[vc_row full_width=”stretch_row_content_no_spaces” bg_type=”image” parallax_style=”vcpb-fs-jquery” parallax_sense=”60″ css=”.vc_custom_1613667556782{background-color: #ffffff !important;}” el_class=”fw4 mouse-hover-animation”][vc_column css_animation=”fadeInUp”][vc_row_inner][vc_column_inner el_align=”left” width=”1/3″ offset=”vc_hidden-sm vc_hidden-xs”][dt_sc_image align=”alignleft” url=”23343″ class=”left-bg-img”][/vc_column_inner][vc_column_inner width=”1/3″ offset=”vc_hidden-sm vc_hidden-xs”][/vc_column_inner][vc_column_inner width=”1/3″ offset=”vc_hidden-sm vc_hidden-xs”][dt_sc_image url=”23347″ class=”right-bg-img”][/vc_column_inner][/vc_row_inner][/vc_column][/vc_row][vc_row full_width=”default_no_spaces” css=”.vc_custom_1613667398528{padding-top: 40px !important;padding-bottom: 60px !important;}” el_id=”home”][vc_column width=”1/6″][/vc_column][vc_column width=”4/6″][vc_column_text]Jaanuaris ja märtsis 2023 toimusid Vabamus noortele suunatud arutelud sarjast “Murtud rukkililled Siberi taigas” inimsusevastastest kuritegudest koostöös Murtud Rukkilille Ühinguga.
25.–29. märtsil 1949 viidi Eestist Siberi avarustesse 20 702 inimest – 7552 perekonda. Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. Operatsioon «Murdlaine» korraldati kõigis Balti riikides ja selle käigus viidi asumisele kokku 90 000 inimest.
Murtud Rukkilille Ühingu liikmed jagasid isiklikke lugusid sellest, kuidas ja kuhu nad peredega Siberisse sattusid. Siberisse sattunud ja sealt hiljem Eestisse tagasi jõudnud kirjeldasid oma elu lapsena Siberis – mis oli kõige raskem, mis rõõmu tegi, kuidas õnnestus rasketes oludes säilitada elulootust, optimistlikku meelt. [/vc_column_text][vc_row_inner css=”.vc_custom_1491031788614{padding-top: 50px !important;}”][vc_column_inner width=”1/3″][dt_sc_iconbox type=”type5″ icon_type=”fontawesome” icon=”” title=”Ainest uurimistööks” subtitle=”Igal perel oma lugu” class=”no-icon-bg” link=”url:%23|title:Read%20More||”]Oma pere keerulisi lugusid on uuritud mitmetes uurimistöödes, siin üks näide Tallinna Ühisgümnaasiumist[/dt_sc_iconbox][/vc_column_inner][vc_column_inner width=”1/3″][dt_sc_iconbox type=”type5″ icon_type=”fontawesome” icon=”” title=”Põhjalik ülevaade” subtitle=”Eestlased Siberis” class=”no-icon-bg” link=”url:%23|title:Read%20More||”]Põhjaliku ülevaate eestlaste küüditamisest Siberisse ja nende sealsest eluolust on teinud Malle Annus, kes küüdiati 7aastaselt koos ema ja õdedega.[/dt_sc_iconbox][/vc_column_inner][vc_column_inner width=”1/3″][dt_sc_iconbox type=”type5″ icon_type=”fontawesome” icon=”” title=”Lapsepõlv Siberis” subtitle=”Isiklikud mälestused” class=”no-icon-bg” link=”url:%23|title:Read%20More||”]Enno Uibo oli kolmene, kui tema perele märtsis 1949 järele tuldi. Sõit Siberisse võttis aega 18 päeva. Tema ja teiste mälestusi saab lugeda raamatust “Kalevipoja lapsed”[/dt_sc_iconbox][/vc_column_inner][/vc_row_inner][/vc_column][vc_column width=”1/6″][/vc_column][/vc_row][vc_row css=”.vc_custom_1541743824060{padding-top: 70px !important;padding-bottom: 90px !important;}” el_id=”about”][vc_column width=”1/6″][/vc_column][vc_column width=”2/3″][vc_images_carousel images=”25121,25119,25117,25115,25113″ img_size=”large”][vc_column_text]Alljärgnevalt jagame üritusel osalenud õpilaste muljeid:
Laagna kooli 9. klassi õpilane:
“Väga huvitav ning samaaegselt kurb oli kuulata küüditamisohvrite lugusid. Väga julge tegu on rääkida oma kogemustest seoses nii traagilise teemaga. Samas on see ka väga oluline, et meil, nooremal põlvkonnal, ei kaoks mälestus nendest aegadest. Mingil määral on ka motiveeriv ja innustav kuulda, et vaatamata rasketele oludele ja kohutavatele sündmustele on inimesed elanud selle üle ja on siiamaani meie seas ning ka valmis oma lugusid rääkima.”
