Märtsiküüditamine

Erioperatsioon "Priboi"

Põllumajanduse kollektiviseerimine okupeeritud aladel oli Nõukogude valitsuse üks prioriteetseid ülesandeid, kuid eesti talupojad vabatahtlikult ei kiirustanud kolhoosidesse astuma. Seetõttu alates 1949 aastast kollektiviseerimisega kaasnesid julmad repressioonid, sealhulgas ka talupoegade ja nende perede massiline küüditamine Siberi asundustele.

1947. aastal anti välja Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldus “Talurahva talude maksustamisest Eesti NSV-s”, mis määras “kulaku” staatuse. Kaks aastat hiljem Nõukogude valitsus jagas igale vabariigile käskkirjad seletustega, mitu “kulaki perekonda” tuleks saata Siberisse. Eestis küüditamised algasid 25. märtsil ja kestsid 3 päeva, kokku küüditati 20 700 inimest. Võrdluseks, Leedust – umbes 30 tuhat inimest ja Lätist – 43 tuhat, mis moodustas umbes 3% Balti riikide kogurahvastikust.

Enamuse Eestist välja saadetutest moodustasid naised (49,4%) ja lapsed (29,8%). Noorim küüditatu oli 3-aastane, vanim 95-aastane. Inimesed olid küüditatud kaugematesse Siberi piirkondadesse, nagu Krasnojarski krai, Novosibirsk, Omsk, Irkutsk ja Amuuri oblastid. Ümberasustamine oli “igaveseks ajaks” ja järelevalve oli range, mistõttu inimestel ei olnud õigust lahkuda piirkonnast, kuhu neid saadeti. Põgenemiskatse eest inimesed said 20 aastat sunnitööd töölaagrites. Kõige keerulisem oli olukord peredes, kus töötas ainult ema, kes pidi siis toitma lapsi ja sageli ka oma vanemaid. Sellised pered igapäevaselt võitlesid ellujäämise nimel kogu sunnitud küüditamise aja jooksul.

1949 aastal küüditatud inimest umbes 3.000 ei pöördunud kunagi oma kodumaale tagasi.

Materjaliga tutvudes mõtle järgmistele küsimustele:

1. Kuidas veel võiks ajalugu õppida? Kuidas mõjutavad isiklikud lood, asjad ja mälestused meie arusaama ajaloolistest sündmustest?

2. Tutvu genotsiidi rahvusvahelise määratlusega ja mõtle, kas balti rahvaste stalinistlikku küüditamist võib pidada genotsiidi aktiks?

3. Miks on oluline rääkida isegi rohkem kui 70 aastat tagasi toime pandud inimsusevastastest kuritegudest?

4. Milline oleks Sinu memoriaal või mälestusmärk küüditamise, repressioonide ja diskrimineerimise ohvritele? Kas see peaks olema konkreetne kuju või hoopis midagi muud?

Ellujäämise kool

Vabamu muuseumi püsinäitusel ja arhiivis on mitmeid asju, mis aitasid 1949 aastal Siberisse küüditatud inimestel ellu jääda. Siin tutvustame teile mõnda neist.

Isevalmistatud käsiveski Siberist. Tšerlaki rajoonis Omski oblastis asunud Ivanovka külas oli ühtehoidev Eestist küüditatute kogukond. Nende jaoks ei olnud võõrad ei haiguste- ega näljasurmad. 1949. aastal valmistas Juznopodolki masintraktori jaamas töötanud Juhan Prost (Prost, Johannes, Jaani poeg Johannes Prost sündis

21. jaanuaril 1908 Tartumaal Tähtvere vallas Ilmatsalu külas Jaani ja Julie-Elisabethi perre. Ta küüditati 14. märtsil 1949 ENSV MN otsusega Omski oblastisse Tšerlaki rajooni koos abikaasa Salme, poeg Endli ja tütar Ehaga. Asumiselt vabanesid nad 29. augustil 1957. Johannes suri 28. märtsil 1991.) oma kätega, vana traktori kabiini plekki kasutades, antud käsiveski. Veskil olevad korrapärased avad on kõik käsitsi taotud. Valminud veski hakkas Ivanovka külas perest perre käima ning ka kohalikud, kes külas juba seal varem elasid, hakkasid veskit kasutama. Enam ei pidanud külarahvas teradele lihtsalt vett peale jooma. Külas elanud vanemad lapsed meenutavad, et veski vänta pidi kiiresti keerutama, kuna teised pered olid tihti oma järjekorda juba ootamas. Intensiivsest kasutamisest hoolimata on veski ka praegu töökorras.

Veebimuuseum Gulag Online kasutades asjade, dokumentide, vangide mälesatusi ja arvutirekonstruktsiooni taastab Nõukogude repressioonide kurja reaalsuse.

"Kuhu me sõidame?"

Nuga koos tupega. Maret Reinmets oli vaid 5-aastane kui ta koos oma ema Leida Reinmetsaga 1949ndal aastal Siberisse küüditati. Leida oli 1930ndate aastate esimesel poolel ostnud Šveitsis ravil olles sellise noa, mille ta

nüüd pikale “reisile” kaasa võttis. Maret kirjeldab oma mälestustes, et: “See terariist oli tõeline abimees, sest rohkem midagi teravat ehk lõikavat ju polnud. Seni kuni sõitsime vahelduva eduga Atšinski poole, lõikas ema sellega vaguniseina väikese augu, sellise paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga. Mäletan, et sellest “aknast” sai natuke näha, mis väljas oli. Eriti hea oli välja vaadata ema sülest, olin siis ju väheke kõrgemal. Mäletan, et pärisin üsna tihti, kuhu me sõidame aga vastust vist ilmselt ei olnud.” Maret Reinmets (sündinud 1944. aastal) küüditati koos ema Leida Reinmetsaga 25.03.1949 Siberisse Krasnojarski kraisse Atšinski. Küüditamise põhjuseks toodi asjaolu, et tema isa Juhan Reinmets oli Omakaitse liige ning ema perekond suurtöösturid. Paberite järgi vabastati Maret 05.07.1954, aga tegelikkuses juhtus alles 30.08.1955 (salaja Eestisse saadetud).

Elektrooniline memoriaal sisaldab teavet represseeritud, küüditatud ja hukatud kommunismiohvrite kohta.

Loomavagunid

Mustvalge foto kaheteljelisest küüditamisvagunist nr. 45 Uurali taga aprillis 1949. Rongis olid Võru, Valga, Tartu ja Pärnu inimesed, kes küüditati Eestist 1949. aasta 25. märtsil. Vasakult kolmas on Helju Pihu, kes küüditati koos ema Helmi Pihu ja isa Oskar Pihuga asumisele Irkutski oblastisse Ussolje rajooni. Kogu pere vabastati 2. juulil 1958. aastal. Küüditatute taustal oleva vangivaguni küljed olid varustatud lükandustega, aknaluugid asusid kõrgel lae all. Rahvasuus kutsuti neid vaguneid loomavaguniteks.

Suur hulk Siberisse küüditatud eestlaste isiklikke mälestusi on talletatud Kogu Me Lugu videoteegis

Kas see leht oli kasulik?