Holokaust Eestis

27. jaanuar on kuulutatud rahvusvaheliseks holokausti mälestuspäevaks, et austada miljoneid juute, kes hukati teise maailmasõja ajal Euroopas läbi viidud genotsiidis.

Eesti ajaloos on juutide jaoks ilmselt kaks kõige olulisemat hetke: kultuurautonoomia saamine 1925 ning “juudivabaks” kuulutamine 1942. aasta alguses. Võrreldes Eestis hukatud juutide numbreid naaberriikide omadega – nagu näha juuresolevalt Läti riigiarhiivist leitud teise maailmasõja ajal valminud kaardilt – võib tunduda, et Eesti juudid pääsesid üsna kergelt, tegelikult kaotas saksa okupatsiooni ajal elu iga neljas Eestis elanud juut, ülejäänud pidid siit põgenema või värvati nõukogude armeesse. Teadaolevalt jäi saksa okupatsiooni ajal Eesti territooriumil ellu kuni kaheksa juuti.

Üks neist oli Isidor Levin, kelle isiklik lugu on osa Vabamu püsinäitusest “Vabadusel ei ole piire”. Temal õnnestus ellu jääda tänu oma õppejõule Tartu Ülikoolist, Uku Masingule ja tema abikaasale Ehale, kes aitasid tal ennast varjata. Kahjuks ei läinud sama hästi teisel Levini-nimelisel eesti juudil (ei olnud omavahel sugulased), kelle lugu samuti Vabamu püsinäitus avab läbi tema lapsehoidja kirjade kodustele: Daisy hukati 1941. aastal 11aastasena koos teiste Pärnu juutidega

Juute on läbi aegade Eestis elanud suhteliselt vähe, kõige enam pärast II maailmasõda, mil nende arv küündis üle 5000, aga ometi on meil oma juudi muuseum, mis annab väga põhjaliku ülevaate juudi rahva ajaloost Eestis.

Ameerika Ühendriikides on juba algkoolis kooliprogrammis kohustusliku kirjanduse seas ka Anne Franki päevik, aga Eestis käitletakse holokausti kooliprogrammis põgusalt alles 9. klassis ühena paljudest maailma ajaloo teemadest.

Pakume holokausti teemal tunni läbi viimiseks välja mõned võimalikud aruteluteemad:

  • Kui te käsitlete ajalootunnis teemana genotsiidi, siis milliseid näiteid (õpikutes) tuuakse ja kas/kuidas seda teemat tundides arutatakse?
  • Kuidas eristada genotsiidi ja etnilist puhastust?
  • Vabamu muuseum loomise idee oli 2003. aastal just see, et ka järgmistele põlvedele on vaja rääkida Eesti okupatsioonidest, et säärased ajalookoledused mitte kunagi ei korduks. Ometi on jälle siinsamas meie lähedal Ukrainas sõda ning Iisraelis samuti sõda. Kas ja kuidas on arusaam inimsusevastastest kuritegudest nende sõdade kontekstis muutunud?
  • Mida me kõik eraldi ja koos saame teha, et rahvuse tõttu kedagi ei vihataks ega kiusataks?

Fotol eksponaat Eesti Juudi Muuseumist, mis kujutab Läti riigiarhiivist leitud teise maailmasõja ajal valminud kaarti, mis näitab, et esimese riigina Euroopas kuulutati Eesti “juudivabaks”.

Ideoloogiad: liberalism

Liberalism oma kaasaegsel kujul kujunes välja 17. sajandil, mil ühiskondliku lepingu teooria rajajad Thomas Hobbes ja John Locke avaldasid sel teemal mitu käsitlust. Just tänu neile alustas liberalism võidukäiku terves “läänemaailmas”, st Euroopas ja Põhja-Ameerikas. 19. sajandiks oli nii Ameerikas kui ka Prantsusmaal toimunud suur revolutsioon ning liberalism muutus maailmas dominantseks poliitiliseks ideoloogiaks. Antud kursusel toome välja mõned selle liikumise põhilised omadused, teooriad ja nimed.

