Üks ajalugu, kaks miljonit lugu

Laulva revolutsiooni tähtsündmus – Balti kett – on lugu kodanikuühiskonna aktiviseerumisest ja panusest õigluse jalule seadmisesse, kuidas kaob ja tuleb tagasi vabadus ja võimalus oma riigi eest seista. Balti kett oli tegelikult üks sündmus paljudest, mille jäljed ulatusid tagasi varasemasse aega ning mis aitasid tagasi võidelda 1940. aastal kaotatud iseseisvuse. Balti kett on suurepärane näide sellest, kui oluline on rahva ühtsustunne keerulisel ajal. Käesolev materjal annab ülevaate nii korraldajate kui osalejate silme läbi.

Materjaliga tutvudes, mõtle järgmistele küsimusele:

• Milles seisnes Balti keti tähtsus iseseisvuse taastamise protsessis ja milles tavakodanikule?
• Millised emotsioonid jäävad valdavalt Balti ketis osalejate mälestustes kõlama?
• Mida on tänastel noortel Balti ketist õppida?
• Kui täna toimuks taas Balti kett, mis oleks sinu sõnum, mille kirjutaksid protestiplakatile?

Foto pärineb Heinz Valku isikuarhiivist.

1989. aasta mais toimus esimene Balti assamblee, mis pani aluse kolme Balti riigi rahvaliikumiste tihedamale koostööle. Kokkusaamisel allkirjastati ühised eesmärgid sh võeti vastu ühispöördumine, milles nõuti MRP salaprotokollide ja 1939. aastal Balti riikidele peale surutud lepingute hukka mõistmist. Pöördumine edastati ÜRO peasekretärile, NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist osa võtvate riikide juhtidele. Ühtlasi nõuti, et Ida-Euroopa ei hakkaks takistama Balti riikide teed iseseisvusele. Seejärel loodi kolmepoolne 15-liikmeline komisjon, kes pidi hakkama eesmärke täide viima. Järgmisel korral kohtuti 15. juulil Pärnus, kus koosoleku lõpus võeti vastu ka otsus Balti keti toimumisest. Keti mõtte oli eestlaste peas juba varasemalt idanema pannud Edgar Savisaar. Eesti-poolseks koordineerijaks määrati Heinz Valk.

Üleskutse

Uudis Balti ketist levis valdavalt suusõnaliselt, kuuldi tuttavate käest või korraldati juba töö juures ühist minekut. Üleskutseid pandi üles teadetetahvlitele. Augusti keskpaigas hakkas uudis hoogsalt levima ka kohalikes ajalehtedes ning raadios. Samuti käisid kohalikud Rahvarinde esindajad ukselt uksele, et infot jagada. Ajalehtede üleskutsed jagasid nii praktilist infot registreerimise ja transpordi kohta, kui koputasid rahva südametunnistusele.

Rahvarinde eestseisuse üleskutse piirkondadesse (Noorte Hääl 15.08.1989)

23. augustil 1989. aastal seame me ülesandeks:
a. demonstreerida kõigile edumeelsetele jõudude ühtsust ning kindlameelset tahet Eestis ja kogu Baltikumis,
b. juhtida NSV Liidu demokraatlikult mõtlevate inimeste tähelepanu Balti vabariikide ajaloolisele saatusele ning neid tabanud vägivallale,
c. kutsuda maailma avalikkust üles toetama Balti vabariikide taotlusi ühiskonnaelu demokratiseerimisele ning suveräänsustaotluste realiseerimisele ühises Euroopa kodus.

Üleskutse Balti ketis osalemiseks (Ühistöö 22.08.1989)

Rahva tahet saab väljendada ainult rahvas ise. Keegi teine ei saa Sinu ja minu eest kätt tõsta. Sellepärast peame ise homme kohal olema. Need, kelle kodust tee mööda läheb, ei pruugi kaugemale minna. Tulge poole seitsmeks oma talutee otsa ja ühinege seal ketiga. Homme ei ole pealtvaatajaid.

