Vabamu näitus “Miks Eesti? 30 aastaga Eesti NSV-st e-Eestiks” võtab meie digiriigi loo kompaktselt kokku.

Näitusega tahab Vabamu näidata noortele, et sellises riigis nagu Eesti, kus on nii vähe piiranguid ja nii palju võimalusi, võib igaühest saada tuleviku digigeenius. Need, kes on Eesti digihüppe ise läbi elanud, saavad näitusel meenutada, milliseid seadmeid on viimase 30 aasta jooksul kasutatud ning kuidas on ühest tavalisest põllumajandusriigist saanud kaasaegne e-riik.

Vabamu näitust saab külastada üksi, sõpradega, perega, klassiga või töökollektiiviga kuni 2022 aasta lõpuni. Kui Sul aga ei ole mingil põhjusel võimalust ise näitust külastada, siis allpool saad ülevaate e-Eesti olulisematest arenguetappidest sündmuste ajalises järjekorras.

---

Muuseumi külla kasvõi läbi telekanali ja kuidas jutustada Eesti edulugu

---

Kaugelt vaadates paistab muru rohelisem. e-Eesti edulugu müüb

Välismeedias ilmub sageli imetlevaid lugusid Eesti digieduloost, mida siin elades võetakse sageli liigagi enesest mõistetavana.

---

Ja Vabamu näitusest ka!

---

1 osa. “Tiigrihüppe”

Suur osa neist, kes hiljem Eesti e-riigile aluse panid, olid ühel või teisel moel 1980ndate arvutiklasside kasvandikud. Nad olid leiutajad, kes tahtsid asju ise proovida ja ise teha. Tähtis on, et neil ka lubati seda teha. Leidus koole, kus õpetajad andsid lastele arvutiklassi võtme ja lubasid neil seal ööd ja päevad olla, seda ise direktori eest varjates.

Arvutitega alguses mängiti, üsna varsti kirjutati aga juba ise mänge. Keegi võttis tükkideks lahti Apple’i kaasasutaja Steve Wozniaki kirjutatud operatsioonisüsteemi ning tegi selle mõnes kohas kümme korda kiiremaks. Keegi teine kujundas ja trükkis Jukudel poolpõrandaalust ja juhtkonna suhtes kriitilist koolilehte. Mitmes kohas pandi püsti lausa arvutiseeritud „tööstused“ Soome televisooni telekavade automaatseks mahalugemiseks ja Eestis levitamiseks. Nii oli arvutitel mängida ilmselt ka oma roll Lääne kultuurimõjude Eestisse vahendamisel.

Kui Eesti 1990ndate alguses taas vabaks riigiks sai ja piirid avanesid, algas kiire liikumine Läände. Või õigupoolest: algas kiire Lääne toomine Eestisse. Üksteise järel tekkisid arvutifirmad, mis hakkasid Eestisse vahendama nii arvuteid kui ka tarkvara. Arvuteid saabus Eestisse ka humanitaarabina Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja mujaltki.

Tekkisid esimesed arvutiklassid ning arvutid muutusid ka kontorites töövahenditeks. Tahtmist oli palju, aga oskusi vähestel ja need vähesed olid suures hinnas. Näiteks on üks Eesti hinnatud IT-spetsialist meenutanud, et kõndis Tallinnas mööda tänavat, vaatas ühest aknast sisse ja nägi kontorit, kus olid arvutid laual. Pikemalt mõtlemata astus ta sisse ja küsis tööd, mille ta kohe ka sai.

Arvutitega koos arenes Eestis internet. Esimene püsiühendus Eesti ja muu maailma vahel käivitus Avatud Eesti Fondi toel 1992. aastal, kui Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi ja Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli vahel pandi tööle 64 kbit/s satelliidiühendus. Aegamisi jõudis internet ka koolidesse, paljud õpilased said endale e-aadressid ja tekkis võimalus suhelda omavahel nii Eesti sees kui ka Eestist väljaspool, näiteks leida üles välismaal elavaid sugulasi. Eesti oli järsku saanud suuremaks ja avatumaks riigiks.

„Kuna kõigi Eesti keskkoolide lennus on kokku keskeltläbi 17 000 õpilast,“ arutles suursaadik, „siis piisaks 17 000 arvutist, et tagada õpilastele neljandikuks päevast ligipääs arvutile ja keskkoolilõpetajate täiesti uus kvaliteet. See tähendab, et elementaarse arvutioskuse omandaks mitte ainult ühiskonna kõige haritum kiht, vaid kogu Eesti hüppaks kahe jalaga 21. sajandisse — Eesti muutuks hoopis teiseks riigiks.“

Projekt sai nimeks Tiigrihüpe, ürituse patroon president Lennart Meri kuulutas selle 21. veebruari 1996 telesaates Otseliin välja ning haridusminister Jaak Aaviksoo eestvedamisel hakati seda ellu viima.

