KGB (m)aja lugu: kommunismi kuriteod
Demokraatliku ühiskonna tunnuseks on inimõiguste ja vabaduste tagamine. Paraku on Eesti lähiajaloos perioode, kus inimõigused on jalgealla tallatud ning inimestel on puudunud võimalus enda tõekspidamiste eest seista. Tallinnas Pagari tänaval asuv kunagine KGB peakorter kõneleb sellest, kuidas totalitaarsed, inimvaenulikud režiimid kõrvaldavad oma vaenlasi halastamatult.
Ajaloolane Horst Möller on kirjutanud, et 20. sajandi Euroopas ei domineerinud enam positiivse värvinguga mälu, vaid pigem negatiivne: mälestuskohtadeks polnud enam vabadussambad ega paigad, kus võideldi vabaduse ja inimõiguste eest, vaid hoopis kohad, kus need õudsel viisil jalgade alla tallati. Mälestusmärgid pole enam ülemlaul sõjalistele võitudele või ajaloolisele hiilgusele. Vaid pigem kohad, kus mälestatakse kohutavaid kuritegusid. Tallinna vanalinnas Pagari tänaval asuv KGB kunagine peakorter on üks neist mälupaikadest.
1912. aastal valminud juugendstiilis Pagari 1 on ehitatud arhitekt Hans Schmidti projekti järgi elamu- ja ärihooneks. Enda elegantsuse ja uhke välisfassaadi poolest oli hoone Tallinna linnapildis pigem erandlik nähtus, kuid jõukam ühiskonnakiht sai endale taolist luksust lubada. Korterid olid avarad, ruumi kuni paarsada ruutmeetrit ning varustatud kõigi mugavustega. Päris kindlasti ei osanud Schmidt 1912. aastal ette kujutada, kui suurt rolli hakkab tema projekteeritud hoone järgmise sajandi jooksul mängima.
Lennart Meri
„Eestis toime pandud inimsusevastased kuriteod on osa Euroopa ajaloost, mis peab jääma ajalooks.“
Egil Aarvik
“Ükskõiksus kurjuse suhtes teeb meist kuriteokaaslased.”
Mõtle mälestusi kuulates ja lugedes järgmistele küsimustele:
- Milliseid meetodeid kasutati kinnipeetavate survestamiseks?
- Kirjelda mälestuste põhjal Pagari 1 hoones valitsenud õhkkonda?
- Kuidas eristuvad Nõukogude ülekuulamispraktikad 21. sajandi õigusriigi uurmisprotsessist
- Keda pidas Nõukogude võim kommunistliku režiimi vastaseks?
- Mida võisid tunda ja mõleda inimesed, keda peeti kinni KGB vangikongides?
- Miks on mälestused head ajalooallikad?
- Millised ohud kaasnevad mälestuste kasutamisel ajalooallikatena?
Mälestused KGB vangikongidest
Ageeda Paavel (südinud 1930) – kooliõpilane
Arreteeritud: 1946
Süüdistus: § 58-9, § 58-10 lg 1, § 58-11
Karistus: 10 aastat
Vabastatud: 1954
JUTA KURG (s 1929. a Tartus), kooliõpilane
Arreteeritud: 03.09.1945
Süüdistus: § 58-12 – mitteteatamine
Karistus: 5 aastat
Pagari tänava vanglas olin aasta lõpuni, natukene vähem kui 4 kuud. Võrreldes Tartu ja Pärnuga olid olmetingimused Pagaris mõnevõrra paremad. Kambrites oli veevärk, magati naridel, iga päev viidi jalutama 10-15 minutiks ja 10 päeva järel sauna. Mis aga Pagaris olemise talumatuks muutis, oli magamatus. Kord oli range. Hommikul kella 6st kuni 22ni õhtul ei tohtinud mitte istudeski silmi sulgeda, tukkumisest rääkimata. Seda järgis valvur tähelepanelikult. Ülekuulaamised olid aga ikka ainult öösel. Esimestel kuudel kuulati mind pidevalt üle. Mul ei olnud neile midagi rääkida, ma ei olnud ju oma isaga koos metsas. Igal ööl käis üks ja seesama jutt: kes olid organisatsioonis ja mida organiseeriti? Ja nii tüütuseni. Vahel lasti niisama tundide viisi istuda uurija kabinetis, peaasi, et ei saaks kambris magada. Magamatus olid küll väga kurnav. Novembris toodi Pagarisse ka minu ema. Seda ütles üks valvur, kelle hüüdnimeks oli “Lemmik” ja teda kohtasin hiljem juba Patareis, aga seal oli “Lemmik” juba vang. Kõrvalkambris olevate vangidega vestlesime ventilatsioonitoru kaudu. Rangele režiimile vaatamata nuputasime välja igasuguseid vigureid valvurite kiusamiseks ja seda selleks, et aega millegagi täita ja meeleolu üleval hoida. Teist korda olin Pagaris 1947. aastal. Miks – jäi arusaamatuks. Tol korral sattusin Pagaris ka kartsa. Pagaris võis rääkida ainult sosinal. Oli üks tatarlasest valvur, kes kogu aeg karjus “tshie, tsihe” isegi siis kui me ei rääkinudki, vaid ainult liigutasime suud. Siis me sidusime suud rätiga kinni, et teda veenda meie vaikimises. Seda loeti vangivalvuri provotseerimiseks ja mind pandi kartsa. Oli väga külm. Lavastasin enesetapu. Olin siis juba vana vang ja kõik vangide vigurid selged. See oli päris lõbus lugu ja õnnestus täielikult. Oli ikka paanika!”