Pilt: Flickr featherboa [CC BY-SA 2.0], illustration: Rebecca Bernbach Graves)


Individualism

Alustame individualismist, kõige tähtsamast liberalismi tunnusest. Tänases päevas tundub see enesestmõistetav, kuid kuni 17. sajandini ei olnud indiviidi roll ühiskondlikus elus eriti oluline; indiviidi huvid olid selgelt allutatud ühiskonna, monarhi või kogukonna huvidele.

Thomas Hobbes (1588-1679) oli esimene filosoof, kes iseloomustas ühiskondlikku korda kui üksikisikute vahelise kokkuleppe tulemust. Tema idee järgi algab korra ehitamine nn loomulikust või ürgsest seisundist, kus inimesed on permanentses omavahelises võitluses, mistõttu nad paratamatult kardavad üksteist. Seda seisundit nimetab Hobbes “kõikide sõjaks kõigi vastu”. Hobbes’i mõte oli selles, et sõdade vältimiseks ja ühiskondliku korra kehtestamiseks vajavad inimesed suverääni või valgustatud monarhi, kes juhiks inimeste elusid ja kaitseks neid.

John Locke (1632-1704) väitis, et inimesed on nõus andma valitsejale volitused valitsemiseks, kuid ainult väga konkreetsete ülesannete täitmiseks. Kui valitseja oma ülesandega toime ei tule, siis rahval jääb alati õigus seda valitsejat ka tagandada ja valida teine ja parem. Loomulikult rääkisid tol ajal filosoofid ikkagi ainult kõrgema klassi inimestest, nendest, kellel on eraomand ja kes (seetõttu) väärtustavad oma individuaalset vabadust. Seetõttu oli algne liberalism seotud eelkõige elitaarse või aristokraatliku mõtteviisiga.


Vabadus

Prantsuse filosoof Benjamin Constant (1767-1830) pakkus välja, et inimesed on alati tahtnud olla vabad, kuid moodsa aja inimesed tahavad olla vabad veidi teistmoodi. Vanasti prooviti vabadust saavutada teatud poliitilise ühenduse raames. Moodne vabadus on aga selline, kus igaühel on oma platvorm, oma vaimne ruum, milles igaüks meist on isiklikult vaba, ja see isiklik vabadus vajab teatud poliitilisi tingimusi.

Isaiah Berlin (1909-1997) nimetab seda tüüpi vabadust negatiivseks vabaduseks, see on olukord, milles ükski teiste inimeste poolt seatud piirang ei takista inimese tegevust. See vabadus on igasuguste piirangute vastand. Ja ses mõttes ei saa mitte keegi olla täiesti vaba, vabadus ei saa olla absoluutne. Selles kontekstis peame mõtlema eelkõige sellele, et keegi ei riivaks meie isiklikku vabadust. Positiivse vabaduse puhul püüame olla vabad koos teistega, tahame ühiselt tegutseda ja oma vabadust realiseerida.


Tolerantsus

Tung isikliku vabaduse poole pole liberalismi ainus omadus, kuid kindlasti üks olulisemaid. Kui igaüks meist on vaba tegema seda, mida ta tahab, siis me peame austama ka teiste inimeste vabadust. 17. sajandil teiste inimeste vabaduse all mõisteti eelkõige teisi religioosseid uskumusi. Hiljem see sallivuse või rahumeelse kooseksisteerimise põhimõtte levis juba usulistest erinevustest kaugemale. Liberalismi logika seisneb selles, et me peame kaitsma inimesi kõikides nende ilmingutes, sellel tingimusel, et need ilmingud ei sega kedagi teist.

Filosoof John Stuart Mill (1806-1873) väitis, et indiviid ei peaks vastutama ühiskonna ees, kui tema teod puudutavad ainult tema enda huve. Inimene peaks ühiskonnaga arvestama ainult siis, kui see puudutab kellegi teise huve. Selle loogika järgi ei saa keegi keelata teisel oma tervist kahjustamist: kui ma tahan elu nautida tervist kahjustaval viisil, siis kellelgi pole õigust seda keelata. Minu vabadus lõppeb alles alles selles punktis, kus algab teise inimese vabadus, ja tingimusel, et meie vabadused on üksteise suhtes vastuolus.