Aasta pärast väljakuulutamist, 21. veebruaril 1997, loodi Tallinnas rahvusraamatukogus rahvusliku programmi „Tiigrihüpe“ sihtasutus. Selle eesmärkideks oli aidata õpetajatel omandada arvutikasutamisoskust ning rakendada moodsaid info- ja sidetehnoloogia võimalusi aine õpetamisel, toetada interaktiivset koolitust ja koolide ligipääsu internetile ning edendada eesti keelt, kultuuri, ajalugu ja loodust käsitleva tarkvara loomist. 

Järgneva viie aasta jooksul varustati kõik Eesti koolid uute arvutite, interneti püsiühenduse ja vastava õpitarkvaraga. Arvutikoolituse läbis üle 11 000 õpetaja, kelle jaoks käivitati suhtlemist ja koostööd toetav internetiportaal. Uuel sajandil pöörati põhitähelepanu õpetajate ettevalmistamisele ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) rakendamisele õppetöös. 

„Tiigihüpe“ ei jäänud ainult üldhariduskoolidele suunatuks. Programmi raames edendati infotehnoloogia kasutusele võtmist ka teistes haridust andvates asutustes: alusharidusest kõrg- ja kutsehariduse ning elukestva õppeni välja. Käivitati ka infoühiskonda tutvustavad ja arvutikasutamist propageerivad Eesti eri piirkondi läbivad suvised „Tiigrituurid“, mis osutusid väga populaarseteks. Arvutikasutamise õppeprogrammidest said osa võtta kõik.

Programmi mõju Eesti infotehnoloogilisele arengule on olnud määrav. Tänapäevaste IKT-vahendite kasutamisoskuse igapäevase arendamise tulemusel on üles kasvanud põlvkond, kes on juba andnud silmapaistva panuse Eesti IT-eduloosse. „Tiigrihüppest“ on aga saanud Eesti IT-revolutsiooni sünonüüm. 

Umbes samal ajal hakati Avatud Eesti Fondi toel looma Eestisse avalikke internetipunkte (vimalus suhelda välismaal elavate sugulastega, mängida, teha koolitoöid, otsida infot ja kõige kaugemas Eesti nurgas) ja neid tekkis üle 60, käivitus veel mitu kooliarvutite programmi, ent Tiigrihüpe oli neist kõige suurem ja süsteemsem. 

2000. aasta alguseks täitis Tiigrihüpe oma eesmärgi ühendada kõik Eesti koolid internetti ehk siis tegelikult ka varustada kõik koolid arvutitega. Järgnevatel aastatel arvutite ja muude seadmete ostmine koolidele jätkus, samuti käivitusid suured õpetajate koolitamise programmid ning Tiigrihüpe hakkas rahastama eestikeelsete digiõppematerjalide loomist. Kui seni olid arvutid tihti olnud koolides luku taga ja õpetajad neist hirmuga mööda käinud, siis Tiigrihüpe muutis arvutid osaks meie argipäevast. See omakorda tähendas, et terve põlvkond noori Eesti inimesi kasvas ühtäkki üles keskkonnas, kus arvuti oli iseenesestmõistetav. Ja kui nad mõne aasta pärast tööturule jõudsid, võtsid nad oma oskused ja ootused sinna kaasa. 

Vaata, millise kokkuvõtte Vabamu näitusest tegid Rapla Gümnaasiumi abituriendid”

Kui soovid kontrollida, kui hästi Sul loetud materjal meelde jäi, on iga pikema tekstiosa lõppu lisatud kuus küsimust, mille vastused leiad tekstist või lisalinkidelt.

Esimese osa küsimused leiad siit

Lisaülesanne, aruteluteema:

Kuidas arvutikasutajad 90ndatel internetti pääsesid ja mida selleks oli vaja teha? Küsi oma vanematelt, kas nad mäletavad oma esimest kokkupuudet arvutiga ja interneti kasutamise kogemust? Millist teenust ja kuidas nad kasutasid?

---

2. osa: Aastatuhandevahetuse kiirendus

2000ndate alguseks oli Eesti jõudnud niikaugele, et maailmas ainulaadseid algatusi tekkis siin vaat et iga päev. 

2000. aastal anti Eestis välja esimene ID-kaart ning kuigi see tekitas tol ajal palju vaidlusi, võib tagantjärele hinnates öelda, et otsus see inimestele kohustuslikuks teha oli võtmetähtsusega. Sellega tekkis Eestis kiiresti hulk inimesi, kellel oli tehniline valmisolek e-teenuseid kasutama hakata.