Allikas: Saatusekaaslased. Eesti noored vabadusvõitluses 1944 – 1954. LK 117– 123
OLAF TAMMARK (s 1921. a Tartus – sur 2014), SS ohvitser, metsavend
Arreteeritud: 14. detsember 1945
Süüdistus: § 58-10, lg 1 – agitatsioon Nõukogude võimu vastu; § 59 -3- banditism
Karistus: 10 aastat
“Pagarisse jõudes pandi mind seisukappi, ma ei mäleta kui kauaks, aga ma arvan, et 10 päeva. Seisin seal raudus käsi. Ülekuulamised kestsid kaua – peksmine, ähvardamine, meelitamine, manipuleerimine – “tunnistage kõik üles, me hoolitseme selle eest, et teil saab olema väiksem karistus. KGB ülekuulajad kasutasid enamasti varjunimesid. Ülekuulamisel istusin käed raudus, et ei saaks vastupanu osutada. Mind kuulati üle 48 korda. Püüdsin korduvalt rõhutada, et olen saksa ohvitser, et saaks sõjavangilaagrisse. 1946. aastal viis uurija Petrov mind kurikuulsa Idel Jakobsoni kabinetti, kus olid nahaga üle tõmmatud nuudid. Pärast mõningat ülekuulamist rulliti mind suure punakas-pruuni pärsia vaiba sisse, niimoodi, et tagumik ja jalad jäid välja, ülejäänud keha koos peaga oli täielikult vaiba sisse rullitud. Mind hakati peksma. Minu karjumise ja valuoiged summutasid vaip ja raadio. Pärast mõningat peksmist valati minu pükste peale külma vett, et vältida veriste haavade teket, ent see peksmine oli kordades valusam, igat lööki oli tunda kõikjal mu kehas. Läbi vesiste pükste peksmine tekitas minu kehale suuri verevalumeid, sinikaid. Kogu mu alakeha oli paistes ja punane. Peksmine oli nii kõva, et sattusin vangla haiglasse. Üks naisarst, kelle hüüdnimeks Pagari ingel, andis mulle kahenädalase ülekuulamise vabastuse ja naril lamamise loa. Kusjuures ülekuulamise alguses pidi allkirjastama tõendi, et pole kasutatud mingeid survemeetodeid. Pärast ränkasid ülekuulamisi ja Pagari kuid, määrati mulle 10 aastat sunnitööd Kasahstani näljastepis. Hiljem sattusin vangilaagrisse ja sealt juba saksa kodanikku mängides 1954. aastal Lääne-Saksamaale. Juurdlesin enne vabaks saamist, mida ma vangilaagris õppisin ja arutlesin selle üle ühe kaasvangist poolakaga. Tema vastas, et vangilaagris sai talle lõplikult selgeks, Kui magus on üks on tükike leiba, kui oluline on üks hea sõber ja mis on tõeline vabadus. Nõustusin temaga täielikult.”
Allikas: Kirjutamata memuaare. Olaf Tammark. 03. Eetris Vikerraadios 06.12.1997.