks kuuldud lugude põhjal ettekujutus, milline pikk sõit Siberisse küüdivagunis välja nägi.

Kuhu kõik naised jäid?

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamiseks ja Vabamu ajutise näituse “Välja ahju tagant! 150 aastat Eesti naisliikumiste ajalugu” viimase aruteluna kutsusime kõiki poliitikahuvilisi arutlema, kuhu naised poliitikas kaovad või miks nad sinna üldse ei tule.

Arutlemas oli esindajaid igalt poliitikatasandilt: Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraadid), riigikogu liige Hanah Lahe (Reformierakond) ja Saue vallavolikogu liige Diana Poudel (kandideeris Eesti 200 nimekirjas). Arutelu juhtis Noorte Vabamu tootejuht Ede Tamkivi.

Foto: Diana Poudel

Arutelu käigus tegime põikeid ajalukku, et mõista, kui palju on 150 aastaga naiste võrdsete võimaluste nimel ära tehtud, ent kui pikk maa on veel minna. Vaata arutelu videosalvestist NoVa FB-lehel.

1917. aasta autonoomia seaduse arutelul olevat Konstantin Päts Minni Kurs-Oleski ja Mari Raamoti kohta küsinud: „Miks need naised siin koosolekul viibivad?“ Nende kaitseks lausunud Lui Olesk, et ega siia ei tuldud looma riiki vaid meestele, vaid ka naistele. Päts leppis sellise selgitusega ja naised võisid jääda.

Kaks aastat hiljem loodud Asutavasse Kogusse naisi juba seitse: Marie Reisik Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast, Naisliidu juhatuse liige Johanna Päts vasaktsentristlikust Eesti Tööerakonnast ning Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk, Marie-Helene Aul, Emma Asson-Peterson ja Alma Anvelt-Ostra (hiljem Alma Ostra-Oinas) Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist. Asutavas Kogus oli kokku 120 saadikut, kokku käis aastaga sellest kogust läbi 173 inimest, sh 164 meest ja 9 naist.

Ajakirja Naiste Hääl 1926. aasta avasõna loob demokraatliku Eesti naise kuvandi: teadlik oma õigustest, teadlik ja otsustav kodu- või talumajapidamise küsimustes, sõnaõiguslik ka rahaküsimustes, riigi- ja rahvusmeelne, laste ja vanade eest hoolitsemisele orienteeritud, igatseb rahu, laia silmaringiga ja avatud maailmale. 

Sellest, kuidas naised 150 aasta jooksul Eestis demokraatlikku riiki ehitasid, saad lähemalt lugeda kursusel “Välja ahju tagant!”.

Hüppame aga ajas sada aastat edasi.

Staazhikas poliitik, endine minister ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles sügisel 2023 NoVa demokraatiapäeva arutelul: “Seal, kus on tõeline võrdsus, maksab mõistus. Seal, kus maksab toores jõud, kärkimine ja ülesõitmine, seal pole naistel midagi teha. Naised lähevad poliitikasse, et seal midagi konkreetset ära teha, mitte osaleda võimumängudes. Naistel ei ole aega oodata nii kaua, neil on nii palju muud teha.”

Nagu alati, on Lauristinil tuline õigus. Eesti elanikest on 52,4% naised (Statistikaameti andmetel elab Eestis 698 398 naist ja 633 426 meest), aga poliitikas on endiselt domineerivaks mehed.

Alustame inimesele kõige lähemast, kohalikust tasandist: Eestis on 79 kohalikku omavalitsust, Eesti suurimas omavalitsuses, Tallinna linnavolikogus, on 2024. aasta alguses 79 saadikust 21 naist (27%).

EV valitsuses on kaheksa mehe kõrval viis naist, riigikogu 101 saadikust on naisi 30, samas esindab eestit Euroopa Komisjonis volinikuna Kadri Simson ja seitsmest Eesti saadikust Euroopa Parlamendis on kaks naised.

Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand vaatas veebruari viimasel nädalal ETV programmi ja tegi selle põhjal lühikese sisukokkuvõtte: 

“Esmaspäeval arutlesid VÄLISILMAS kaks meest Ukraina üle.

Teisipäeval olid saates IMPULSS neli meest, kes arutlesid arstiabi üle, arstide läbipõlemise üle, töö- ja pereelu ühidamise üle jne. Ka näide läbipõlenud arstist oli mees.

Kolmapäeval oli ESIMESES STUUDIOS energeetiakadebatt, milles osalesid kuus meest.

Vaatasin ja mõtlesin – mis toimub? Kus on naised? On ju ammu teada, et ühiskonna küpsust näitab naiste kaasamine. Eestis on piisavalt naisi, kes on pädevad rääkima Ukraina sõjast, Eesti arstiabist, energeetikast ja kõigil teistel teemadel, mis on ühiskonnas olulised. Kus nad olid? Miks me ei näinud neid?

Aeg on vaadata peeglisse – nii ETV-l kui ka erakondadel kui ka naistel endil. Naised, kui meie ei tee midagi, siis ei juhtugi midagi.

Ma tean, sest olen seda ise kogenud, et naisi on meestest raskem saada esinema paneelidesse ja konverentsidele, ilmselt ka ETV saadetesse. Aga see ei ole võimatu. Pingutagem selle nimel, et pooled esinejatest oleksid naised! ETV-d tuleb tunnustada selle eest, et saatejuhtide seas on naised.

Müncheni küberjulgeoleku konverentsidel oli esimestel aastatel oli esinejate suhe meeste ja naiste vahel 5/50 – viie naisesineja kohta oli 50 meesesinejat. Küsisin korraldajatelt, kuidas nii – miks on esinejate seas ebaproportsionaalselt vähe naisi? Mulle vastati, et ongi väga vähe naisi (et mitte öelda, et üldse ei ole), kes on pädevad rääkima küberjulgeolekust. Ma ei olnud korraldajatega nõus ja saatsin neile nimekirja 25 naisest, kes olid/on pädevad ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Viis aastat hiljem toimus Müncheni küberjulgeoleku konverentsi raames päev, kus esinesid ainult naised. See oli minu kogemuses üks huvitavamaid ja asjalikumaid päevi. Minul oli au intervjueerida endist USA välisminister Madeleine Albrighti.”

Viimati mainitu lausus 2006. aastal Hillary Clintoni presidendikampaaniat toetades kuulsad sõnad: “Põrgus on eriline koht naistele, kes ei aita teisi naisi.” (There is a special place in hell for women who don’t help each other.) Paraku Clinton kaotas tookord ülinapilt Donald Trumpile just seetõttu, et naised ei soovinud tema poolt hääletada. Ehk teisisõnu: kui naised ise ei aita naisi, ei aita mehed neid ammugi mitte.

NoVa arutelul jõuti üheskoos mõnede praktiliste soovitusteni, mille Diana Poudel sõnastas järgnevalt:

🗣️ Ära karda sõna võtta ja ära lase end vaikima sundida.

👩‍🎓 Kui oled juba mingi positsiooni ühiskonnas saavutanud, siis julgusta ka teisi naisi ja paku neile võimalusi.

💡 Kui miski häirib, siis ära kurda (ainult) FB-s, vaid paku välja lahendusi neile, kes muutust saavad luua.

🎤 Kui sulle pakutakse võimalust esineda, siis ära tunne valehäbi ega pisenda enda teadmisi, vaid võta see väljakutse vastu ja aita naisi igas eluvaldkonnas nähtavamaks teha.

👩‍🚀 Julgusta noori tüdrukuid proovima erinevaid rolle ning sekku kohe kui näed, et keegi üritab peale suruda stereotüüpe, mis meie tütarde valikuid ja võimalusi väiksemaks teevad.

Fotol hetk Vabamu näituse “Välja ahju tagant!” avamiselt märtsis 2023, autor Kristi Sits.