Pluralism

Veel üks oluline liberalismi tunnus on pluralismi kaitse. Kui oleme valmis tolereerima erinevate inimeste erinevaid ilminguid, siis me tunnistame inimeste õigus olla erinevad. Liberaalid usuvad, et mida suurem on mitmekesisus või pluralism, seda rohkem on meil võimalusi üksteiselt õppida, nii me saaksime end ka täiendada, selle tulemusel me võime luua midagi uut, olla kreatiivsed.

Kuid ometi…

Liberalismi paradoks:

Kui liberalism on mitmekesisuse poolt, siis kas liberalism on valmis lubama neid, kes liberalismi ei luba?


Poliitiline liberalism vs. majanduslik liberalism

John Locke’i liberalism on poliitiline liberalism. Ta põhiidee seisneb selles, et valitseja võib valitseda ainult valitsetavate nõusolekul, kusjuures kui valitseja ei täida oma ülesandeid hästi, siis rahval pole mitte ainult õigus, vaid isegi kohustus talle vastu hakata.

Sa küsid, et ülestõus on ju seadusevastane tegu!? Selle peale Locke oleks vastanud, et ei ole sellist seadust, mille järgi võim võib teha mida tahab.

Vastupanuõigus pandi esmakordselt kirja USA iseseisvusdeklaratsioonis 1776. aastal.

That whenever any Form of Government becomes destructive of these ends, it is the Right of the People to alter or to abolish it, and to institute new Government, laying its foundation on such principles and organizing its powers in such form, as to them shall seem most likely to effect their Safety and Happiness.

Prantsuse 1789. aasta Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsiooni artiklis 2 on samuti mainitud, et õigus rõhumisele vastu seista on üks inimese loomulikke ja võõrandamatuid õigusi koos õigusega vabadusele, omandile ja turvalisusele.


Teisel pool on majandusliku liberalismi doktriin, mis tekkis 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sarnaselt poliitilise liberalismiga siin põhirõhuasetus on üksikisikule. Selle algne mõtte seisnes selles, et oma huvide maksimeerimisel ja realiseerimiseks igaüks meist püüab käituda ratsionaalseks. Teisi me näeme pigem kui vahendeid või ressursse meie vajaduste rahuldamiseks. Selleks, et need teised tuleksid meile vastu, me peame neile midagi vastutasuks pakkuma.

Nagu ütles üks majandusliku liberalismi rajajaid Adam Smith, kui me tahame kaupa, näiteks, lihunikult või pagarilt, me ei pöördu tema nö headuse poole või ei oota, et ta halastaks meid. Kui me vajame midagi nende käest, siis me pöördume nende egoismile. Kõige olulisem ühiskondliku korra loomise ülesanne on lepitada omavahel erinevaid isekaid inimesi.

Inglise ja prantsuse liberaalide tolleaegse majanduspoliitika võib kokku võtta järgmisel kujul: Laissez-fair, mis prantsuse keelest otsetõlkes tähendab, las asjad juhtuvad ise, või veel lihtsam, hoia käed eemal ja ära puutu midagi. Turg kui loomulik struktuur (või nähtamatu käsi) ületab ise kõik takistused, kui selleks on loodud vajalikud tingimused. Valitseja peab turgu kaitsma ja säilitama ning vajadusel takistusi kõrvaldama.


Kaasaegne liberalism on keerulisem ja erineb klassikalist liberalismist

Alates 20. sajandi teisest poolest liberaalsed majandusteadlased juhivad tähelepanu sellele, et turg ei saa ilma erimeetmeteta puhtalt eksisteerida, turgu tuleb ikkagi kunstlikult toota ja toetada. Tänapäeval võimas riik mitte ainult kaitseb oma turgu vaenlaste eest, vaid oskab ka ise luua tingimused turgu kasvamiseks.