Tallinna Prantsuse Lütseumi 9. klasside õpilased:
“See on jätnud Eesti ajalukku tugeva jälje. Teadsin, et teema tuleb väga kurb ja raske, aga oli veelgi raskem….. “
“Nende inimeste lood tõid minus esile palju erinevaid emotsioone – kurbust, viha, pettumust. Väga raske oli kuulata jutte inimeste nii rasketest üleelamistest. Mitte keegi ei tohiks olla sunnitud mitte kunagi midagi sellist läbi elama.”
“Minu arvates oli kohtumine küüditamisohvritega huvitav ja silmi avav. Need inimesed rääkisid meile lugusi mida me ei saaks lugeda ühestki õpikust ega kuulda kuskilt mujalt, sest need olid ohvrite enda läbi elatud lood. Nende lugude põhjal oli huvitav võrrelda kuidas möödusid erinevatesse kohtadesse paigutatud inimeste aastad Siberis. Osasi lugusi kuulates tekkis kurb ja süngem meeleolu, sest ka kõnelejal endal on sellistest teemadest raske rääkida. Seevastu mõnel teisel rääkijal oli Siberis hoopiski kokkuhoidev kogukond kellega ühiselt suure perena rasketest aegadest läbi murti. Lood aitasid küüditamise teemat täiesti uuest perspektiivist vaadata. ”
“Mul oli kahju sellest, et me pidime poole jutu pealt Vabamust lahkuma, oleks tahtnud nende lugusid lõpuni kuulata ja küsimusi küsida. Kõige rohkem tahtsin teada saada nende elust pärast kodumaale naasemist ning nendesse suhtumisest. On arusaadav, et minu põlvkond tajub seda erinevalt, kui põlvkond, kes on küüditamisega otseselt kokku puutunud. Arvan, et küüditamise teemat ei tohi maha vaikida ning koolilapsed peaksid kas või üks kord kommunismiohvritega kokku saama, sest selle teema oluliste mälestuste pärandamine põlvest põlve on meie rahva identiteedi ja ajaloo lahutamatu osa. Seepärast tasub küüditamisest rohkem rääkida ja toetada selle ohvreid. Pärast kohtumist sain aru, et kui oluline on hinnata seda vabadust, mis on kergesti kaotatav, aga mis praegu Eestis on, kuid mida Nõukogude ajal polnud.”
“See õppekäik oli väga mõtlemapanev, sest kuulates reaalseid lugusid inimestelt, kes on selle kohutava sündmuse läbi elanud on hoopis midagi muud, kui ajalooõpikust selle teema kohta lugeda. Kindlasti on see kõik ka väga traagiline ja kurb ning osade silmadest oli seda ka näha, et neil on veidi valus sellel teemal kõnelda ehk mina pean neid väga vaprateks. Üldiselt oli see õppekäik väga huvitav ning avas kindlasti osadel silmad ja pani aru saama kuidas tegelikult asjad toimusid, mis nendega tehti jne.”
“Ma üritasin endale ette kujutada, milline see võis välja näha aga ma usun et tegelikult oli olukord kordades hullem. Paljud asjad tulid šokina nagu näiteks, et inimesed pidid surnutega samades vagunites olema, kui palju inimesi ära viidi, mis vanuses ja elamistingimused. Lahkumislood olid ka väga huvitavad, et kuidas elati ja kellega enne kui vanemad ka tulema said. Samuti oli huvitav kuulata, kuidas kõikide kogemus oli erinev aga samas kõik mõistsid üksteist ning ei haletsetud teineteist. Meeldis jutt, kus räägiti sünnipäevaüllatusest. Seal tuli hästi välja, et inimestele ei ole tegelikult palju vaja, et õnnelik olla. Hiljem sain ka teada, et üks nendest prouadest oli mu peretuttav. Sain teada mis on repressioon ja represseerimine.”
“Ma saan kohe öelda, et nad on seest väga tugevad inimesed, sest sellist asja üle elada ei kujutaks keegi meist ette. See pani mind mõtlema, kui palju lihtsam on meie elu praegu võrreldes minevikus toimunud sündmustega. Tuleb väärtustada ja hinnata asju, mis muidu tunduvad meile pisiasjadena, kuid tegelikult on need elutähtsad. Näiteks see, et meil on katus pea kohal, meil on köetud toad, söök laual ning rahu majas. Igast meie päevast on võimalik leida rahu ja vaikust. Nende inimeste lood olid tõesti huvitavad ja mõtlemapanevad. Mõni lugu oli ka lõbusam ja positiivsem, aga küüditamine iseenesest oli kohutav. Sain ka teada, mis on elus hädavajalikud asjad, millega saaks läbi elada nälja ja külma talve. Näiteks ütles üks proua, et ellu jäid need, kellel õmblusmasin kaasas oli, et talvel endale riideid õmmelda. Samuti vedas ka neil, kes kavatsesid toitu kaasa võtta. Ma ise ei tuleks selle pealegi, kui tähtis võib õmblusmasin olla, sest tavaelus me seda ju nii tihti ei kasuta. Ma usun, et neid jutte oli raske rääkida ja nii mõnelgi tuli pisar silma. Ma olen õnnelik, et need inimesed saavad nüüd elu lõpuni rahulikult elada.”