Korraldusmeeskond

Vahetult pärast 15. juuli kohtumist toimus Rahvarinde koosolek, mille järel hakati koheselt läbi helistama Rahvarinde erinevaid piirkondi, et neid kaasata suursündmuse organiseerimisse. Balti keti korralduskomitee juhiks sai Andrus Öövel, kes oma meeskonnaga pani paika keti marsruudi, mis algselt pidi kulgema läbi Pärnu. Hiljem, augusti alguses muudeti marsruuti parema ligipääsu tagamiseks. Uus marsruut kulges läbi Rapla, Türi, Viljandi ja sealt juba Läti piirile. Seejärel tuli Edgar Savisaarel lõplikult nõusse saada nii Läti kui Leedu esindajad. Augustis muutusid ettevalmistustööd üha tihedamaks ja nii mõnelgi korraldajal jäi unetundidest väheseks.

Balti ketiks ettevalmistamine algas nii mõnelgi pool varakult, ennekõike tuli korraldada transport – naabrite auto, töökollektiivi buss, jala vms. Mõeldi ka detailide peale, et kaasas oleks sobivad plakatid, õmmeldi sinimustvalgeid lippe, töökorda tuli seada raadio ja fotoaparaat. Kuna päev kujunes pikaks, tuli hommikul kaasa pakkida võileivad ja jook. Nii mõnigi meenutas kogutud mälestustes, kuidas tal on siiani meeles, mis tal sel päeval seljas oli, võimalusel pandi selga raharõivad või midagi, mis seostuks Eestiga. Seljas olnud riided ja kaasas olnud esemed paiknesid hiljem kodus olulisel kohal

Et jõuda õigeks ajaks – õhtul kella seitsmeks –  Balti ketti, hakkasid mitmedki osalejad liikuma hommikul varavalges. Piirkondlikult oli kokkulepitud, kes millal liikuma hakkab, et ummikuid ei tekiks, paraku venisid Balti ketti minekule eelnenud miitingud. Kogunemine, töölt ära saamine, katkised bussid ja autod ning arvamus, et lühike maa minna, vedas nii mitmeidki alt ning paljud ei jõudnud ketti õigele kohale või moodustasid teiste ummikusse jäänutega oma keti. Ent sellest ei lastud end morjendada.

Päeva õnnestumisele aitas kaasa korraldusmeeskonna põhjalik ettevalmistus märgistuste lisamisega keti teekonnale, kohapeal viibivad liikluskorraldajad ning muidugi koostöö Eesti Raadio ja raadioamatööridega, mis võimaldas info kiiremat levikut. Vikerraadio ja Eesti raadio I programm lõi ühtsustunnet keti eel, ajal kui järel nii ketis viibijate kui koju jäänud inimeste vahel.

Hinnang Balti ketile

Estniska Dagbladet (30.08.1989)

“Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik midagi niisugust organiseerida. See tundub täiesti võimatuna.”

Balti kett on 30 aastat hiljem jätkuvalt sümbol Balti riikide kunagisest kokkuhoidmisest ning eestlasi ühendavast usust paremasse tulevikku. Balti kett on üks lüli Ida-Euroopa vabanemise loos. On lausa imekspandav, et aastaid rekordiraamatutes pikima inimketina märgitud Balti kett sai teoks eestlaste, lätlaste ja leedukate ühise panusena. Teatavasti kõik need rahvad paistavad maailma mastaabis silma pigem oma individualistlikkuse ja enesesse hoidmisega. See on omakorda märk baltlaste visadusest.

Balti kett oli esimene märk tekkivast ja järgmiste kümnendite jooksul arenevast kodanikuühiskonnast. Sealt pärinevad Balti riikide esimesed iseolemise katsetused – kuidas ametkondade, kogukondade ja kolleegidega jõud ühendada, ühiselt millegi eest seista. Õigustatult võib näha Balti keti korraldamist eduloona, mis julgustas tuleviku meeleavaldusi ja oma seisukohtade eest seismist. Ühtlasi on need märgid demokraatlikust ühiskonnast – Balti kett oli esimene verstapost tulevikuühiskonna suunas ja see on vundament, millel toetub tänane Eesti. Kuigi Balti keti dokumentaalne pärand on muuseumides ja arhiivides, siis selle emotsionaalset mõju on raske ülehinnata.

Dokumentaalfilm “Balti tee“

1989. aastal valmis dokumentaalfilm “Balti tee” (režissöör Peeter Simm; stsenaristid Olav Osolin ja Peeter Simm; operaatorid Peep Laansalu jt; tootja Maurum).