See tähendab, et erinevaid inimsuhete liike, mis varem ei olnud turu osaks, on nüüd võimalik muuta turuks. Näiteks, tervishoid või haridus. Miks arstid meid ravivad või miks õpetajad meid õpetavad? Majandusliku liberaali seisukoht on järgmine: arts ravib meid mitte missioonitundest, vaid sellepärast, et ta rahuldab olulise ühiskondliku nõudlust ja et ta saab selle eest adekvaatset tasu. Seda uut liberalismi hakati nimetama neoliberalismiks. Siin on oluline, et riik võimalikult vähe sekuks majandusse, see eeldab vaba turumajandust, õhukest riiki, madalaid makse, rahvusvahelist vabakaubandust ning finantssektori dereguleerimist, just nii sõnastas selle ideoloogia raamistiku selle tähtsamaid ideolooge Milton Friedman.


Neoliberalismi ohud

Läänemaailmas neoliberalismist sai domineeriv poliitiline ideoloogia. Ka Eestis. Valitsused nüüd loovad turutingimusi seal, kus ennem neid ei olnud. Inimesed realiseeruvad oma huve seni, kuni keegi neid ei takista. See tähendab, et oma huvide peale surumiseks inimesed on harjunud kasutada kõik nende käsutuses olevaid ressursse. Kas seaduslikult või ebaseaduslikult, see küsimus üksikindiviidi tihti ei huvita ega puuduta. See võib küll riike huve puudutada, kuid riikide valitsemise eest vastutavad sageli täpselt samad inimesed, kes proovivad kõigest jõust realiseerida oma huve. Ja nende huvides, et ressursside ümberjagamine oleks neile ka kasulik.

See ongi põhjus, miks maailmas suureneb ebavõrdsus. Teine probleem peitub selles, et üksikisikute huvide realiseerumine hakkab kummalisel kombel õõnestama ka sallivuse põhimõtet. Kui ma hoolin ainult enda huvidest, siis ühel hetkel võib mind teiste inimeste kohalolek minu ümber ärritada. Miks nad tulid minu vabadusi piirama? Miks ma peaksin seda taluma?

Majanduslikus liberalismis poliitiliste probleemide lahendamiseks inimesed ei pruugi tegutsema koos, poliitilise ühtsuse poole liikumine pigem takistab protsessi. Kõik see viib lõpuks tehnokraatiani. Veel üks liberalismi haigus. See on olukord, kus eksperdid hoiavad enda käes kõik olulised poliitilised positsioonid, kuid samal ajal igaüks nendest ei otsusta eriti midagi. Kõik need ohud õõnestavad usaldust liberaalse demokraatia idee vastu.


Kõige kiirem liberalismi test

Ajakiri Journal of Personality and Social Psychology avaldas psühholoogide uurimuse, milles leiti seose inimeste suhtumise ebatäiuslikesse geomeetrilistesse kujunditesse ja nende poliitiliste vaadete vahel. Sellel testil pole õiget ega vale vastust. Niisiis, kas oled liberaal või konservatiiv?

Kas see kujund on ring? Jah või Ei.

Oled otsustanud? Kui oled, siis vaatame, mida see ennustab sinusuguste suhtes.

Vastasid “jah”:

Oled liberaal. Teadlased on leidnud, et inimesed, kes suudavad seda kujundit ringina aktsepteerida, on tolerantsemad, kalduvad teisi aitama ja toetavad samasooliste abiellumiste ja pehmete narkootikumite legaliseerimist.

Vastasid “ei”:

Oled konservatiiv. Teadlaste sõnul inimesed, kes sellel joonisel olevat ringi ära ei tunne, peavad oluliseks, et riigil oleks tugev armee, ei meeldi illegaalsed immigrandid ning nad suhtuvad prostitutsiooni ja narkomaaniasse teravalt negatiivselt.

