Märtsipommitamine

Vaid mõne tunni autosõidu kaugusel Eesti piirist õhutõrje sireenid iga päev ajavad inimesi varjenditesse, lõhkevad pommid, väriseb maa. Ootamatud adrenaliinisüstid kiirendavad südant ja tõstavad vererõhku, lihased tõmbuvad kokku ja täituvad verega, keha katavad külmavärinad ja ohjeldamatu värisemine, iga karv kehal tõuseb püsti. Seda aju ja keha ahelreaktsiooni nimetatakse hirmuks. Psühholoogid kinnitavad, et sündmused, mis tekitavad tugevaid emotsioone, jäävad mällu igaveseks. Neid hetki kogenud inimestel ees ootab veel pikk tee vaimse rahu taastumiseni.

Suur sõda on Euroopasse tagasi tulnud. Sel hetkel järjekordne aastapäev ühest Tallinna ajaloo õudsast ööst saab uue tähenduse. Nüüd see ei ole lihtsalt faktid, arvud ja meie vanavanemate mälestused juba ammu möödunud sõjast, vaid uus reaalsus, millega me peame kõik arvestama. Varsti kümned tuhanded sõjapõgenikud jõuavad Eestisse, ning meie jaoks on oluline mõista ja jagada nende tundeid, toetada inimesi nende rahvuslikus ja isiklikus tragöödias.

 

Materjaliga tutvudes mõtle järgmistele küsimustele:

1. Kuidas veel võiks ajalugu õppida? Kuidas mõjutavad isiklikud lood, asjad ja mälestused meie arusaama ajaloolistest sündmustest?

2. Kas Tallinna pommitamist on õige nimetada terrorirünnakus? Miks?

3. Mõtle 2022. aasta Ukraina sõja kontekstis sellele, kuidas võiks kujuneda sõjapõgenike saatus siis ja praegu? Mida saaksid nende heaks ise teha?

4. Kas Harju tänava elurajooni tasub Sinu hinnangul taastada? Põhjenda oma arvamust.

Pealtnägijate fotod ja mälestused

Vabamu kogudes on hoiul väikeseformaadilised must-valged fotod märtsipommitamise tagajärgedest Tallinnas (3 fotot). Fotodele on peale kirjutatud, kus pilt on tehtud. Piltidel on varemetes Estonia teater ning vaated Harju tänavale ja Pärnu maanteele. Nõukogude Liidu eesmärk vallutada Eesti 1944. aasta veebruariks ei õnnestunud. 6.–7. märtsil 1944 toimus Narva linnale Nõukogude lennuväe poolt õhurünnak, mille käigus hävines suur osa Narva vanalinna ehitistest. Seni suurim õhurünnak Tallinnale toimus 9. ja 10. märtsil, kus hukkus 757 inimest ja hävis 1549 hoonet. Nagu fotodel näha, sai rängalt kannata Tallinna kesklinn, sh ka Estonia teatri ümbrus koos teatriga. Veebruaris ja märtsis tehti mitmeid õhurünnakuid ka Tartule. 25.–26. märtsi pommitamise tagajärjel purunes ligikaudu 80 hoonet ning hukkus üle 100 inimese. Kogu märtsipommitamise purustustööde aktiivne koristusperiood kestis 1950. aastani.

Aino Rebase mälestus: „Läksime 9. märtsil oma ema ja peretuttavaga kinno “Amoris”, poole filmi pealt tuli pommihäire ning pidime kinost lahkuma Kinost väljajõudes hakkas tõeline võitlus elu eest, kohtudes teel nii surma kui ka hirmuga, hinges lootus, et kodus oleks perega kõik korras. Harju tänavalt me üldse läbi ei saanud. Ronisime üle “Kuldse Lõwi” rusude mingile tänavale, mille nimi pole meeles. Nägime Niguliste kiriku katust põlemas. Ruttasime edasi. Äkki läks mu vasak jalg nii valusaks, et enam edasi ei saanud. Seisin keset tänavat ühe põleva hoone juures. Usun, et see oli rootsi kirik. Hüüdsin ema, kes oli juba ette jõudnud. Ta tuli ruttu tagasi ja pani ühe käe ümber minu. Saime natukene maad edasi minna, kui selja taga käis hirmus kolakas. Selle põleva maja katus kukkus alla tänavale, just sinna, kus ma mõni minut tagasi olin seisnud.” (Rändlindude pesad)

Soome kättemaks

Linnalegend

Jaak Juske jutustab sellest, kuidas vaprad Soome lendurid päästsid vanalinna täielikust hävingust.

Isiklikud lood

Kaotatud päevik

9. märtsi õuduste öö ühe noore Tallinna neiu silmade läbi

Mis juhtus tol saatuslikul ööl

Pane oma teadmised proovile

Oma teadmiste kinnistamiseks läbi üks test selle kohutava öö sündmuste kohta.

Kas see leht oli kasulik?