Märtsiküüditamine

Erioperatsioon "Priboi"

Põllumajanduse kollektiviseerimine okupeeritud aladel oli Nõukogude valitsuse üks prioriteetsemaid ülesandeid, kuid eesti talupojad ei kiirustanud vabatahtlikult kolhoosidesse astuma. Seetõttu kaasnesid alates 1949. aastast kollektiviseerimisega julmad repressioonid, sealhulgas ka talupoegade ja nende perede massiline küüditamine Siberisse.

1947. aastal anti välja Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldus “Talurahva talude maksustamisest Eesti NSV-s”, mis määras “kulaku” staatuse. Kaks aastat hiljem jagas Nõukogude valitsus igale vabariigile käskkirjad seletustega, mitu “kulaku perekonda” tuleks saata Siberisse. Eestis algasid küüditamised 25. märtsil ja kestsid kolm päeva. Kokku küüditati 1949. aastal Eestist Nõukogude Liidu avarustesse 20 702 inimest. Võrdluseks: Leedust saadeti ära umbes 30 000 ja Lätist 43 000 inimest, ehk kokku pühkis operatsioon «Murdlaine» Balti riikidest minema ligi 100 000 inimest, mis moodustas umbes 3% riikide rahvastikust.

Enamuse Eestist välja saadetutest moodustasid naised (49,4%) ja lapsed (29,8%). Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. 

Inimesed saadeti kaugematesse Siberi piirkondadesse nagu Krasnojarski krai, Novosibirsk, Omsk, Irkutsk ja Amuuri oblast. Ümberasustamine oli “igaveseks ajaks” ja järelevalve oli range, mistõttu inimestel ei olnud õigust lahkuda piirkonnast, kuhu neid saadeti. Põgenemiskatse eest said inimesed 20 aastat sunnitööd töölaagrites. Kõige keerulisem oli olukord peredes, kus töötas ainult ema, kes pidi siis toitma lapsi ja sageli ka oma vanemaid. Sellised pered võitlesid  igapäevaselt ellujäämise nimel kogu sunnitud küüditamise aja jooksul.

1949. aastal küüditatud inimestest iga kaheksas ehk umbes 3000 ei näinud enam kunagi oma kodumaad.

Materjaliga tutvudes mõtle järgmistele küsimustele:

1. Kuidas veel võiks ajalugu õppida? Kuidas mõjutavad isiklikud lood, esemed ja mälestused meie arusaama ajaloolistest sündmustest?

2. Tutvu genotsiidi rahvusvahelise määratlusega ja mõtle, kas balti rahvaste stalinistlikku küüditamist võib pidada genotsiidiaktiks?

3. Miks on oluline rääkida veel täna enam kui 70 aastat tagasi toime pandud inimsusevastastest kuritegudest?

4. Milline oleks Sinu memoriaal või mälestusmärk küüditamise, repressioonide ja diskrimineerimise ohvritele? Kas see peaks olema konkreetne kuju või hoopis midagi muud?

Ellujäämise kool

Vabamu muuseumi püsinäitusel ja arhiivis on mitmeid esemeid, mis aitasid 1949. aastal Siberisse küüditatud inimestel ellu jääda. Siin tutvustame teile mõnda neist.

Isevalmistatud ja käsitsi taotud korrapärast eavadega käsiveski valmistas vanast traktorikabiini plekist 1949. aastal Juznopodolki masintraktorijaamas töötanud Juhan Prost.

Johannes, Jaani poeg  Prost sündis 21. jaanuaril 1908 Tartumaal Tähtvere vallas Ilmatsalu külas Jaani ja Julie-Elisabethi perre. Ta küüditati 14. märtsil 1949 ENSV MN otsusega Omski oblastisse Tšerlaki rajooni koos abikaasa Salme, poeg Endli ja tütar Ehaga.

Tšerlaki rajoonis Omski oblastis asunud Ivanovka külas oli ühtehoidev Eestist küüditatute kogu

kond. Surm haiguste ja nälja tõttu oli seal paraku igapäevane nähtus. Prosti ehitatud veski aitas näljahäda leevendada, sest enam ei pidanud külarahvas tera

dele lihtsalt vett peale jooma. Veski hakkas Ivanovka külas perest perre käima ning ka kohalikud, kes külas juba seal varem elasid, hakkasid veskit kasutama.  Külas ela

 

nud vanemad lapsed meenutavad, et veski vänta pidi kiiresti keerutama, kuna teise

d pered olid tihti oma järjekorda juba ootamas. Intensiivsest kasutami

sest hoolimata on veski ka praegu töökorras.

Prostide pere vabanes

asumiselt 29. augustil 1957. Johannes suri 28. märtsil 1991.

Veebimuuseum Gulag Online kasutades asjade, dokumentide, vangide mälesatusi ja arvutirekonstruktsiooni taastab Nõukogude repressioonide kurja reaalsuse.

"Kuhu me sõidame?"

Maret Reinmets oli vaid 5aastane, kui ta koos oma ema Leida Reinmetsaga 1949. aastal Siberisse küüditati. Leida oli 1930ndate aastate esimesel poolel ostnud Šveitsis ravil olles sellise noa, mille ta

nüüd pikale “reisile” kaasa võttis. Maret kirjeldab oma mälestustes, et: “See terariist oli tõeline abimees, sest rohkem midagi teravat ehk lõikavat ju polnud. Seni kuni sõitsime vahelduva eduga Atšinski poole, lõikas ema sellega vaguniseina väikese augu, sellise paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga. Mäletan, et sellest “aknast” sai natuke näha, mis väljas oli. Eriti hea oli välja vaadata ema sülest, olin siis ju väheke kõrgemal. Mäletan, et pärisin üsna tihti, kuhu me sõidame, aga vastust vist ilmselt ei olnud.”

1944. aastal sündinud Reinmets küüditati koos emaga 25.03.1949 Atšinskisse Krasnojarski krais. Küüditamise põhjuseks toodi asjaolu, et tema isa Juhan Reinmets oli Omakaitse liige ning ema perekond suurtöösturid. Paberite järgi vabastati Maret 05.07.1954, aga tegelikkuses juhtus see alles 30.08.1955 (salaja Eestisse saadetud).

Elektrooniline memoriaal sisaldab teavet represseeritud, küüditatud ja hukatud kommunismiohvrite kohta.

Loomavagunid

Mustvalge foto kaheteljelisest küüditamisvagunist nr. 45 Uurali taga aprillis 1949. Rongis olid Võru, Valga, Tartu ja Pärnu inimesed, kes küüditati Eestist 1949. aasta 25. märtsil. Vasakult kolmas on Helju Pihu, kes küüditati koos ema Helmi Pihu ja isa Oskar Pihuga asumisele Irkutski oblastisse Ussolje rajooni. Kogu pere vabastati 2. juulil 1958. aastal. Küüditatute taustal oleva vangivaguni küljed olid varustatud lükandustega, aknaluugid asusid kõrgel lae all. Rahvasuus kutsuti neid vaguneid loomavaguniteks.

Suur hulk Siberisse küüditatud eestlaste isiklikke mälestusi on talletatud Kogu Me Lugu videoteegis

Kas see leht oli kasulik?