Põlvkondade kohtumised Vabamus

Vabamu kutsub kooliõpilasi muuseumi kohtuma Siberisse küüditatutega, et kuulda nende isiklikke lugusid ja mõista inimsusevastaste kuritegude tõsidust. Järgmine kohtumine Vabamus toimub juba 25. märtsil 2024 kell 13.00.

Sel korral proovime varem edukalt toimunud formaati täiendada veel nn meelte tuuriga ehk õpilased saavad giidi kaasabil nii kuulata, kombata kui ka nuusutada üht küüditamislugu. Lisaks eksponeerime küüditatute sümboolset koduakent, mida katvad kardinad on koos nende omanikega käinud ära Siberis ning naasnud kodumaale.

Kui sarja esimesel üritus oli üles ehitatud klassikalises loenguformaadis, kus Murtud Rukkilille Ühingu liikmed jagasid Vabamu konverentsisaali alal oma lugusid ning ekraanil näitasime illustratsiooniks fotosid Vabamu kogudest, siis järgmisel kohtumisel valisime juba personaalsema “elava raamatukogu”-formaadi, kus roteerisime 7-8 inimesega laudkondades õpilasi, kes said väiksemas ringis ka esitada rääkijatele küsimusi ning kordamööda käia muuseumi keldrikorrusel vaatamas küüditamisvaguni ekspositsiooni, mis võimendas kuuldud lugude põhjal tekkinud ettekujutust küüditamisest. Oli näha, et väiksemates gruppides olid nii õpilased kui represseeritud julgemad rääkima/küsima ja paljudel represseeritutel oli kaasa võetud ka isiklikke esemeid, mille abil oma juttu näitlikustada.  

Kõik Noorte Vabamu üritused on osalejatele tasuta, kuid kuna kohtade arv on piiratud, anna palun oma osalemisest märku siin

Tänavu jaanuaris ja märtsis toimusid Vabamus esimest korda noortele suunatud arutelud sarjast “Murtud rukkililled Siberi taigas” koostöös Murtud Rukkilille Ühinguga. Kahel kohtumisel oli Siberi-lugusid kuulamas klasside kaupa õpilasi Tamsalu, Kuusalu ja Tallinna koolidest.  

Noored said küüditatute endi suust kuulda lugusid, kuidas märtsis 1949 alanud pikal rongisõidul külmale maale meeleolu lauluga üleval hoiti, hiljem Siberis looduse karmis rütmis toimetati ja hakkama saadi ning et pärast Stalini surma lubati kõik alla 16-aastased tagasi kodumaale. 

“Nende inimeste lood tõid minus esile palju erinevaid emotsioone – kurbust, viha, pettumust,” kirjeldas hiljem üks üritusel viibinud õpilane. “Väga raske oli kuulata jutte inimeste nii rasketest üleelamistest. Mitte keegi ei tohiks olla sunnitud mitte kunagi midagi sellist läbi elama.” 

“Nad on seest väga tugevad inimesed, sest sellist asja üle elada ei kujutaks keegi meist ette,” muljetas teine õpilane. “See pani mind mõtlema, kui palju lihtsam on meie elu praegu võrreldes minevikus toimunud sündmustega. Tuleb väärtustada ja hinnata asju, mis muidu tunduvad meile pisiasjadena, kuid tegelikult on need elutähtsad. Näiteks see, et meil on katus pea kohal, meil on köetud toad, söök laual ning rahu majas.” 

“Vabamu arutelu teema puudutas mind väga südamelähedaselt,” lisas kolmas. “Minu vanem vanaisa, kes on tänaseks kahjuks surnud, elas läbi väga palju sarnast. Kui ta oli väike, võeti tema perelt ära raske tööga omandatud põllumaad ja ärid. Ema ja poeg küüditati ning isa lasti maha. Kokku küüditati teda kaks korda.” 
 