“Mulle väga meeldis kuulata erinevate inimeste perspektiive samast hirmsast ajast. Õppisin väga palju lühikese ajaga ning sain oma teadmisi seoses kommunismi kuritegudega suurendada. Eelnevalt oli mul olemas põhitarkus selle aja kohta, aga kuulda otse inimeste käest, mis seal päriselt toimus ning mida pidi läbi elama, pani mind mitmeks päevaks mõtlema. Samuti meeldisid mulle paralleelid juttude vahel (nt oldi varemalt kohtunud). Kahjuks jäi aega väheks ning kõik ei suutnud väga põhjalikult oma lugu ära rääkida. Kuid kindlasti, kui sarnane üritus toimub, tahaksin kindlasti tulla kuulama, sest siis saaksin ka ajapikku tekkinud küsimustele vastuse. Kokkuvõtteks oli külaskäik väga hariv ning vajalik minuvanustele, sest tunnen, et paljudel oleks vaja teada, mida on vanem generatsioon ohverdanud, et meil oleks parem elu. Samuti oli mul koju minnes masendav tuju, sest mitte keegi ei vääri nii hirmsate asjade läbielamist”
“Mulle isiklikult lood Siberist väga meeldisid. Need mitte lihtsalt ei olnud õpetlikud (st ei rääkinud oludest nagu kusagil õpikutes), vaid seda rääkisid inimesed, kes seda ise kogesid ning kes tundsid tolle aja repressiooni mõju täies võimsuses. Samuti oli tegemist meie enda riigi kodanikega, kes rääkisid vaba maailma kodanikele, et seda tuleb austada. Kõige rohkem meeldis mulle kommentaar, et kui tänapäeva noored arvavad, et nad on depressioonis, siis valetavad nad endale rängalt. Ainus kurb asi osa oli see, et vähese aja tõttu saime vaid ühe ringi ära kuulata.”
“Vabamu arutelu teema puudutas mind väga südamelähedaselt. Minu vanem vanaisa, kes on tänaseks kahjuks surnud, elas läbi väga palju sarnast. Kui ta oli väike, võeti tema perelt ära raske tööga omandatud põllumaad ja ärid. Ema ja poeg küüditati ning isa lasti maha. Kokku küüditati teda kaks korda.
Sellepärast oleksin rohkem tahtnud teada nende inimeste elu kohta enne ja eriti pärast küüditamist. Mida tegid küüditatud, et oma eluga jätkata peale Eestisse naasmist – kas elati mõnda aega tuttava juures või olid mõned isegi täiesti ilma peavarjuta. Oleks ka huvitav olnud teada saada, kas keegi neist oli ka sõjaväes, sest seda tegi ka mu vanaisa. Oskan rohkem väärtustada oma koduriigi iseseisvust ja vabadust. Sooviksin rohkem küsida üldiseid küsimusi, mida ma kunagi oma vanaisalt küsida ei saanud või osanud.
Üldiselt olen väga rahul, et sain selliste inimestega kohtuda ning nende lugusid kuulata. Läheksin kahtlemata uuesti, kui võimalus oleks ja soovitan teistele sama.”
“Vabamu külastus oli väga huvitav. Sain teada uusi asju ning see aitas mul paljudest ajaloolistest faktidest ja mõistetest paremini aru saada. Kahju, et külastusaeg nii lühikeseks jäi. Keegi ei jõudnud esitada ühtegi küsimust ega rohkem selle teema kohta teada saada. Ikkagi arvan, et see oli väga õpetlik, mõtlemapanev ja sisukas külastus ning loodan, et tulevikus teeme veel selliseid õppekäike. Arvan, et väga hea oleks sinna millalgi veel tagasi minna ja pikemalt nende lugusid kuulata.”
