Aastatel 1932–1933 tabas Nõukogude Liitu põllumajanduse sunniviisilise kollektiviseerimise ehk kolhoosidesse sundimise tõttu suur nälg. Kõige rohkem sai kannatada NSV Liidu kõige suurem teraviljakasvatuspiirkond, viljakas Ukraina. Valitsusametnikud ja relvastatud kolhooside aktivistid saadeti küladesse vilja ja toitu konfiskeerima. Julm ja halastamatu konfiskeerimine jätkus kuni 1933. aastani, määrates pea neli miljonit inimest nälga surema. Голодомор tulebki ukrainakeelsest väljendist морити голодом ehk “näljaga suretama”.

Ligi 60 aastat varjas nõukogude võim fakte suurest näljast ja inimeste massilisest tapmisest. Isegi Ukrainas ei teadnud paljud holodomorist peaaegu midagi. Kui riik 1991. aastal taasiseseisvus, avati ka kõik arhiivid ja nii sai kogu maailm teada tõe holodomorist. 2006. aastal tunnistas Ukraina ülemraada holodomori Nõukogude Liidu juhtkonna poolt toimepandud genotsiidiks Ukraina rahva vastu, esimesena välisriikidest tunnistas selle genotsiidiks Eesti.

Miks maailm omal ajal sellele tragöödiale ei reageerinud ja mida ütlevad selle kohta tänapäeva ajaloolased, saame teada järmistes peatükkides.

• Kopeeri link