2003. aasta suvel avati Tallinnas Toompea jalamil esimene Eesti taasiseseisvumise järel spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone: Eesti Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseum. Seda muuseumi oli oodatud kaua, sest viimase okupatsiooni lõppemisest ja Eesti taasiseseisvumisest oli selleks ajaks saanud juba tosin aastat. Lätis ja Leedus olid sarnased muuseumid olemas juba 1990ndate algusest. 

Paljude külastajate jahmatuseks ei pidanud Eesti riik selle muuseumi ehitamiseks kulutama sentigi, vaid kogu raha tuli ühe Ameerikas elava eestlanna säästudest. Käesolev kogumik püüab seletada, kuidas mitmete okupatsioonirezhiimide all elamise kogemus paneb seda kõrgemalt hindama vabadust, mis meile täna võib tunduda juba nii iseenesest mõistetav.

Olga Kistler-Ritso sündis küll Ukrainas ja elas suurema osa elust Ameerikas, kuid oli läbi ja lõhki eestlane. I Maailmasõja järgsel keerulisel ajal, mil Venemaal ja Ukrainas möllas veel kodusõda, kaotas ta 2aastaselt pea samaaegselt nii ema kui isa. Koos 7aastase venna Aaduga pääsesid nad imekombel eluga Eestisse, kus pärast esialgseid vintsutusi veetis helge lapsepõlve kasuperes. Ja kuigi kohe pärast ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist pidi ta 1944. aastal taas Eestist põgenema, elas ta esialgu Saksamaal põgenikelaagris ning hiljem Ameerikas oma elu üles ehitades Eesti saatusele alati südamest kaasa. Eesti Vabariigi taasiseseisvudes tundus talle vajalik annetada Eesti esimese kodanikualgatusena loodud muuseumi sünniks 2,5 miljonit dollarit, et – nagu ta ise ütles – eestlased ei peaks enam kunagi läbi elama midagi sellist nagu tema.

• Kopeeri link