Tutvustame neid tugevaid inimesi, kes oma lugusid õpilastega jagasid: 

Anne-Elss küüditati 1949. aasta märtsis 10aastasena koos 5aastase vennaga Võndre talust Helme vallast. Isa oli selleks ajaks vangilaagris surnud ja ema viibis mujal. Et lapsed ei peaks üksi minema, tuli isapoolne tädi vabatahtlikult kaasa. Novosibirski oblastis Ordõnski rajooni ühes sovhoosis elati üle kõik siberiaastate raskused. Pärast Stalini surma tuli Anne-Ells koos venna ja naabripoisiga 1954.a septembris ilma saatjata kodumaale tagasi. Tädi jõudis tagasi alles 1957. aastal. Kodumaal asuti elama ema juures Avinurmes. Anne lõpetas Eestis keskkooli, Tartu Pedagoogilise kooli algklasside õpetajana ning kaugõppes ülikooli ja töötas seejärel vene keele ja saksa keele õpetajana. 

Hilma on sündinud 1936. aastal Venemaal Gatsina kandis eestlaste asumis. Sõjaeelsete repressioonide käigus tehti pere kulakuks. 1941. aastal, Leningradi blokaadi ajal küla põletati. Ema pani lapsed kelgu peale ja hakkas liikuma Eesti poole. Läbi hirmsate raskuste ja heade inimeste abiga jõuti Narva kanti. Sealt Järvamaale. Üks pere võttis nad kostile ja päästis lapsed surmasuust. 1942. aastal sakslased suunasid Venemaalt tulnud Soome, kus Hilma läks kooli. Pärast sõda nõudis vene valitsus need inimesed Soomelt tagasi. Eestis omandas Hilma Viljandi Pedagoogilises Koolis algklasside õpetaja kutse. Töötas Vara kandis algklasside, muusika, vene keele ja vajadusel mitme muu aine õpetajana. 

Anu küüditati viieaastaselt 25. märtsil Tallinnast koos ema, emapoolse vanaema ja kahe vennaga (6- ja 4aastased). Isa oli pärast sõda arreteeritud ja viibis vangilaagris. Elama satuti Krasnojarski lähedale väga vaesesse kolhoosi. 1956. aasta juunis saadeti 12aastane Anu ja aasta noorem vend kahekesi kodumaa poole teele. Kui nad isapoolsete sugulaste ukse taha jõudsid, arvas onu, et kotipoisid on kerjama tulnud ning kupatas nad minema. Vanaema pilk tabas siiski Anu näost midagi tuttavat ja nad kutsuti õnneks tagasi. Sugulaste juures viibiti kuu aega ja päeval, mil lapsed pidi lastekodusse saadetama, saabus vangilaagrist vabaks saanud isa ja võttis lapsed enda juurde elama. Anu on lõpetanud Tallinna 2. keskooli, õppinud kangruks ja pereinimesena töötanud Põdrangu sovhoosis. 

Milvi küüditati 25. märtsil koos ema ja 13aastase õega Vihula vallast Lahe külast. Samast külast küüditati ka nende kaks tädi ja vanaisa ning vanaema, meremehest isa oli juba 1939. aastal läinud välismaale. Pakkimiseks anti kaks tundi ja siis kamandati veoauto kasti. Ähmis peaga ei osanud nad suurt midagi kaasa pakkidagi. Väljasaatmisele kuulunud pered koguti esmalt Võsu vallamajja ja siis sõidutati Rakvere Alupere raudteele ning topiti loomavagunisse. Sõit tundmatusse algas kaks päeva hiljem ja kestis 11. aprillini.  

Abakanis laaditi kõik maha, sõidutati viletsate puupaatidega üle hirmlaia jõe. Rahvast oli seal 8 vagunitäit. Umbes keskelt tõmmati nöör läbi ja olidigi jaotatud Altaiski ja Beiski rajoonide vahel. Sealt hakkasid majandite juhid endale tööjõudu valima. Ikka kõigepealt tööjõulisi noori inimesi. Vanureid ja väikeste lastega naisi ei tahtnud esialgu keegi. Nii satutigi lõpuks Beiski rajooni Krasnoje Ozero vaesesse kolhoosi. Paar esimest aastat oli kohutavalt raske. Nende külas surid kõik vanemaealised ja üks seitsmekuune laps. Hiljem läks elu kergemaks. Venemaal ei tulnud Milvil õppimisest suurt midagi välja. Külakooli neli klassi oligi kõik ja tööle. 

