Moodsa Euroopa ajaloo suurim pogromm

Ajavahemikul 1933–1945 toimus üks suurimaid katastroofe ja inimsusevastaseid kuritegusid ajaloos. Natsid tapsid kuus miljonit juuti, neist umbes 1,5 miljonit olid lapsed. Holokausti ajalugu ei piirdu ainult juutidega, repressioonide alla langesid ka mustlased, füüsilise ja vaimse puudega inimesed, seksuaalvähemused ja teised süütud ohvrid. Nagu kirjutab David Vseviov: „Holokaust on moodsa Euroopa ajaloo suurim pogromm, mille on inspireerinud ja korraldanud riigivõim. Sellisena on ta unikaalne nähtus Euroopa kultuuriruumis. Sellisena tuleb seda käsitleda.”

27. jaanuar on rahvusvaheline Holokausti mälestuspäev. Sel päeval 1945. aastal vabastati Poola Auschwitzi koonduslaagri vangid. Pealtnägijate kirjeldused ja fotod laagrist šokeerisid kogu maailma, sest nii suuri massihukkamisi pole inimkond veel näinud. Paljud imestavad, kuidas sellised jõledused said üldse juhtuda. Üks võimalik vastus on: samm-sammult. Nagu iga loo puhul, on vaja meeles pidada kronoloogia tähtsust. Kuulake Toronto ülikooli professorit ja holokaustiteadlast Doris Bergenit. Oma mõtisklustes toob ta välja holokausti 4 peamist etappi. Seda intervjuud saab vaadata siin või lugeda slaitidelt NoVa poolt tehtud kokkuvõttes.

---

Materjaliga tutvudes mõtle järgmistele küsimustele:

1. Kuidas veel võiks ajalugu õppida? Kuidas mõjutavad isiklikud lood, asjad ja mälestused meie arusaama ajaloolistest sündmustest?
2. Milliseid etappe holokausti ajaloost on tänapäeval kõige olulisem meeles pidada? Kuidas tagada, et see lugu ei ununeks kunagi?
3. Holokausti ja Milgrami eksperimendi kontekstis mõtle selle peale, miks kriitilisest mõtlemisest võiks saada 21. sajandi üks põhioskusi?
4. Milline oleks Sinu memoriaal või mälestusmärk sõdade, repressioonide ja diskrimineerimise ohvritele? Kas see peaks olema konkreetne kuju või hoopis midagi muud?

---

Holokaust Eestis

Enne Teist maailmasõda elas Eestis umbes 4400 juuti. Juutidele oli antud oma haridus- ja kultuurielu korraldamisel laialdane autonoomia, mis kaotati 1940. aasta suvel pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt. Lisaks küüditati 1941. aasta juunis Venemaale umbes 400 juuti. Pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist 1941. aasta suvel evakueerus Venemaale umbes 3000 juuti. Kodumaale jäänud tuhatkond juuti arreteeriti Saksa julgeolekupolitsei korraldusel 1941. aasta lõpuks ja hukati hiljemalt 1942. aasta alguses. Ainult üksikutel Eesti juutidel õnnestus end sõja lõpuni varjata.

Aastail 1942–1944 toodi Eestisse toona Saksa valduses olnud aladelt umbes 12 500 juuti. 1942. aasta sügisel jõudis Tšehhist ja Saksamaalt Tallinna lähedal asuvasse Raasiku raudteejaama üle 2000 juudi. Neist 1600 hukati juba saabumise päeval lähedal asunud Kalevi-Liiva polügoonil. Ülejäänud paigutati töölaagrisse. Viimaste seast elas sõja üle teadaolevalt 74 inimest.