Sügisel anti Eestis esimene digiallkiri, mis oli seaduses võrdustatud paberile antava allkirjaga. Aastal 2021 on 99% eestlastest ID-kaart ja digiallkiri aitab säästa 2% SKTst aastas. Erinevate riiklike ja erasektori teenuste kasutamiseks turvalist isikutuvastust pakkuvat tasulist mobiil-ID teenust kasutab 19% eestlastest ja tasuta Smart-IDd 44% (sellega ei saa küll nt e-valida).

2000. aastal käivitus ka e-maksuamet, mis võimaldas vähendada kodanike tuludeklaratsioonide täitmisele kuluvat aega ja kasvatada seeläbi riigi maksutulu. 20 aastat hiljem esitab 98% inimestest maksuametile ülevaate oma möödunud aasta sissetulekute kohta elektrooniliselt, kulutades selleks aega keskmiselt kolm minutit. See on siiani paljudes teistes riikides vaid unistuste tasemel riiklik teenus.

2000. aasta juulis hakkas tööle m-parkimine, mis aitas vähendada liiklustihedust kesklinnades ning võimaldas 95% parkimistasudest koguda mobiilirakendustes.

2000. aasta augustis alustas tööd valitsuse infosüsteem VIIS, mis tehti valmis vaid mõne kuuga, aga millest kujunes aastateks Eestis käinud väliskülaliste jaoks tõmbenumber. Seda, kuidas väikese Eesti valitsus peab istungeid paberivabalt ning ministrid klikivad päevakorrapunkte arvutis, käisid Toompeal vaatamas nii prints Charles, Elton John kui ka peaaegu kõik riigipead ja tähtsamad poliitikud, kes 2000ndate alguses Eestisse visiidile tulid.

Lisaks riigile tulid ainulaadsed algatused ka erasektorist ja kodanikuühiskonnast. Juba 1990ndate keskpaigas valmisid esimesed internetipangad, mis aitasid kulukad pangakontorid järkjärguliselt asendada kiirete ja mugavate teenustega internetis muutes mõne aastaga inimeste arusaama oma rahaasjade korraldamisest.

2002. aastal sündis WiFi.ee portaal ning üleriigiline juhtmevaba interneti levialade ehitamise liikumine.

Kõik ülalnimetatud algatused on olnud pidevalt välismaa ajakirjanduses näideteks Eestist kui edumeelsest tehnoloogiariigist ning andnud suure panuse meie praeguse identiteedi kujunemisse.

Kuidas ikkagi nii juhtus, et Eesti-suguses väikeriigis sai tehnoloogiaga teha maailma mõistes erakordseid asju ja seda isegi Nõukogude ajal, kui piirid olid kinni, arenenud tehnoloogiat liikus siia ülivähe ja isegi infovahetus Läänega oli takistatud?

Kui esitada see küsimus ükskõik millise ülalmainitud projekti vedajale, olgu tegemist Nõo arvuti, Tartu lehmalauda või ID-kaardiga, vastatakse peaaegu alati ühtemoodi: neil oli suur sisemine tung ja uudishimu ning nende kolleegid või ülemused suhtusid sellesse soosivalt. Aga kindlasti ka aitas neile arengutele kaasa Eesti NSV-aegne tugev reaalharidus.

Üks Eesti edu peamisi põhjusi on olnud see, et andekatel inimestel on läbi aastakümnete võimaldatud teha asju, mida nad tahtsid teha, ning neid ei koormatud samal ajal liiga suure bürokraatia, kontrolli ja allutamisega. Otsused tehti kiiresti ja julgeti võtta riske, sest kaotada ei olnud eriti midagi.

Isegi, kui lugeda täna aastakümnete taguseid artikleid ja arutelusid selle kohta, kas riik ikka peaks oma niigi vähese raha eest koolidesse arvuteid ostma või kümneid miljoneid Tiigrihüppesse matma või kas me ikka peaksime tegelema ID-kaardi ja digiallkirja arendamisega, torkab silma see, kuivõrd üksmeelselt oli ühiskond justkui otsustanud, et peab küll.

Detailide üle vaieldi ja leidus ka tulisemaid vastaseid, aga suurt hüsteeriat või vastuseisu ei olnud üldse nii palju, kui meile ehk tagantjärele tundub. Ühiskond suhtus neil aastatel uuendustesse pigem positiivse uudishimu, mitte eelarvamuste ja hirmudega.