Eestisse tuldi koos emaga 1956. aasta jõuludeks. Vanem õde abiellus Siberis ja sai oma abikaasa ja tütrega kodumaale aasta hiljem. Võsul lõpetas Milvi õhtukooli. 

1937. aastal sündinud Ahto ei ole küll Siberis käinud, kuid nende pere sai saksa sõjaväes olnud isa tõttu üsna palju räsida. Isa mobiliseeriti 1944. aasta alguses saksa sõjaväkke, kus langes septembris Porkuni lahingu ajal punavägede kätte vangi. Teda peeti kinni Volossovo vangilaagris, kuni saadeti aasta hiljem raske haiguse tõttu koju surema, kus imekombel siiski paranes. 

Teist korda arreteeriti isa 1952 kolhoosi korrale vastu hakkamise, maksude tasumata jätmise jms pärast. Pere vara konfiskeeriti ja nad tõsteti kodust välja. Sugulased võtsid pere kolm nooremat poega enda juurde elama. Ahto vahetas kooli ja oli kostil tuttavate peres. Ema otsis juhutöid erinevates kohtades. 1953. aastal pärast Stalini surma isa vabanes ning leidis töö ja elamisvõimalus Tartusse. Kõik neli poega omandasid kõrghariduse. 

Malle räägib õpilastele oma lugusid

Malle oli seitsmene, kui nende koju saabus tundmatu püssimees, ning paar päeva hiljem alustas ta ema, vanaema ja kahe väiksema õega Väike-Maarjast teekonda Siberisse. Rong oli rahvast pilgeni täis ja pika otsimise peale topiti neid 4. vagunisse. Viimane peatus ja mahalaadimine oli Abakanis, „orjaturg“ jõe ääres ja sattumine Altai rajooni Minusinski Tõulambakasvatuse sovhoosi. See oli väike vedamine, sest sovhoosides oli elu pisut kergem ja nälga nad ei tundnud. Ka kodumaalt saadetud pakid aitasid väga palju. 

Esimesel aastal lapsed kooli ei saanud. Omamoodi oli see ka hea, sest veidi keeleõpet suhtlemisel kohalike lastega kulus enne ära. Hiljem sai ta kuus ja pool aastat vene koolis käia. 

1956 vabanes isa Vorkuta vangilaagrist ja tuli pere juurde Siberisse. Vabaks saadi jaanuaris 1957 ja kodumaale tagasi jõuti kuu aega hiljem. Malle asus õppima Väike-Maarja Keskkoolis, mille lõpetamise järel jäi ülikooliuks siiski tema ees suletuks, kuna nende lend oli keeldunud järgimast üleskutset minna ühiselt kolhoosi tööle. Õnneks oli ka siis õpetajatest puudus ja nii sattus Malle asendama haigestunud õpetajat samas algkoolis, kuhu ta oleks ise pidanud 1949 sügisel minema esimesse klassi. Järgmisel aastal enam ülikooli astumiseks takistusi ei tehtud ning Mallest sai pärast TRÜ lõpetamist matemaatikaõpetaja Tamsalus – selles ametis töötas ta üle 40 aasta. 

Enno jagab oma lugu

Enno oli veel kolmene, kui tema perele märtsis 1949 järele tuldi. Isa oli võidelnud Vabadussõjas, pidanud talu ja vanem vend oli metsavend. Juba ühest „patust“ oleks piisanud. Kodutallu tuldi öösel kell neli, anti pakkimiseks kaks tundi aega, püssimehed seisid kõrval. Sõit küüdivagunis Siberisse Irkutski oblasti söekaevandusse võttis aega 18 päeva. Elukohaks hõredate seintega barakid, üle mõistuse raske töö, toidupuudus, külm – kõik tuli vanematel ja lastel üle elada. 