“Vabamus käies tekkis mulle küüditatute elust silme ette täiesti uus pilt, sest sellest räägiti tavalisest erineva nurga alt. Inimesed rääkisid üldisema asemel endi konkreetsetest juhtumistest ja raskustest. See aitas mul lihtsamini mõista nende olukorra suurt raskust ja ebaõiglust, millega nad pidid kokku puutuma. Tänu Vabamus kogetule väärtustan enda elutingimusi palju kõrgemalt ning samuti mõistan paremini, mida pidid inimesed läbi elama ja taluma, olles kuulnud seda neilt, kes seda läbi elasid.”
“Vabamus nähtu ja kuuldu aitas mul mõista, milliste raskustega ja eluoludega eestlased tol ajal pidid silmitsi seisma. Igal kutsutud külalisel oli oma lugu rääkida, mis täiendas mu silmaringi. Mida rohkem nad rääkisid, seda rohkem hakkasin mõistma, kui raske elu tegelikult oli ja imestasin, et küüditatutel leidus nii palju tahtejõudu, et elada. Mõistsin, et mõni inimene (Stalin) võib korda saata nii julmi tegusid ja karistada inimesi, kes pole midagi kurja teinud. Vabamus sain teada ka palju informatsiooni, mida õpikutest ja filmidest pole leidnud.
Seega usun, et sain põhjaliku ülevaate küüditatute eluolust ja mul on parem seda teemat mõista, kuna olen kuulnud seda inimestelt, kes elasid seda ise läbi. Veel leian, et see õpetas meile noortele seda, et me ei tohiks iga pisiasja üle nuriseda, kuna nemad elasid üle palju raskemat olukorda ja neil polnud aega virisemiseks. Külaskäik Vabamusse oli minu meelest väga huvitav ja igaüks, kes sooviks selle teemaga rohkem tutvuda, võiks kindlasti nende külalistega rääkida.”
“Meelde jäi ka ühe küüditatu ütlus, et praegune jutt depressioonist on puha jama, kuna meil on suurepärane elu. Sel ajal oli elu kordades hullem, ning kellelgi ei olnud lihtsalt selliste asjade peale aega mõeldagi.
Minu meelest oli see kohtumine väga põnev, hariv ja vajalik, kuna sain ettekujutuse, mis tunne võis olla, ning kuidas hakkama saadi. Sellistele kohtumistele võiks teinekordki minna, sest üks asi on lugeda lugusid küüditamisest aga kuulata inimesi meenutamas on hoopis teine asi.”
“Mälestusi kuulates mõistsin, kui erinev on minu elu võrreldes represseeritute omaga. Olen väga tänulik, et saan elada vabas Eestis. Olen kuulnud palju küüditamise jutte enda vanavanemate käest ning oli huvitav tutvuda teiste inimeste läbielatuga.”
“Mulle meeldis, et kõikidele küüditatutele esitati samu küsimusi, sest nii mõistsin paremini, kui erinev oli elu erinevates külades ja peredes. Üritus näitas noortele, et ei tohi lihtsalt alla anda ja tegelikult on alati lahendus olemas, ükskõik kui raskesse olukorda sa ei satu. Hea, et võeti kasutusele mikrofon, sest muidu ei oleks ma midagi kuulnud ja laste tähelepanu oleks kindlasti hajunud. Minu arvates peab korraldama selliseid üritusi tihemini, sest ei tohi ära unustada oma lähedaste ja kodumaa minevikku. Ukraina sõda näitab, et kunagi ei tea, mida vaenulik naaberriik ette võtab. Praegu küüditatakse ukrainlasi samamoodi nagu meie esivanemaid. See näitab, et midagi pole muutunud ja rahva teadlikkust tuleb tõsta.”
“Huvitav oli ka see, et vanemad inimesed mäletavad nii vanu mälestusi. Osad rääkisid lugusid aegadest, kui nad olid 4-aastased. Isegi mina ei mäleta, mida nii noorena tegin. Võibolla on mälestused nii traumeerivad, et jäävad terveks eluks meeldeLoomulikult olid kõikide mõtted huvitavad, kuid kõige rohkem meeldis mulle ühe naise jutt. Ta rääkis tänapäeva noorte probleemidest ja kuidas need probleemid on tegelikult väga tühised. Tuleb olla tänulikum oma situatsioonile elus, sest 70-aastat tagasi oli elu hoopis teistsugune. Tol ajal oli igapäevane elu palju raskem. Eks ei saa ka päris nii karm olla, sest tänapäeval on ühiskond muutunud ja on kerge istuda terve päev voodis mitte midagi tehes.
Kahjuks olime Vabamus üsna lühikest aega. Oleks kindlasti tahtnud uurida täpsemalt nende kogemuste kohta, kuid pidime kooli tagasi kiirustama. Kindlasti sooviks Vabamusse tagasi minna ja soovitasin sama ka oma pereliikmetele.”[/vc_column_text][/vc_column][vc_column width=”1/6″][/vc_column][/vc_row]