Teise osa kontrollküsimused leiad siit

Lisaülesanne, aruteluteema:

Kuidas saaks kõik Eesti e-teenused olla kättesaadavad kõigile Eesti inimestele, sõltumata nende vanusest, emakeelest ja majanduslikust olukorrast?

---

3. osa: Uuel aastatuhandel edasi tähtede poole

2001. aastal sai valmis X-tee-nimeline platvorm, mis kodanikel pea kõiki riigi poolt pakutavaid teenuseid kasutada internetis täpselt talle sobival ajal ja kohas ning päringute toimumist reaalajas. 99% riiklikke teenuseid on seega kättesaadavad 24/7, ainsate teenustena nõuavad Eestis nüüd veel füüsilist kohale ilmumist abielu sõlmimine ja lahutamine. 

Igakuiste päringute arv on 20 aastaga kasvanud sadades kordades: kui 2003. aastal tehti 63 000 päringut kuus, siis 2021 juba 253 miljonit.

2005. aasta sügisel toimusid Eestis maailma esimesed e-valimised. Iga hääleõiguslik kodanik sai seega võimaluse valida oma esindajat kohalikku omavalitsusse, Eesti või Euroopa Liidu parlamenti oluliselt turvalisemalt ja mugavamalt kui jaoskonnas paberil hääletades. E-hääletamine on kiiresti leidnud valijate poolehoiu, sest see võimaldab valimisprotseduuri läbida sekunditega mistahes maailma paigast, kus on olemas internetiühendus. Kui 2007 riigikogu valimistel kasutas e-hääletamise võimalust 5,5% valijatest, siis 2021 KOV-valimistel juba 46,8% hääletanutest.

2007. aasta aprillis Tallinna kesklinnas toimunud ja hiljem Pronksiöö nime all tuntuks saanud rahutuste ajal toimunud küberrünnakute tagasitõrjumine tõi hiljem Eestisse NATO küberkaitse ja ELi IT-agentuuri esindused.

2008 tõi kiired arengud tervishoiu valdkonnas. Tervishoiuteenuste osutajad  koondati ühte e-tervise keskkonda, mis võimaldas nii inimestel endil patsiendiportaalis terviseandmetele ligi pääseda kui ka arstidel oluliselt kiiremini nende varasema haiguslooga tutvuda. Kaks aastat hiljem sai võimalikuks ka digiretseptide väljastamine, mis kiirendab oluliselt retseptiravimite väljakirjutamist ka ilma arsti vastuvõtuta. Keegi õnneks isegi ei mäletagi enam paberile kirjutatud rohelisi retsepte.

2008. aastal hakati esimesi riigi poolt pakutavad teenuseid jooksutama plokiahela tehnoloogial, mis võimaldab andmeid registrites veelgi turvalisemalt hallata ja jälgida.

2014. aastast võimaldab Transpordiameti teenuseportaal varasemast 6x kiiremini uusi juhilube taotleda ja sõidukeid registreerida.

Samal aastal ilmavalgust näinud e-residentsuse programm kasvatab välistalentide abil Eestit väljapoole selle füüsilisi piire. e-residentide arv on tänu enam kui 50 riigi kodanikele kasvanud kuue aastaga 84 000le ehk Eesti on võitnud juurde peaaegu Tartu linna jagu virtuaalseid asukaid.

2020. aasta tõi häid uudiseid eelkõige noortele peredele, kes said lapsevanemateks või soetasid kinnisvara. Nimelt muutus automaatseks vanemahüvitise ja muude lastetoetuste taotlemine – enam ei pea lapse sünni järel riiklikke peretoetusi taotlema, vaid need saab koos lapse sünni registreerimisega ühe nupulevajutusega vastu võtta.

Samuti sai nüüdsest kinnisvara ostu-müügi ja muude notariaalsete tehingute kinnitamiseks kasutada isikute kaugtuvastust e-notaris. Tänase seisuga on Eestis jäänud ainsateks riiklikeks toiminguteks, mille jaoks peab füüsiliselt selleks ette nähtud ametiasutusse kohale minema, abiellumine ja lahutamine.

Allikad:

e-Estonia Showroom

Henrik Roonemaa autoritekstid Vabamu näitusel “Miks Eesti? 30 aastaga Eesti NSV-st e-Eestiks”

Õnnitlused! Sa oled läbinud Eesti e-eduloo õpeampsu viimase osa. 

Kolmanda osa kontrollküsimused leiad siit

Lisaülesanne:

Kuidas Sina seletaksid oma välismaa sõbrale või skeptilisele vanaisale, et e-hääletamine on kodanikele turvaline ja mugav ning säästab riigile palju raha?

---