Kooli ei olnud. Õe ja venna haridustee lõppeski kodumaal saaduga. Aastad läksid. Vanemad kandsid hoolt, et Enno sai selgeks emakeeles lugemise-kirjutamise ja ka mõningase arvutamisoskuse. 1955. aastal saadeti viis last, sh kümnene Enno, kodumaa poole teele. Ümber tuli istuda Moskvas, siis jõuti Võrru ja sealt bussiga Mõnistesse sugulaste poole. Kooli võeti kohe teise klassi. Ülejäänud pere pääses Eestisse alles 1958. aasta augustis. 

Mare sündis 1954 jaanuaris Siberis 40º pakasega, isa oli sel ajal 300km kaugusel metsatööl. Üks eesti naine oli kolhoosist hobusega Mare ja tema ema haiglast 25km kauguselt elukohta toonud. 

Mare vanemad tutvusid taigas metsatöö barakis ja otsustasid luua oma pere. Nad olid olnud varateismelised, kui neid oma vanemate ja õe ning vennaga oma kodudest 14.06.1941 öösel loomavagunites tundmatusse viidi. Emaisa oli Jõhvis kriminaalpolitseinik, emaema Kodukaitses, isaisa Kadrina vallaametnik, isaema Neeruti kooliõpetaja. Kuu aega kestis sõit sihtkohta. Elukohaks sai Tomski oblast Vasjugani rajoon Maiski külanõukogu. Oma isasid ei näinud nad enam kunagi. Nad hukati aasta pärast Siberi vangilaagris. Äraviimised ja esimesed aastad olid hirmsad – nälg, lähedaste surm, teadmatus pereisade saatusest. Elus püsimine oli tõeline katsumus.  

1958 tuli teade, et nende pere võib minna kodumaale. 17 aastat oli vägivaldselt võetud nende elust: vanaema oli koju jõudes 60, ema ja isa 30, Mare 4, vend 3 ja õde 6kuune. Kodumaale jõudes selgus, et neil ei olnud kodu. Kallid sugulased aitasid igati, kuigi elu ei olnud neilegi kerge. Isal oli lõpetamisel kaugõppes Moskvas tehnikum ja ta sai tööle Hulja sovhoosi, ema põllutööle ja lõpuks sai pere väikese korteri. Elu läks edasi nagu kõigil teistelgi. 

Heino on kaasa võtnud ka isiklikke fotosid

Heino sattus küüdirongi kuuekuise imikuna. Vanaisa oli Kurvitsa vesiveski omanik ning isa töötas samas ettevõttes töölisena. 25. märtsi hommikul viidi kodust ära vanaema, ema, Heino ja tema nelja-aastane õde. Samal päeval küüditati eraldi ka vanaisa. Kodust ära olnud isa sai koduteel teada, et pere oli ära viidud. Pere sattus rongi, mis suundus Kaug-Itta Irkutski oblastisse. 18 päeva beebiga loomavagunis olid kohutavad. Kuidagi õnnestus lapse mähkmeid pesta, kuivatamiseks mähkis vanaema need endale ümber keha. Paraku mõjus see vanaema tervisele nii, et ta haigestus ja suri rongis. Elama satuti Tšerenhovo söekavandusse kirjeldamatult rasketesse tingimustesse. 

Kodumaale jäänud isa oli veendunud, et pere viidi ära põhjendamatult ning hakkas tegutsema selle nimel, et nad kodumaale tagasi saada. Isa oli 1944 sundmobiliseeritud nõukogude armeesse, haavata saanud ning pälvinud mingi medali. Kõik see julgustas pöörduma vastava taotlusega võimuorganite poole. Nii õnnestuski perel 1952 oktoobris kodumaale tagasi saada. Edasine elu kulges Mõniste kandis. 

*** 

Noorte Vabamu üritustesarjadest võib lugeda pikemalt nova.vabamu.ee õppimiskeskkonnast. Kui soovite tulla jagama enda lugu või kuulama teiste lugusid, kirjutage palun mulle: ede@vabamu.ee 

Artikkel on valminud väljaande Memento palvel