Aastatel 1943–1944 deporteeriti Narva lähedal asunud Vaivara koonduslaagrisse sunnitööle umbes 10 000 juuti peamiselt Leedu ja Läti getodest. Ligi kolmandik neist hukkus ränkade tingimuste tõttu või saadeti töövõimetuna mujal asunud laagritesse, kus nad hukati. Teine kolmandik evakueeriti 1944. aasta augustis Saksamaale Stutthofi koonduslaagrisse. Ülejäänud langesid laagrite likvideerimisel massimõrvade ohvriks, millest õnnestus pääseda vaid umbes sajal juudil.

1944. aasta juunis suunati Prantsusmaalt Drancy transit laagrist Tallinna veel umbes 300 meest, kellest 34 ellujäänut evakueeriti sama aasta septembris Saksamaale. Kokku tapeti või suri Eestis Saksa okupatsiooni ajal 7500–7800 juuti.

---

Vabamu muuseumi eksponaatides ja arhiivides on praegu hoiul 30 Daisy Levini kirja ja fotot. 1941. aasta novembri alguses tapeti Pärnu sünagoogis 33 juudi last. Daisy Levin oli üks neist. Daisy Levini looga saad lähemalt tutvuda siin.

---

Klooga laager

Foto: Klooga laagri värav sildiga „O.T. Betriebe Klooga”. Klooga töölaager allus sõjamajanduslikule organisatsioonile „Todt“. September 1944. Rahvusarhiiv

Harjumaal Kloogal asunud töölaager kuulus Vaivara koonduslaagri võrgustikku, olles neist üks suuremaid, ja eksisteeris kõige kauem, septembrist 1943 kuni 19. septembrini 1944. Vangide arv püsis Kloogal 1800–2100 piires. Laagrist võis läbi käia ligikaudu 3000 juuti, ja nende hulgas oli rohkem naisi kui mehi. Erinevalt muudest Vaivara võrgustiku laagritest elasid vangid Kloogal kivihoonetes, milles oli sees ka veevärk. Laagri territooriumil asus vangide haigla, kus töötasid vangidest arstid. Vange rakendati peamiselt sõjamajanduslikult olulises puidu- ja betoonitööstuses. Laagri likvideerimisel 19. septembril 1944 korraldati Kloogal evakueerimata jäänud juutide massimõrv. Hukatute arvuks on hinnatud 1800–2000. Ametlikel andmetel jäi massimõrvas ellu 108 juuti. Rohkem infot holokaustist Eestis ja Klooga laagrist leiab siit.

---

Mälestused Klooga tapatalgudest

Benjamin Anolik. Mälu missioon. Tallinn 2005, 34–35.

“Jõudsime barakini. Näis, et sakslased jälitavad meid, et veel üks silmapilk ja kuuleme laskusid. Läksime maja viimasele korrusele, ronisime naridele ja katsime end patjadega. All kõlasid lasud, siis saabus vaikus. Kumisev vaikus. Kui mõne tunni pärast aknast välja piilusime, nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Üks meie hulgast läks luurele. Tagasi tulnud, ütles ta, et hoones ja õuel on palju laipu. Selgus, et viimast gruppi ei jõudnud sakslased metsa viia, vaid lasid kohapeal maha.”

Mendel Balberyszki. Stronger than Iron. The Destruction of Vilna Jewry 1941–1945: An Eyewitness Account. Jerusalem 2010, 313-314. Mendel Balberyzski oli üks nendest, kes pääses Klooga veresaunast. Ta meenutab:

“Laskmine kestis lühikest aega ja lõppes siis. Ma surusin oma poja oma südame ligi viisil, nagu olin teinud esimesel ööl rongis, kui me sõitsime Paneriaist läbi. Kas see peaks olema meie lõpp? Ei läinud kaua, kui tulid sakslased ja viisid maas istuvate vangide hulgast ära kakskümmend viis meest. Varsti pärast seda oli kuulda uuesti laskmist ning enam ei olnud mingit kahtlust, mis toimub. Sakslased tapsid laagris kinnipeetavaid.” Tõlge inglise keelest.

---

---

Milgrami eksperiment

---