Kuidas me õpime

Õpin õppima.

Juba varasest east meid õpetati, et hajameelsus, laiskus ja segadus on edu ja õppimise vaenlased. Selleks, et edukalt sooritada eksamit, pähe õppida luuletust või vigadeta klaveril muusikapala esitleda peame järgima ranget enesedistsipliini ja kordamiste rituaali.

Viimased uuringud neuropsühholoogia valdkonnas annavad meile palju info selle kohta, kuidas meie aju tegelikult teavet neelab ja talletab. Sünnihetkest alates hakkame me kõik kiiresti, tõhusalt ja automaatselt õppima. Kuid liigse õppeprotsessi ratsionaliseerimise püüdlustes me sageli ignoreerime selliseid õpistrateegiaid nagu unustamine ja unistamine, magamine ning lihtsalt sihitu uitamine.

Tänapäeval on Sinu akadeemilise õppeedukuse kõige olulisem tegur võiks olla teadlikkus sellest, kuidas Sa õpid (metakognitsioon). Vaatame koos, millised on meie aju võimalused ja võimekuse piirid: kuidas me suudame paremini infot meelde jätta ja kuidas paremini keskenduda.

Materjaliga tutvudes mõtle järgmistele küsimustele:

  1. Kuidas seosed mälus kujunevad ja miks on tähtis asju ka ära unustada?
  2. Kuidas teadlikkus õppimisest ja aju võimalustest aitab paremini oma õppeprotsessi planeerida? Too näiteid.
  3. Kuidas saad oma töömälu mahtu suurendada?
  4. Kas tuupimine ja spikerdamine aitab?
  5. Too näiteid Eesti ja maailma ajaloost, kui võim hävitades mälestusmärke, raamatuid, surnuaedu jne püüdis kustutada rahva kollektiivsest mälust teatud sündmusi ja isikuid?
Tähelepanu

Kui tihti Sul juhtub, et olid nii hõivatud põnevate videote vaatamisega, et jäid oma bussipeatusest maha või ei märka, mis õpetaja just rääkis kodutöö kohta? Inimese tähelepanu ei ole kõige usaldusväärsem asi. Meie kontroll oma keskendumise võime üle areneb järk-järgult, ning selleks, et meie ajukoore prefrontaalne (mis vastutab tähelepanu eest) osa saaks täiesti küpseks kulub kuni 20 aastat. Miks mõnedel inimestel õnnestub keskenduda ja säilitada fookust peamisele? Mida nad teevad selleks? Kuidas tehnoloogia mõjutab meie tähelepanu ja keskendumisvõimet? Kuula, mis räägib Chris Bailey oma eksperimendist ja sihitu uitamise (wandering) kasust meelde jätmise protsessis.

1999 aastal teadlased Daniel Simmons ja Christopher Chabris viisid läbi kuulsa eksperimendi, mis tõestas tähelepanematuse pimeduse olemasolu. Oled sellest kuulnud? Väga lühidalt siit! Kui tahad rohkem teada, siis siit.

Töömälu.

Töömälu on nagu töölaud, kus Sa hoiad lühiajalist infot, millega Sinu aju parasjagu tegeleb. Nagu operatiivne arvuti mälu (RAM). 8 GB, 16 GB, 32 GB. Mida mahukam mälu, seda rohkem saab Su arvuti (aju) ülesandeid korraga teha. Kuid kahjuks seda ei saa endale osta, see on meile sisse programeeritud. Tavalisel inimesel see on reeglina 4 kuni 5 teabeühikut. Hea uudis meie aju jaoks on aga see, et inimesed töötasid välja palju erinevaid strateegiaid, mis võimaldavad meil info ühes teatud teabeühikus rühmitada (chunking). Vaata, kui huvitavalt räägib sellest ja muust teaduse populariseerija Jaan Aru.

Miks on alati nii, et rikkad saavad veel rikkamaks, tugevad veel tugevamaks ja need, kes teavad palju, mäletavad asju ka palju paremini. Loe rohkem Matteuse efekti kohta. Kuidas saab seda siduda mäletamisega?

Võime asju ära unustada on sama oluline meie aju omadus kui võime asju meeles pidada. Ühiskonna arvamuse manipuleerimiseks tihti meile konstrueeritakse norme, kuidas rääkida ajaloost ja mida on vaja meeles pidada ja mida ära unustada. Tegelikult ühe teatud sündmuse või inimese kustutamine kollektiivsest pikaajalisest mälust ei ole nii raske, nagu see näib. Isegi tänapäeval.

Vabamus võib näha ühte “Suure Nõukogude entsüklopeedia” eksemplari. Lehekülgedel 22 ja 23 on musta värviga loetamatuks tehtud artikkel Lavrenti Beria kohta ja välja lõigatud Beria pilt. See entsüklopeedia on muudetud pärast Lavrenti Beria kõrvaldamist kui Moskvast tuli käsk tema kohta käiv info hävitada. Sirbi ja Vasara toimetuses täitis sõnakuulekalt käsu parteilane, kunstiosakonna juhataja Anton Markin, kes vastava info musta värviga üle pintseldas.

Kas see leht oli kasulik?